Marion Pajumets: väike roosa kleit ja «ülemineku-maskuliinsused»

Eesti 2011. aastal ametisse astunud valitsus, keskel ainus naisminister Keit Pentus-Rosimannus. Foto: Valitsuse kommunikatsioonibüroo

Nii naiseks kui ka meheks sündimise eest tuleb meie vabariigis kõrget hinda maksta, kirjutab Tallinna Ülikoolis hiljuti temaatilise doktoritöö kaitsnud Marion Pajumets Postimehe arvamusportaalis. Kas Eesti soosüsteem, naiselikkuse ja mehelikkuse normid on jäigad ja destruktiivsed?

Kas olete näinud Eesti Valitsuse paraadfotot: väike roosa atlasskleit kesk kahtteist musta pintsakut? Nüüd mõelge sinna kõrvale graafik, mis näitab, et Eesti naiste ja meeste keskmise tunnipalga lõhe on jätkuvalt Euroopa Liidu sügavaim.

Mõelge ka üksikvanemaga laste vaesusriskile. Samas ärge unustage, et hoolimata keskmise eluea jõudsast pikenemisest viimastel aastatel elavad Eesti mehed endiselt kümme aastat naistest vähem. Mõelge näiteks liikluses kannatadasaanutele ja hukkunutele ning arvukatele tööõnnetustele, näiteks ehitustel.

Tahan öelda, et nii naiseks kui ka meheks sündimise eest tuleb meie vabariigis kõrget hinda maksta. Sugu määrab ja piirab väga palju eestlaste eludes. Hoopis rohkem kui näiteks meie naabrite ja sugulaste soomlaste eludes.

Alustasin oma doktoritööd mõttega, et Eesti soosüsteem, naiselikkuse ja mehelikkuse normid on jäigad ja destruktiivsed, ja et rohkem paindlikkust ja võrdsust erinevate soorühmade vahel parandaks Eesti elamisväärsust. Võrreldes Euroopa demokraatiate enamusega kannatab praegune Eestis tugevalt soolise tasakaalustamatuse all ning see pärsib sünergiat, ressursside täielikku kasutamist, kokkuvõttes riigi arengut.

Eesti üldine edu

Mind intrigeerib vastuolu Eesti üliedukate struktuursete reformide ning soosüsteemi konservatiivsuse ja destruktiivsuse vahel. Tõepoolest, pärast Nõukogude korra lagunemist edenes Eesti struktuurses mõttes imetlusväärselt. Siin toimuvad vabad valimised, võimude lahusus on tagatud, sõnavabadus kaitstud – nimetades vaid mõnd edulugu.

Eesti unistus oli jõuda «tagasi läände» ja «tagasi normaalsusse» ning vaid kahe aastakümnega suudetigi integreeruda globaalse lääne peamistesse poliitilistesse, majanduslikesse ja julgeolekut pakkuvatesse eliitklubidesse: Euroopa Liit, Schengen, euroala, NATO. Niisiis on Eestist makroperspektiivist vaadatuna saanud vaid kahe iseseisvusaastakümnega «normaalne» lääneriik, riik, millest Nõukogude Liidu lagunedes unistasime.

Kuhu jääb soosüsteemi edasiminek?

Otsisin oma doktoritöös positiivseid ja lihtsustades euroopalikke, või ehk täpsemalt Põhjamaiseid arenguid ka Eesti soosüsteemist, eelkõige mehelikkuse muutumist «pehmemaks», laias laastus hoolivamaks nii pere, laste, kogukonna, keskkonna kui lõppeks iseenda suhtes. Keskendusin kolmele olukorrale, mis võiks olla suhteliselt puutumata Nõukogude mõjudest ning mis on loodud pigem lääne eeskujudel.

Esiteks uurisin maskuliinsuse mõtestamist ja praktiseerimist peredes, kus isadel oli võimalus jagada emadega lapsehoolduspuhkust, seejärel lääne rikastesse demokraatiatesse emigreerunud Eesti paarides, kus naised on kõrgelthinnatud leivateenijad ning mehed pigem kodule ja lastele keskendunud, kolmandaks uurisin mehelikkust ökokogukondades, mille avalik kuvand on seotud võrdsuse ja hoolivusega.

Ka nendes uutes olukordades ei tekkinud tõelised «soolised revolutsioonid» - isad-emad leidsid mitmeid põhjuseid, üks veenvam kui teine, et jätkata harjumuspäraselt – emad poolteist aastat lastega kodus, isad palgatööl.

Sooliselt paindlik ja Euroopa heldeim vanemahüvitis põrkus vastu konservatiivseid eelarvamusi naiste ja meeste «kohast» ühiskonnas. Läände emigreerunud paarid, kus isad olid suuresti kodule pühendusid, ühelt poolt kiitsid mehi kui «tõeliselt kaasaegseid pereisasid» ja «partnereid, kellele saab toetuda», teisalt toonitati siiski meeste kodukeskse perioodi ajutisust ning meeste minevikku iseloomustanud ja tulevikus jätkuvat leivateenimist.

Huvitav on, et kummaski olukorras ei olnud meestel tugevat survet muretseda pere majandamise eest. Selle eest hoolitses kas riik läbi vanemahüvitise süsteemi või abikaasa, kelle sissetulekut võõrsil kirjeldati suurepärasena, lausa uskumatuna, ja võrdsena Eesti presidendi sissetulekuga. Ilma otsese vajaduseta toetati konservatiivset maskuliinsust.

Ja nii ka ökokogukondades. Ökomehed esitlesid end kordamööda alternatiivses võtmes näiteks «kaasinimeste teenritena», kuid samas taotleti ka arhetüüpseid liidripositsioone – «masside valgustaja», «heasoovlik jumalakehastus». Seega täideti uued, vähemalt teoreetiliselt paindlikke ja egalitaarsed maskuliinsusi võimaldavad kontekstid küllaltki konservatiivse sisuga.

Pampersid saime, naisministrid kaotasime

Kuidas seletada soorolliideaalide suhtelist jäikust Eesti julgete poliitiliste, majanduslike ja õiguslike transformatsioonide taustal? Miks demokratiseeruvad privaatsed sooidentiteedid tõrksamalt poliitilistest identiteetidest? Lihtsustatult – miks ihaldatakse «kõvasid» maskuliinsusi?

Vastata polegi nii lihtne. Ühelt poolt võib tänapäevast sooloomet Eestis käsitleda reaktsioonina nõukogude soosüsteemile ja võrdsusepropagandale. Intervjueeritud meeste ja naiste üllatavalt konservatiivne maskuliinsuseloome võib peegeldada üsna mehaanilist vastuseisu sellele, mida tagantjärele seostatakse Nõukogude Liidu versiooniga soolisest võrdõiguslikkusest – näidisnaised võimu juures, naistraktoristid ja rekordlüpsjad ning naiste universaalne töökohustus, olgu peres lapsi või mitte.

Nii võib tõlgendada vanemate eelistust, et ema jääks esimestel eluaastatel lapse kuuldekaugusele, reaktsioonina Nõukogude Liidu riiklikule lastesõimede ja -aedade süsteemile, mis suuresti omastas peredelt laste üleskasvatamise. Vastandudes Nõukogude Liidule saime küll mugavad «pampersid» ja pika lapsehoolduspuhkuse, kuid kaotasime lasteaiakohad ja naisministrid.

Vastuoluline lääs

Kindlasti tuleb tunnistada ka asjaolu, et eestlastele suunda näidanud lääs on olemuselt küllaltki hägune, hõlmates lisaks Põhjala «riigifeminismidele» märksa teistsuguseid riike. Näiteks Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias võidakse majanduskriiside aegu lükata soo- ja võrdsuseideaalid tagaplaanile, et keskenduda «kõvematele» ja «tõsisematele» teemadele nagu majandus ja julgeolek.

Raske on hoida prioriteedina naiste ja vähemuste pikaajalist ning süstemaatilist allasurumist ajal, mil suur osa varem kinnisvaravahenduse- ja ehitussektorites hõivatud meestest jääb töötuks ja vajab sotsiaalset tuge. Seega oli Kesk- ja Ida-Euroopa uute demokraatiate püüd «tagasi läände», mõnel juhul «tagasi normaalsusse» sisult hägusem kui ehk taasiseseisvumise aegu aduti. Vastuolulised signaalid globaalsest läänest ei soosi Eesti soosüsteemi naiste- ja vähemustesõbralikumaks muutumist.

Eesti Wabariigi soosüsteemi lihtsustamine

21. sajandi eestlaste arusaamad mehelikkusest ja naiselikkusest ning naiste ja meeste «loomulikest» rollidest on kindlasti mõjutatud ka üsna lihtsustavast pildist 100 aasta taguse Eesti Wabariigi elukorraldusest.

Tagantjärele tundub, et mees oli sel ajal tõeline peremees, kes tuli pärast tõsist tööpäeva koju, kus teda ootas soe toit, viksid lapsed ja armastav naine. Mehe pärusmaa oli avalik sfäär, kodus ta peamiselt puhkas ja vajadusel karistas; abielunaise maailm oli kodu, laste ilmalekandmine, hool ja ilu.

See idealiseeritud ajastu oli kindlasti ka karm. Paljud vanaisad ja -onud vanade albumite koltunud piltidel jäid vigaseks ja surid – kes tehastes, tööpingi taga, kes sõdades, kes vangilaagris. Oli palju üksikuid vaeseid naisi ja isata kasvavaid lapsi – nagu tänases Eestis.

Paraadfoto roosa minikleidi ja lillesülemiga

Tuleksin nüüd tagasi Eesti Vabariigi valitsuse klantsfoto juurde. Seegi võimaldab paralleele Esimese Wabariigiga, sest legitimeerib arusaama, et juhtimine on tõsine meeste töö, kus õrnadel naistel pole kohta.

Kui aga naine ei eelista hoolitsemist ja satub siiski otsustajate sekka, on vaja rõhutada, et ta võimupositsioonilgi ei kaota oma naiselikkust, säilitab armsuse, ilu, ihaldusväärse ja küllap ka viljakuse. Selle kinnituseks ka roosa minikleit ja lilleõied ministri süles.

Samas võib fotot lugeda ka soolise demokraatia nõrgavõitu etendusena. Võibolla sooviti naisministrit silmatorkavalt riietades ja pildi keskmesse sättides demonstreerida, et näete, te lääne kriitikud: kes väitis, et meil pole valitsuses naisi – vaadake ise, kui ei usu!

Aga täiesti välistada ei saa ka võimalust, et tegu ei olegi potjomkinliku etendusega võõrale pilgule, vaid siira sooviga tõsta esile seda ainsat toredat ja kompetentset naist valitsuses.

Postsotsialism ja üleminekumaskuliinsused

Nagu nimetatud klantsfotot, nii saab ka eestlaste tänast maskuliinsuseloomet tõlgendada mitmeti. Valgusvihu võib suunata nii egalitaarsemate mehelikkuste toetamisele, mis sest, et see oli veidi järjekindlusetu, aga ka meeste identifitseerumisele töö- ja tasukesksete, individualistlike ja koguni autoritaarsete omadustega.

Kindlasti võib rääkida segadusest ja vasturääkivustest maskuliinsuste konstrueerimisel, võibolla siis «üleminekumaskuliinsus(t)est».

Kindlasti on Eesti jätkuvalt postsotsialistlik riik, mitte küps lääneriik nagu näiteks kultuuriliselt meile lähedased Soome või Saksamaa. Sealjuures ei erista Eestit neist niivõrd mitte institutsionaalsed kuuluvused ega poliitilised identiteedid, kuivõrd arusaamad õiglusest, võrdsusest ja tasakaalust. Soolist ebavõrdsust tõlgendatakse läänest imporditud ebaolulise teemana. Eestlased on kummaliselt kiindunud oma arengupiduritesse.