Berth Sundström: töötaja on kuldaväärt igale riigile

Berth Sundström Foto: Erakogu

Vananev elanikkond, maksumaksjate arvu vähenemine ja vajadus tõsta pensioniiga on üks tulisemaid teemasid nii Balti- kui ka Põhjamaades, kirjutab Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor Berth Sundström.

Eestist on pärast iseseisvuse taastamist välja rännanud umbes 200 000 inimest,» kirjutavad Tartu Ülikooli professorid Tiit Tammatu ja Raul Eamets ning Allan Puur Eesti Demograafia Instituudist 5. märtsi Eesti Päevalehes. Arvestades Eesti rahvaarvu, väikest sündimust, kiiresti vananevat elanikkonda, ühel ajal nii töö- kui ka tööjõupuudust, linnastumist ja aina sagedamini avalikkusesse jõudvaid traagilisi lugusid ulatuslikust väljarändest tingitud sotsiaalsetest probleemidest, tekib mõistetavalt igal eestimaalasel hirm: mis meist saab?

Iga inimene, oma ala spetsialist, on üleilmastuvas, eriti vananevas ja majanduslikus stagnatsioonis Euroopas kõrgelt hinnas väärtus. Ta panustab riigi majanduse ja ühiskonna arengusse.

Põhjamaade ja Balti riikide koostöö on pärast Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamist aasta-aastalt süvenenud. Kui Põhjamaade Ministrite Nõukogu avas 1991. aasta kevadel Tallinnas kontori, oli see koostöö pigem põhjala abi eestimaalastele. Kõigest kahe aastakümne jooksul on ühepoolsest abist kasvanud välja partnerlus, kus ka Põhjamaadel on edumeelsetelt naabritelt üksjagu õppida. Ja ümbritsev maailm räägib üha enam Põhja- ja Baltimaadest koos.

Tihedalt põimunud suhted peegelduvad lisaks impordi-ekspordi näitajatele ka rändestatistikas, tänu geograafilisele ja kultuurilisele lähedusele on eriti suur liikumine Soome ja Eesti vahel. Inimeste ja tööjõu liikumist on soodustanud riikidevaheline ajaloost tingitud majanduslik ja sotsiaalne lõhe, tööjõupuudus Soomes ning hiljutine majanduskriis. Siiski on oluline meeles pidada, et Eesti ja Soome vaheline liikumine on toimunud mõlemas suunas, mõlema huvides.

Ulatusliku väljarändega ja kiiresti vananeva elanikkonnaga tuleb ühtmoodi tegeleda kõigil Balti riikidel. Vananev elanikkond, maksumaksjate arvu vähenemine, vajadus tõsta pensioniiga ja suurte kuludega heaoluriigi mudel on juba aastaid Põhjamaades üks tulisemaid teemasid. Peale selle tuleb Põhjamaadel toime tulla ulatusliku sisserändega ning uue probleemina süveneva noorte tööpuudusega. Näiteks kui 1980. aastal sisenes Rootsis noor tööturule keskmiselt 23-aastaselt, siis 2010. aastal 29-aastaselt.

Ühiseid edulugusid, muresid, aga eelkõige inimesi on Põhja- ja Baltimaadel palju. Koostöövajadus on ilmne. Põhjamaad hindavad kõrgelt Balti riikidest pärit töötajaid; võiks ju öelda, et nad lahendavad oma probleeme Eesti, Läti ja Leedu kõige paremate ja säravamate inimestega. Jah, näiteks Eestis hea hariduse ja kogemuse omandanud meditsiinitöötajate väljaränne on mure, millega tuleb tegeleda, kui väljaränne tekitab Eestis probleeme ravi ja selle kättesaadavusega.

Samas on inimeste vaba liikumine üks Euroopa Liidu põhiõigus. See annab vabaduse õppida, töötada, peret luua, ennast täiendada ja silmaringi laiendada teistes riikides. Vaba liikumist soovime nautida kõik, otsustus- ja tegevusvabadus on üks iseseisvuse taastanud Balti riikide magusamaid vilju. Või ei ole? Ehk oleks lahendus kõigil enda huvide ja kõrgelt haritud tööjõu kaitsmiseks tõkete seadmine?

Põhjamaad on valinud teise tee. Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Islandi vahel on inimesed, tööjõud kümnetes tuhandetes liikunud aastakümneid. Seda on soodustanud nii kultuuriline kui geograafiline lähedus, aga ka kriis, tööjõupuudus ühes või teises riigis. On loomulik ja inimlik püüelda parema elujärje poole, tuttav kultuuriruum teeb teises riigis kohanemise kergemaks.

Piiride seadmise asemel otsustasid Põhjamaad tööturul piirid avada – Põhjamaadel on ühine tööturg alates 1950ndatest. Peale töötajate liiguvad vabalt üle piiride tudengid – ühine kõrgharidusmaastik – ja ettevõtted. Avatus on vajalik, et hoida tasakaalu riikide vahel. Ühel on mure tööpuudusega, teisel tööjõupuudusega. Lisaks on riigid omavahel peamised impordi-ekspordi turud, mistõttu on majanduslik tasakaal kõigi huvides.

Avatus ei tähendanud kohe takistusteta inimeste, teenuste ja kaupade liikumist üle piiride. Vaba liikumist takistavate piiritõkete eemaldamine on olnud üks Põhjamaade valitsuste ja parlamentide tulitavamaid küsimusi viimase poole sajandi jooksul, tööd on palju. Vaba liikumine tähendab arusaamade ja seaduste ühtlustamist, nii et kõik osalised sellest kasu saaksid. Kohandada on tulnud maksu- ja pensionisüsteeme, toetusi jne.

Kuidas avaldub vaba liikumine majandusnäitajates? Üks edulugu on Öresundi piirkond. 2000. aastal avati Öresundi sild, mis ühendab Kopenhaageni ja Malmö ümbruse. Kui enne silla avamist liikus piirkonnas iga päev 2600 inimest, siis 2011. aastal töötas ühel pool silda ja elas teisel pool ning pendeldas umbes 18 000 inimest. Neist enamik elab Rootsis ja töötab Taanis, 40 protsenti on rootslased ja 37 protsenti taanlased, ülejäänud on sisserändajad.

2010. aastal panustasid pendeldajad Taani majanduse kasvu 5,5 miljardi Taani krooniga, alates silla avamisest on pendeldajate n-ö kasu olnud 33 miljardit krooni – kallis sillaehitus on tasa teenitud.

Rootsi poolel on omakorda vähenenud töötus – Rootsi säästis tööturaha maksmise pealt 2010. aastal 1,3 miljardit Taani krooni. Taani võit on ka tööjõud, sest seal valitses varem tööjõupuudus. Inimesed on saanud sissetuleku, tarbivad rohkem, saadavad kodustele raha, on end täiendanud, laiendanud silmaringi, on konkurentsivõimelised – see on rände plusspool.

Kuid nagu öeldud, avatusega kaasnevad ka lahendust nõudvad probleemid. Alati on ja jäävad need, kes ei ole olukorraga rahul.

Tulles tagasi tihedalt seotud Põhja- ja Baltimaade juurde, peab märkima, et ühe mure mõjutab teist, keegi ei ole huvitatud sotsiaalse ebastabiilsuse süvenemisest, sest tegelikult elavdab ühtlane areng Läänemere piirkonnas kõikide riikide majandust, suurendab ühtekuuluvustunnet – nii näitab Põhjamaade kogemus. Nagu öeldud, vajadus veelgi tihedama koostöö ja infovahetuse järele on ilmselge. Kõigi huvides on väärtuslike oskustöötajate hoidmine meie, Põhja-Balti piirkonnas.

Kestliku arengu kindlustamiseks, aga ka ühiste murede lahendamiseks algatas Põhjamaade Ministrite Nõukogu projekti, mille eesmärk on saavutada ülevaade rändevoogudest, rahvastiku arengust Põhja- ja Baltimaades. Esimese sammuna korraldasime sellel nädalal koos Tartu Ülikooli, Rootsi suursaatkonnaga Tallinnas ja mitme hea partneriga konverentsi «Rahvastiku rändest tingitud väljakutsed Põhja- ja Baltimaades».

Ränne on dünaamiline nähtus, mille kohta napib teavet ning teadusasutuste koostööd, millele saaks rajada ühtset poliitikat, lahendusi rahvastiku arengu kohta Põhja- ja Baltimaades. Me loodame Eesti, Rootsi, Soome, Norra, Taani, Läti ja Leedu spetsialistide ja ekspertidega anda otsustajatele edasi andmed, et nad saaksid langetada tarku ja faktidel põhinevaid otsuseid, mis teenivad nii üksikisikute, meie riikide kui ka ühise piirkonna huve.