Detsembris 1917 lõid veidi rohkem kui kuu aega varem Venemaal võimu haaranud enamlased ülevenemaalise erakorralise komisjoni võitluseks kontrrevolutsiooni ja sabotaažiga ehk lühidalt tšekaa (vene keeles ВЧК – Всероссийская чрезвычайная комиссия по борьбе с контрреволюцией и саботажем). Järgnevalt loodi bolševike kontrolli all oleval territooriumil ka piirkondlikud tšekaa osakonnad.
Tšekaa on jätnud oma jälje ka Eesti ajalukku – just Eestimaa kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjon (Eestimaa KVK) oli peamine asutus, mis teostas Vabadussõja ajal punast terrorit ja seisis näiteks kurikuulsa Tartu Krediitkassa veretöö taga. Tšekaa tegevus Eesti Vabariigi territooriumil on senini ajaloolaste poolt täiesti läbi uurimata. Käesolev lühiülevaade Eestimaa KVK tegevusest põhineb viimase osakondade aruannetel, mis koostati pärast Punaarmee Eesti territooriumilt väljatõrjumist 1919. aasta alguses.
Eesti Töörahva Kommuuni siseasjade valitsuse alluvuses jõuti luua viis Eestimaa KVK osakonda: Narva, Virumaa, Tartu, Võrumaa ja Pärnu. Osakonnad tegutsesid vaid äärmiselt piiratud ajaperioodil, lõpetades oma eksistentsi seoses Punaarmee väljatõrjumisega Eesti rahvaväe poolt. Eestimaa KVK juhatajaks oli eelnevalt Petrogradi tšekaas töötanud Eduard Ott.
Nagu näha, siis ei paista olevat eksisteerinud Eestimaa KVK Valga või Valgamaa osakonda. Ilmselt tulenes see paljuski asjaolust, et piirkond oli tihedalt seotud Lätiga, mistõttu Valga punase terrori taga olid enamikus hoopis lätlased. Maailmasõjade vahel tegutsenud Vabadussõja ajaloo komitee andmetel hukati Valga linnas 55 inimest.
Tartu osakond
Eestimaa KVK Tartu osakond arreteeris oma napi kahenädalase eksistentsi jooksul (1. jaanuarist kuni 14. jaanuarini 1919) 512 inimest. Neist vabastati 118, lasti maha 32, Petrogradi saadeti viis, kahel õnnestus põgeneda. Pantvangiks võeti samuti kaks inimest. Ülejäänutele tõi pääsemise Eesti rahvavägi, mida kinnitab ka Tartu osakonna aruanne: «Kõige raskuste peale vaadamata töötas komisjon hea tagajärgedega, aga ootamata evakueerimise pärast pidi komisjon oma tööd lõpetama ja oli ainult võimalik hõbe ja kuld asju kaasa võtta.»
Vabadussõja ajaloo komitee informatsiooni kohaselt oli Tartus tapetute arv kahe isiku võrra suurem ehk 34. Tartu Krediitkassa keldris jõuti 14. jaanuaril 1919 enne Eesti Rahvaväe saabumist hukata 19 inimest, kellest viis olid vaimulikud (sealhulgas Eesti õigeusu piiskop Platon, aga ka ülempreester Nikolai Bežanitski, samuti Tartu Ülikooli koguduse pastor Traugott Hahn). Kirikuõpetajate suur hulk krediitkassa keldris tapetute hulgas tulenes sellest, et oma 1918. aasta 10. detsembrist pärineva dekreediga oli Eesti Töörahva Kommuuni nõukogu tunnistanud kõigi usutunnistusega vaimulikud kui valeõpetuse laialilaotajad kontrrevolutsionäärideks ja sellega töörahva vaenlasteks ning keelanud neile Eesti piirides viibimise.
Võrumaa osakond
Eestimaa KVK Võrumaa osakond tegutses 16. detsembrist 1918 kuni 31. jaanuarini 1919. Osakonna esimene juhataja Otto Tiisler kurdab oma aruandes, et esimese kahe nädala jooksul pidi ta tegutsema üksinda ja sisulisele tööle sai asuda alles inimeste juurdesaamise järel. 16. detsembrist 1918 kuni 15. jaanuarini 1919 lasid Võrumaa osakonna töötajad maha 17 inimest.
On veel teada, et viiel inimesel õnnestus põgeneda ja nii mahalaskmisest pääseda. 16. jaanuaril 1919 saabus Võrru Eesti rahvaväe poolt Tartust põgenema sunnitud sealne Eestimaa KVK osakond, kes alustas uues asukohas tegevust. Võrumaa komisjon oli eelnevalt, 15. jaanuaril Eesti rahvaväe pealetungi kartuses linnast põgenenud. Teated pealetungist osutusid aga ekslikuks ning komisjon naasis kolme päeva pärast tagasi Võrru. Siiski jäi endine Tartu osakond Võrus kohaliku kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjoni tuumikuna edasi tegutsema.
Vahetus ka Võrumaa osakonna juhataja, kelleks nüüd sai Villem Jaakson, senine juhataja Otto Tiisler asus tegutsema komissarina. Järgneva poole kuu jooksul arreteeris osakond 336 inimest, kellest vabastati 60. Maha lasti 32 inimest, kellest kolm olid pantvangid.
Võrust evakueerimisel võeti kaasa viis pantvangi. Tegemist oli Konstantin Pätsi venna, õigeusu preestri Nikolai Pätsi perekonnaga (tema naine koos nelja lapsega). Kokku lasti seega Võrumaa osakonnas maha 49 inimest. Ülejäänud päästis taas kord Eesti rahvavägi.
Võrreldes Võrumaa osakonna aruandeid Vabadussõja ajaloo komitee kogutud informatsiooniga, tuleb märkida, et need mõnevõrra erinevad. Komitee andmetel hukati punase terrori käigus ainuüksi Võru linna ümbruses 53 inimest. Lisaks veel Misso mõisas 24, Haanja vallas 11, Rõuge vallas kolm ja Sangaste mõisas üheksa. Ühelt poolt ei saa ilmselt eeldada, et sõjaolukorras koostatuna kajastaksid Eestimaa KVK osakondade aruanded täielikult kõike nende poolt kordasaadetut. Teisalt on selge, et Eestimaa KVK ei olnud ainus organ, kes viis ellu punast terrorit, vaid seda tegi ka näiteks Punaarmee.
Pärnu osakond
Voldemar Buschi juhitud Eestimaa KVK Pärnu osakond Pärnu maakonnas tegutseda ei saanud, kuna Punaarmee jõudis üksnes Pärnu maakonna äärealadele, misjärel Eesti rahvavägi nad tagasi paiskas. Küll aga tegutses mainitud komisjon Viljandi maakonnas 16.–26. jaanuarini 1919, selle aja jooksul lasti maha 11 inimest. Vabadussõja ajaloo komitee andmetel oli Viljandi maakonnas Vabadussõja ajal punase terrori käigus hukatute arv kahe võrra suurem ehk 13.
Virumaa osakond
Eestimaa KVK Virumaa osakond alustas tegevust 18. detsembril 1918 ja tegutses kuni Rakverest põgenemiseni 10. jaanuaril 1919. Selle aja jooksul arreteeriti 308 inimest, kellest 105 lasti maha. Vabastati 58 inimest, neist teadmata hulk määrati Punaarmeesse.
Hoolimata märkimisväärsest mahalastute arvust kirjutab Virumaa osakonna juhataja Juhan Hansing oma aruandes: «Komisjonis nagu palga maksmise lehest näha töötasivad alaliselt kuni 12–13 inimest kõige kantseleiga ühes arvatud. Et aga Rakverest võimata oli kohaseid töö jõudusid leida, siis olime sunnitud üleval nimetatud koosseisus töötama. Pean tähendama, et Rakvere maakonnas oleks pidanud mitte 13 inimest vaid kõige vähem 30 töötama, siis oleks töö produktiivsem olnud.» Vabadussõja ajaloo komitee käsutuses oli taas mõnevõrra suurem Virumaal punase terrori läbi hukkunute arv, nimelt 141.
Kõrvuti Tartu Krediitkassa keldris toimunud veretööga pani just Eestimaa KVK Virumaa osakond toime kõige tuntuma massimõrva Rakverest paari kilomeetri kaugusel Palermo metsas. Olgu siinkohal ära toodud Natalie Kruustamme meenutused Palermo veretöö paigast järgmisel hommikul pärast viimast ehk kolmandat seal tšekistide toime pandud massimõrva:
«Kohutav oli hukkamispaik! Kohutavam, kui ma seda kunagi oleksin julgenud ettekujutada. Kõikjal verd, ajutükke, pealuutükke ühes juustega, veriseid riideräbalaid, pesutükke jne. jne. Nõrkus tuleb praegugi, 19 a. hiljem peale, kui sellele kohutavale pildile mõtlen!
Pilk jäi tahtmatult peatama suurele ühishauale. See oli kaetud vaid õhukese mullakorraga, paiguti paistsid välja hauasolijate verised, moonutatud ja purustatud kehad… Siit-sealt ulatas läbi mulla hauast välja mõni kramplikult konksu tõmmatud sõrmedega käsi; mõne mehe valuhoogudest kõverasse kistud jalg jne.
Ja edasi, haua juurest viisid lohistamise jäljed läbi vere puu juurde, mis asus mõni samm hauast eemal. Üks haavatu näis olevat ennast sealt kaudu lohistanud puu juurde. Seal – seal lamaski üks kramplikult kössi tõmbunud mehekogu kasepuu juurikate najal. Üle keha oli tõmmatud jope, mis kattis kinni ka mehe pea. Mõtlesin, et mees oli veel elus ja lamas seal haavatuna. Läksin ligemale ja tõstsin jope ta näolt. Kohkudes põrkasin tagasi, ta oli surnud!...»
Narva osakond
Narvas alustas kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjon tegevust juba 29. novembril 1918 (päev pärast Narva vallutamist Punaarmee poolt, mis ühtlasi tähistas Vabadussõja algust), lahkudes eeldatavalt alles vahetult enne Narva vabastamist Eesti rahvaväe poolt 18. jaanuaril 1919. Eestimaa KVK Narva osakonna aruannet oma tegevuse kohta autoril leida ei ole õnnestunud, küll aga saab Narva osakonna koostatud «Arreteeritud valgekaartlaste spekulantide, röövlite ja teiste isikute nimekirja» põhjal väita, et Narva osakond lasi maha vähemalt 55 inimest. Huvitaval kombel hukati Vabadussõja ajaloo komitee informatsiooni kohaselt Narvas punase terrori käigus «ainult» 45 inimest. Mäletatavasti olid teiste piirkondade puhul Vabadussõja ajaloo komitee andmed hukatute arvust alati pisut suuremad kui Eestimaa KVK osakondade aruannetes kirjas.
Liites osakondade aruannetes märgitud hukatute arvud, saame tapetute üldarvuks 252. Tegemist on märgatavalt väiksema mahalastute hulgaga, kui on teada teistest allikatest. Samas, nagu juba eespool mainitud, ei olnud Eestimaa KVK ainus punase terrori elluviija Eestis.
Vabadussõja ajaloo komitee kogutud informatsiooni kohaselt tapeti Eesti Vabariigi territooriumil Vabadussõja ajal punase terrori käigus 408 inimest. Lisaks Eestimaa KVK osakondade aruannete juures kommentaariks ära toodud tapetute hulgale sisaldab arv 408 veel Järva maakonnas hukatud 13, Pärnu maakonnas tapetud viis ja Petseris surmatud kaks inimest. Vabadussõja ajaloo komitee paberitest selgub, et enamlaste veretöödest statistilise ülevaate koostaja ise peab seda mittetäielikuks ning kahtlustab, et Lõuna-Eestis võis punase terrori läbi hukkunute arv olla tegelikkuses suurem.
Ajaloolased ongi hinnanud, et punase terrori käigus hukkus Eestis mitte vähem kui 500 inimest, mõned uurijad peavad tapetute üldarvuks koguni 650. Viimane arv on kirjas ka praegust uurimisseisu kokku võtvas üldkäsitluses «Eesti ajaloo» VI köites.
Siinkohal tekib kahtlemata küsimus, mis alusel valisid Eesti enamlased välja inimesed, kes tapeti. Endises Parteiarhiivis oleva Eesti Töörahva Kommuuni materjale koondava fondi (ERAF, fond 28) materjalid ei võimalda kinnitada, et Eesti Töörahva Kommuuni juhtkond oleks saanud Nõukogude Venemaalt juhiseid Eestimaa KVK ja selle osakondade asutamise kohta või järgnevalt suuniseid kohaliku tšekaa tööks.
Eelnevast lähtudes võib küsida, kas Eesti ajalookirjutuses seni levinud positsioon Eesti Töörahva Kommuunist kui vaid Moskvast saabuvate korralduste täitjast («Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni», Tartu, 2005, lk 53) pole ehk liiga kategooriline, et vastata täielikult tegelikule olukorrale Eestis detsembris 1918 ja jaanuaris 1919.
Pigem võib tõdeda, et kõrvuti Nõukogude Venemaa erinevate ametiasutuste ettekirjutatuga tehti vähemalt osa otsuseid iseseisvalt. Tõsi, valdavalt dikteeris need otsused ette enamlik ideoloogia, mis Moskvale nii või teisiti meeltmööda.
Ka ei saa unustada, et Eestimaa KVK mitmed kõrgema positsiooniga liikmed – juhataja Eduard Ott, Narva osakonna juhataja Oskar Ellek, Tartu osakonna juhataja Aleksander Kull jmt – olid töötanud Venemaal tšekaas ning võisid ühtlasi toimida Nõukogude Vene huvide edastajate ja elluviijatena.
Kes olid Eesti tšekistid?
Eesti tšekaa töötajatest on õnnestunud nimeliselt kindlaks teha 138 inimest. Nende seas leidub vaid mõni üksik, kelle puhul võib oletada, et tegemist ei olnud eesti rahvusest isikuga. Valdavalt oli tegu noorte inimestega – keskmine vanus oli 28,5 aastat.
Endine amet on teada 71 Eestimaa KVKs töötanud inimese kohta, 67 puhul on see teadmata: kuus inimest olid eelnevalt töötanud Nõukogude Venemaal tšekaas, neli välisasjade rahvakomissariaadis, viis Petrogradi ja Moskva nõukogude asutustes, kolm mujal Venemaal nõukogude asutustes, neli Punaarmees; 29 inimest olid eelnevalt töötanud töölisena, üks miilitsana, üheksa ametnikuna; üks inimene oli eelnevalt olnud Eestis põranda all, kaheksa olid töötanud mujal ja üks oli eelneva töökogemuseta.
Nõukogude Venemaal tšekaas töötanud inimeste hulgas oli Eesti tšekaa esimees, kaks KVK osakonna juhatajat ja kolm komissari. Nende keskmine vanus oli 33 eluaastat. Pooltel oli haridusena märgitud alg-, pooltel keskharidus.
Kuigi oma rahvust ei ole nad kusagil eraldi välja toonud, võib nimede põhjal väita, et kõigi endiste tšekistide puhul oli tegu eesti rahvusest inimestega. Päritoluks olid kaks inimest märkinud Tartu, üks pärines Viljandimaalt ning ühe puhul oli päritolukohana nimetatud Peterburi. Pool eelnevalt Nõukogude Venemaal tšekaas töötanutest olid enamlastega liitunud enne 1905. aastat ning ülejäänud enne oktoobripööret.
138 teadaolevast Eestimaa KVK töötajast oli neli liitunud enamlastega enne 1905. aastat, 34 olid ühinenud bolševikega enne oktoobripööret ja 17 pärast enamlaste võimuhaaramist, 18 inimest olid parteitud. 65 puhul ei ole nende parteiline kuuluvus teada.
Olemasolevate andmete põhjal ei saa väita, nagu oleksid eksisteerinud teatud kindlad normid või põhimõtted kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjonide liikmeskonna komplekteerimisel. Arvestades asjaolu, et vaadeldaval perioodil võitlesid enamlased alles oma poliitilise ellujäämise eest, on ilmselt ka ebarealistlik eeldada selliste ühtsete reeglite olemasolu.
Artikkel põhineb Reigo Rosenthali ja Marko Tammingu sel nädalal esitletud mahukal käsitlusel «Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani» (SE&JS, 784 lk). AK tutvustab raamatut autorite ja kirjastuse loal.