Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Arheoloog: Eesti ala elanikud surid 536. aasta paiku massiliselt nälga

536. aasta paiku surid pea kõik praeguse Eesti ala elanikud nälga, räägib Tartu Ülikooli arheoloog Andres Tvauri intervjuus Sirbile.

Mõõdukas hulk arheoloogilisi leide võimaldab kokku panna tervikliku pildi rahvasterännu- ja viikingiajast Eestis.

Raamatut «The Migration Period, Pre-Viking Age, and Viking Age in Estonia», mille eest Tartu ülikooli vanemteadurile Andres Tvaurile riigi teaduspreemia anti, pole väikese trükiarvu ja rahastamisallikate seatud müügipiirangute tõttu raamatupoodides saada. See levib peamiselt raamatukogude ja teadlaste vahetussüsteemide kaudu. Raamatu ingliskeelse täisversiooni, selle eestikeelse teksti, samuti raamatusarja juba varem ilmunud osad leiab huviline Tartu ülikooli arheoloogia osakonna veebilehelt: http://www.arheo.ut.ee/teadus/sari-eesti-arheoloogia.

On lootust, et sel aastal ilmub raamat ka eesti keeles, kuigi praegu selleks veel raha ei ole.

Andres Tvauri andis oma uurimistöö kohta Sirbile intervjuu.

Kui ulatuslikult ja mis aspektides on põhjalik arheoloogiliste allikate kasutamine kohendanud kujutluspilti rahvasterände- ja viikingiajast?

Andres Tvauri: Rahvasterännu-, eelviikingi- ja viikingiajast (ligikaudu ajavahemik 450–1050) Eesti alal ongi võimalik saada aimu üksnes arheoloogiliste allikate abil. Kuigi Eestit ja siinseid piirkondi, ning ajajärgu lõpupoolel isegi mõningaid kohti, on mujal loodud kirjalikes allikates mainitud, ei anna need teavet selle kohta, kuidas inimesed siin tollal elasid või millised muutused siinses kultuuris aja jooksul toimusid.

Kahtlemata annavad arheoloogilised allikad vaid väga katkendliku ja moonutatud pildi minevikust. Hoopiski keerukas on põletatud inimluude, savipotikildude või pinnasekihtide abil anda vastuseid laia publikut erutavatele küsimustele, nagu: «kust eestlased tulid?» või «kas rauaajal olid eestlased olemas?». Teadlased ei saa sellistele küsimustele vastata, sest rangelt võttes ei olegi need teaduslikud küsimused.

Usaldusväärse pildi kaugemast minevikust võib anda kõikide olemasolevate allikate ja meetodite kasutamine mingi kindla perioodi või uurimisküsimuse uurimisel. Kunagi olid mineviku uurimiseks kasutada üksnes kirjalikud allikad, aja jooksul lisandusid neile keeleteadus ja arheoloogia, hiljem loodusteaduslikud ajaldusmeetodid ning võimalus uurida inimmõju keskkonnale muistse õietolmu abil. Viimasel ajal on lisandunud ka geeniuuringud, mis lähimatel aastakümnetel täpsustavad ja muudavad oluliselt ettekujutust kogu inimkonna, ühtlasi ka Eesti ala ajaloost ja eestlaste päritolust.

Missuguseid teile endale huvipakkuvamaid tähelepanekuid ja järeldusi, kui mitte koguni avastusi, olete selles töös teinud?

Minu raamatus esitatud järelduste hindamiseks tuleb need asetada senise uurimisloo konteksti. Eesti rauaaega hakati järjekindlalt ja professionaalselt uurima 1920. aastatel, mil vastavatud eestikeelses Tartu ülikoolis loodi arheoloogia, tollase nimetusega muinasteaduse, õppetool. Tolleks ajaks oli kogunenud suur hulk leide rooma rauaajast (u 50–450 pKr) ja nooremast rauaajast (u 800–1200). Rooma rauaaja paralleelnimetusena hakati kasutama ka mõistet «vanem rauaaeg». Noorema ja vanema rauaaja vahele jäi mitmesaja aasta pikkune ajastu, millest kinnismuistiseid ega leide peaaegu ei teatud. See leiutühi vaheperiood nimetati keskmiseks rauaajaks.

Kui eesti rahvuslik arheoloogiateadus sündis, oldi arvamusel, et rooma rauaaja suured tarandkalmed on rajatud Eesti ja Läti aladel elanud idagermaanlastest gootide poolt. Sellise järelduse tegid baltisaksa teadlased juba XIX sajandi teisel poolel. Arvati, et rahvasterännu ajal rändasid goodid Musta mere äärsetesse steppidesse ja Eesti ala jäi tühjaks. Alles nooremal rauaajal olevat ida poolt saabunud siia eestlaste esivanemad. Rõhutan, et umbes 90 aastat tagasi oli see täiesti üldtunnustatud teaduslik seisukoht.

Noored eesti arheoloogid jõudsid oma soome kolleegide mõjul 1920.–1930. aastatel arvamusele, et hoolimata gootide mõjust siinse ala kultuurile rooma rauaajal olid Eesti ja Põhja-Läti asukateks läänemeresoome keeli kõnelnud hõimud, keda võib pidada ajaloolise aja eestlaste ja liivlaste esivanemateks. Rahvasterännu ajal olevat suur osa Eesti tollastest elanikest rännanud Soome rannikule ja pannud aluse soomlaste kujunemisele. Selle väljarändega seletati osaliselt ka keskmise rauaaja leiutühjust.

Goodid ja nende mõju kadus Eesti muinasajast pärast Teist maailmasõda poliitilistel põhjustel, kuid 1930. aastatel kujunenud, muide tugevalt rahvusromantiline, arusaam Eesti rauaajast püsis kogu Nõukogude aja. Seda isegi hoolimata ajaloo- ja arheoloogiaalastele tekstidele külge traageldatud terminoloogiast, mis pidi olema vastavuses ortodoksse marksistliku ajalookäsitluse sotsiaal-majanduslike formatsioonide teooriaga.

1950. aastatel hakati suuremahuliselt kaevama meie linnamägesid, mille käigus kogunes uut allikmaterjali ka keskmise rauaaja kohta. 1970.–1980. aastatel uuriti hulgaliselt vaadeldava ajastu matusepaiku. Siiski ei pandud selle põhjal kokku mingit tervikpilti keskmisest rauaajast. Meie eelmises muinasaja üldkäsitluses «Eesti esiajalugu», mis ilmus 1982. aastal, jäi keskmine rauaaeg jätkuvalt eelneva ja järgneva kronoloogilise perioodi käsitluse varju. Keegi lihtsalt ei tegelnud süvitsi keskmise rauaajaga, mida jätkuvalt nähti ebahuvitava vaheperioodina.

Kui kümmekond aastat tagasi Tartu ülikooli arheoloogia õppetoolis võeti ette kogu Eesti minevikku kronoloogilises järjestuses hõlmava, arheoloogia-alaste üldkäsitluste sarja «Estonian Archaeology / Eesti Arheoloogia» kirjutamine, jäi keskmise rauaaja uurimine minu kui uurimisrühma noorima liikme ülesandeks. See juhtus täiesti loogilistel põhjustel, sest vanemad kolleegid olid juba varem põhjalikult tegelnud ülejäänud muinasaja perioodidega.

Selleks ajaks, kui mina oma uurimistöö ette võtsin, oli allikmaterjali kogunenud juba võrreldamatult rohkem kui neil, kes 90 aastat tagasi keskmise rauaaja ajalooperioodina välja mõtlesid. Lisaks paljudele uuritud või uurimata selle ajastu muististele ja muinasesemetele olid vahepeal lisandunud loodusteaduslikud uurimismeetodid, ilma milleta tänapäeva arheoloog ei kujuta oma tööd ettegi. Erinevalt varasemast, on tänapäeval vabalt ja hõlpsasti kasutatav kogu maailma teaduskirjandus. See kõik võimaldas senise, kahe arheoloogilises materjalis silmatorkava perioodi «keskele» jäänud ajastu täita muististe ja leidudega. Selle põhjal joonistub välja ka ajalooline ja majanduslik areng, mis siiski ei ole nii sirgjooneline, kui ehk varasematest muinasaja üldkäsitlustest hoomata võib. Ka rauaajal oli nii rahulikku järjepidevat arengut kui ka suuri ühiskondlikke vapustusi, mis senise arengu hoopis teistele rööbastele pöörasid.

Ilmselt oodatakse, et nüüd siinkohal lühidalt sõnastan, mis siis Eesti alal ajavahemikus 450–1050 täpselt toimus. Rahvasterännuaega (u 450–550) võib meie maal pidada kultuuriliselt rooma rauaaja otseseks jätkuks. Rooma mõju ainelises kultuuris isegi lisandus seoses Lääne-Rooma lagunemise ja sealt Põhja- ja Kesk-Euroopasse tassitud rikkuste ja teabe tõttu. Kui rooma rauaajal oli Eesti ala suhtes keskseks kultuurikeskuseks balti hõimude ala, eriti Läänemere kaguranniku piirkond, siis nüüd on Eesti rannikualadel märgata taas tugevat Skandinaavia mõju.

Senise arengu katkestas arvatavasti 536. aastal toimunud kliimakatastroof. Maa põhjapoolkera puude aastarõngastest nähtub, et mainitud aastal puudus puude juurdekasv hoopis. Ida-Rooma kroonikates mainitakse selle aja kohta, et taevast kattis suduloor, mis varjutas päikese umbes aastaks. Kliima jahenes ja vili ei valminud, mis põhjustas suure näljahäda. Selle nähtuse kõige tõenäolisemaks põhjustajaks peetakse hiidvulkaani purset kusagil ookeanis. Näljahäda tagajärjeks võib pidada ka 540. aastal Vahemere maades vallandunud Justinianuse katku, mis oli esimene tõeline pandeemia inimkonna kirjutatud ajaloos. Ei ole tõenäoline, et katk oleks jõudnud tollal väga hõredalt asustatud Eesti alale, kuid täielik ikaldus võis tappa enamiku siinsest elanikkonnast. Õietolmudiagrammides, milles avalduvad muutused pole muidugi enamasti kuigi täpselt dateeritavad, avaldub inimmõju oluline vähenemine loodusele VI sajandil. Kui rahvasterännuajast on meil arvukalt muinasjäänuseid ja -leide, siis VI sajandi teisest poolest pole peaaegu midagi teada.

VII–VIII sajandil toimub aeglane lisandumine leiuaineses ja inimmõjus loodusele, mida võib pidada rahvastiku taastumiseks. Viikingiaja teiseks pooleks, X sajandiks, näib olevat rahvastik taastunud kriisieelsele tasemele või isegi ületavat selle. Kriisile järgnevat eelviikingi (u 500–800) ja viikingiaega (800–1050) võib pidada kultuuriliselt katkematu arengu ajastuks.

Seega siis loen oma teeneks, et täitsin perioodi 450–1050 Eesti ajaloos sündmustega, kuid loodetavasti kaotasin ära tarbetuks muutunud mõiste «keskmine rauaaeg». Sellega muutus Eesti rauaaja kronoloogia sünkroonseks vastava Skandinaavia omaga. Arvan, et see on põhjendatud, sest vähemalt Põhja- ja Lääne-Eesti kuulusid vaadeldaval perioodil kindlalt Skandinaavia kultuuriruumi.

Lisaks tahaksin mainida veel üht uurimistulemust, mis minu tööst selgemalt esile koorub kui varasematest uurimustest. Nimelt ei olnud veel viikingiajal Eesti alal ajaloolisele ajale iseloomulikku külaasustust küla ühispõlluga, külasarase ja ühise maksustamisega. Külad kujunesid või kujundati alles päris viikingiaja lõpus, alates XI sajandist. Kogu rauaajal kuni viikingiajani elas põhiline osa Eesti asukatest üksiktaludes ja haris põldu. Linnustes ja nende juures olnud asulates elanud, ja näiteks Kagu-Eestis viikingiajal ka kopraid jahtinud, kõrgklass oli arvuliselt siiski suures vähemuses.

Rooma riigi lagunemisega käivitunud suur rahvasteränne Euroopa aladel, mida olete käsitlenud, tõi Eestisse uusi inimesi. Kas siinmail leidis aset kultuuriline segunemine või ka geneetiline segunemine? Kas on võimalik tuua välja erisusi muude Euroopa piirkondadega ses osas, kui usinalt uusi lahendusi kasutusse võeti, kasvõi asjakohaseid arheoloogilisi leide võrreldes?

Kui ajalooteadus XVIII–XIX sajandil tekkis, kasutati varaseid kirjalikke allikaid veel üpris kriitikavabalt. Seetõttu jäi vanu kroonikaid lugedes mulje, et ühest kohast teise rändasid terved rahvad, laialdased alad tühjenesid inimestest, kuhu siis kusagilt mujalt uued asukad sisse rändasid. Tänapäevaks on, sh arheoloogiliste ja geeniuuringute tulemusel, selgunud, et põhiline osa rahvastikust jäi siiski paigale. Teiseks valearusaamaks oli, et kirjalikes allikais märgitud rändavaid rahvaid (hunnid, goodid, langobardid jt) vaadeldi kui etniliselt ühtseid ja nende loodud võimustruktuure võrreldi ajaloolisest ajast tuntud riikidega. Uuemate uurimistulemuste valguses näib pigem, et asukohta vahetanud rahvastik oli etniliselt ja keeleliselt kirju ja nende moodustatud võimusüsteemid hoopis lõdvemad ja lühiajalisemad, kui varem arvatud.

Arheoloogiline aines ei näita, et Eesti alal või meie vahetus põhja-, ida- ja lõunanaabruses oleks siis või üldse rauaajal toimunud suuremaid rahvarändeid. Minu meelest on Euroopa metsavööndis algelise maaharimise tingimustes üldse võimatu ette kujutada, kuidas maaharijad saaksid põhja suunas, klimaatiliselt üha ebasoodsamatele aladele rännata. Kõik teadaolevad massilised ränded Euroopas pärast kiviaega on toiminud kas samal laiuskraadil või lõuna poole.

Uusimad geeniuuringud näitavad, et eestlased, lätlased ja loodevenelased moodustavad geneetiliselt üpris ühtse ja naabritest eristuva rühma. Sellest võib järeldada, et venelaste keeleline slaavistumine ja lätlaste baltistumine ei toimunud rahvastiku asendumise, vaid keelevahetuse teel. Kusjuures pole märke, et see oleks toimunud juba rahvasterännuajal. Pigem on see protsess olnud pikaajaline ja Loode-Venemaa osas jõudnud lõpule alles stalinlike repressioonide tagajärjel.

Mind on alati huvitanud see küsimus: mis põhjustel ei kujunenud siinsetel aladel rahvasterände ja viikingiajal välja kirjakeelt? Või lihtsalt ei ole sellekohaseid leide?

Minu arvates on kirjakeele või isegi kirja tekkimise eelduseks piisavalt arenenud võimusüsteem või religioosne organisatsioon. Eesti alal oli asustus piisavalt hõre, mistõttu puudus kuni muinasaja lõpuni võimustruktuur, mis kirja või kirjakeele norme oleks suutnud kehtestada. Keskajal kehtestas siin mail ladina kirjakeele kirik, alamsaksa kirjakeel tuli siia koos saksa kolonistidega. Rahvuslikke kirjakeeli võis kogu Põhjalas luua alles luterliku kiriku mõjul. Kuid seegi poleks olnud võimalik ilma varauusaegsete tsentraliseeritud kuningriikide võimu ja sunnivahenditeta.

Lugesin, et tolle perioodi arheoloogiliste leidude hulgas on vähe nooleotsi ja kilbiosi. Mida sellest järeldada toonase kultuuri ja inimsuhete kohta? Kas seda, et rühmiti omavahelise tapluseni viivat nääklust oli vähem?

Rahvasterännu-, eelviikingiaja ja isegi viikingiaja esemeid on Eesti alalt võrreldes lääne-, põhja- ja lõunapoolsete naaberaladega üldse vähe. Ühelt poolt tuleneb see sellest, et asustus oligi siin üpris hõre, eriti eelviikingiajal pärast rahvastikukatastroofi. Teise põhjusena võiks oletada matmisviisi eripära. Nimelt maeti enamasti koos esemetega vaid ühiskonna eliidi liikmeid, keda oli arvuliselt veelgi vähem. Kolmanda põhjusena võiks välja tuua, et kogu vaadeldavast ajastust on Eesti alalt teada peamiselt põletusmatustega kalmeid. Suur osa relvi rikuti matuserituaali käigus ja hävis või kahjustus juba tuleriidal.

Arvan, et enamiku siinse talurahva ellu igapäevane vägivald ei kuulunud. Sõda ja jaht kuulusid ülikkonna staatusele vastava elustiili juurde. Kui Skandinaavia saagasid lugeda, jääb mulje, et sõdimine oli pigem religioosne ja rituaalne tegevus, pigem privileeg kui kohustus. Enamikule meestest ei olnud sõjaretkel osalemine ilmselt seisusekohane.

Muide, kas sellest ajajärgust on ka näiteks inimluude ja kahjustatud inimluude leide väljaspool kalmeid, mis võiksid viidata mingit laadi arveteõiendamistele?

Saaremaalt Salmest on hiljuti välja kaevatud lahingumatus, mida võib pidada kogu maailma mõõtkavas sentsatsiooniliseks. Nimelt leiti 42 noore ja tugeva mehe luustikud, mis olid paigutatud kahte viikingilaeva või -paati. Paljudel skelettidel on näha surmavate vigastuste jälgi. Eeldatavasti lahingus langenud olid koos relvade, luust kammide, mängunuppude, koerte, jahikullide, toidu jms maha maetud millalgi 750. aasta paiku. Leidude põhjal võib väita, et langenute näol on tegemist tollase Skandinaavia kõige kõrgema eliidi hulka kuulunud isikutega. Ilmselgelt on tegemist lahingumatusega, mille uurimine tõotab tulevikus palju uut põnevat teavet. Kahjuks ei räägi see väga erandlik leid mitte Eesti asukate, vaid tollaste skandinaavlaste elust. Seni pole ka teada, kas Salme matus on jäänus skandinaavlaste ja saarlaste või hoopis kahe Skandinaavia vaenupoole kokkupõrkest.

Kui suurel määral on märke toonasest teedevõrgust?

I aastatuhande teisest poolest Eesti alal ühtegi tee- ega sillajäänust teada pole. Vaadeldaval ajastul võeti pikemad käigud ette arvatavasti mööda veeteid: suvel veesõidukiga, talvel mööda jääd. Küllap kasutati ka taliteid.

Arheoloogias kasutatakse ka võtteid, kus linnulennult või tehiskaaslaselt vaadatakse Maale erinevas spektripiirkonnas, eri aastaaegadel ja vegetatsiooniperioodidel, et kindlaks teha inimtekkeliste muutuste asukohti. Kas Eesti arheoloogias kasutatakse samalaadseid meetodeid?

Seni ei ole õhuarheoloogia eesti arheoloogidele veel taskukohane. Küll aga on muististe väljaselgitamisel ja uurimisel arheoloogide poolt juba laialt kasutusel lidari abil lennukilt skaneeritud Eesti reljeefikaart, mis on kättesaadav maa-ameti geoportaali kaudu.

Mida arvate teie aardeotsijatest ja nende osast arheoloogias? Kas rikastumise, kuulsaks saamise huvi saab arukalt suunata ka teadusliku teabe kogumise poole?

Kui metallidetektori abil asjade otsimine toimub Eesti Vabariigis hiljuti vastu võetud seaduse ja reeglistiku raames, on tegemist igati legaalse tegevusega. Viimastel aastatel on detektori abiga tuvastatud huvitavaid üksikleide, aardeid ja kalmekohti. Selle tegevuse juures on oluline, et ajendiks oleks ikkagi ajaloohuvi, mitte soov rikastuda või kuulsaks saada. Arheolooge ei huvitagi mitte maa seest välja kaevatud üksikesemed, vaid nende leiukontekst. Seega on väga oluline, et kui detektorist leiab aarde, siis kaevataks see välja ja kogu leiukontekst dokumenteeritaks koos spetsialistidega. Seaduslikul viisil leitud ja välja kaevatud aarete eest on riik seni maksnud kindlasti hoopis suuremat leiupreemiat, kui saaks münte antiigikaupmehele müües või ükshaaval netiportaalides maha parseldades. Kui aga seadust ei järgita, on tegemist lihtsalt kuritegevusega, millega varastatakse ja hävitatakse tõendeid meie kõigi ühisest minevikust.

Kas selline ulatuslik teave rahvasterände ja viikingiaja kohta ei vääriks esitamist Vikipeedia artiklitena? Vikipeediast ja Wikipediast on kujunenud ulatuslik teabe- ja õppematerjalide allikas.

Väärib kindlasti, kuid pean tunnistama, et minul selleks vaja minev vaba aeg puudub.

Mida te isiklikult peate heaks teaduseks ja milline on hea ajalooteaduse sisu ja tähendus?

Teaduse kohta tervikuna ei julge ma sõna võtta. Ajalooteaduse, mille hulka mina isiklikult arvan arheoloogiat kuuluvat, kohta võiks ju midagi arvata. Minu arvates peaks hea mineviku uurija teadvustama, et ta näeb ja uurib minevikku omaenda, oma aja ja oma kitsama teadusharu mätta otsast. Samas peaks ta püüdma näha minevikku laiemas perspektiivis.

Ilmselt oli see küsimus ajendatud hiljuti ilmunud teost «Eesti ajalugu» II saatnud poleemikast. Minu hinnangul on mainitud teos tõestuseks, et eesti ajalooteadus on muutunud heas mõttes professionaalseks. Selleks et ajaloouurimist saaks nimetada teaduseks, tulebki teadlasel võimalust mööda vältida mitteajaloolaste poolt käibele toodud nimetusi ja sündmustele antud tähendusi.

Iga inimese ja mis tahes ühiskondliku moodustise, sh riigi või rahvuse, minevik on talle oluline identiteedi allikas. Seetõttu peakski olema oluline, et ajaloolaste ja muude professionaalsete minevikuurijate väited oleksid teaduslikult põhjendatavad, erapooletud ja läbipaistvad.

Teaduslik meetod ja allikakriitika on hea ajaloolase tunnuseks. Enamik meist ju ei taha, et teda lõikaks hobikirurg või tema kodus teeks elektritöid amatöörelektrik. Eestis on aga nii, et kõige häälekamalt võtavad mineviku teemadel meedias sõna amatöörajaloolased, kellest mitu on aktiivsed poliitikud. Otsustagu igaüks ise, kelle väiteid usaldada.


Selle artikli kommenteerimise jaoks logi sisse.
Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
    TARKUSEPÄEV
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.ee
    Elu24
    Majandus24
    Sport
    TallinnCity
    Naine
    Tarbija24
    Välisuudised
    Arvamus
    Kultuur
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv