Ain Aaviksoo: euro-ootus ei tohi tulla tervise arvelt

, Poliitikauuringute keskuse Praxis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees
Kuidas peaksid maailma erinevad riigid kriisist elu ja hea tervisega välja tulema, seda arutasid Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) spetsialistid aprilli alguses kriisikonverentsil. Välja töötati «kümme käsku», mida riigid peavad täitma, et kindlustada tervishoiuteenuse kättesaadavus nii praegu kui ka tulevikus. Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch palus poliitikauuringute keskuse Praxis tervisepoliitika programmi direktoril Ain Aaviksool kommenteerida igat WHO soovitust Eesti konteksti arvestades.

1. Raha tuleb jagada solidaarsuse ja võrdsuse põhimõtetest lähtudes
WHO ja Euroopa Liit käsitlevad solidaarsusel ja abivajadusel (mitte maksejõul) põhinevat tervishoiusüsteemi iseenesestmõistetavana. Samal ajal on uutes ELi liikmesriikides kiire majanduskasvu taotlemises muutunud individuaalne edu väärtusena olulisemaks kui üldine heaolu. Eestis on tervishoiusüsteem seni püsinud ümberjagavam kui meie üldine majanduspoliitika.
Teisalt on seoses omaosaluse kasvuga meil viimastel aastatel vähenenud jõukamate ja eeldatavasti ka tervemate inimeste poolt tervishoiuteenuste «subsideerimine», see tähendab, solidaarne ümberjagamine tervematelt ja rikkamatelt haigematele ja vaesematele on viimasel ajal pidevalt vähenenud, sest patsiendi omaosalus on suurenenud. Riigi rahastamise vähendamine suurendab seda riski veelgi.

2. Abiraha tuleb suurendada, et kaitsta kõige haavatumaid
Nii 1993. kui 1997. aastal tipnenud majanduskriiside ajal halvenes Eestis märgatavalt eeskätte laste ja vanemaealiste tervis. Sajandivahetuseks olid Eestis kujunenud elanikerühmad (näiteks põhiharidusega mehed, venekeelne elanikkond), kelle tervis 1980ndatega võrreldes oli hoopis halvenenud.
Viimaste aastate terviseseisundi paranemine on suurel määral seotud üldise jõukuse kasvuga. See aga tähendab, et heaolu järsul halvenemisel suureneb kiiresti ka terviserisk.

3. Tuleb investeerida tervisesse, et paraneks majanduslik olukord, ning kaitsma peab tervishoiu eelarvet
Läinud aasta inimarengu aruande põhjal võib üsna kindlalt väita, et Eesti majandusarengu üks olulisemaid varusid on peidus halva tervise tõttu kaotatud aastates. 1990ndate vabaduseeufooria aitas inimesi toona mobiliseerida. Kardetavasti ei ole pelk euro-ootus sellega võrreldav stiimul.
Samas on ka keerulistel aegadel oluline hoida inimeste töötegemise võimet ja tahet. Valimisloosungitest kinnihoidmine ei tundu selles kontekstis targa poliitikana. 

4. Iga minister on tervishoiuminister
Tegemist on WHO pikaajalise põhimõttega. Masu tingimustes tuleb veel enam arvestada, kuidas maksud mõjutavad omaosaluse kaudu terviseteenuse tarbimist või toidukorvi tervislikkust. Riskikäitumise sagenemisel võimendub sotsiaalpoliitika kõrval ka näiteks hariduse ja kultuuri efekt või selle puudumine. Niisamuti mõjutab transpordivõimaluste olemasolu ligipääsu terviseteenustele.

5. Rahva tervise kaitsmiseks tuleb toetada esmatasandi arstiabi
Isegi kui tervisekulutused vähenevad, tuleb riigil ikkagi kaitsta kulutusi rahvatervise programmidele ja esmatasandi arstiabile.
Kriisiolukorras kasvab riskikäitumine, mis Eesti kontekstis tähendab alkoholi kuritarvitamist ning narkomaania ja HIV levikuohu kasvu.
Majandusteoreetiliselt võib ju leida argumente majandustegevust piiravate meetmete kahjulikkusest, kuid struktuurimuutuste argument on asjakohane ka siin. See tähendab, et riigid ei peaks isegi majanduskriisis pelgama kahjulike tervisekäitumiste ennetamisele suunatud piirangud, näiteks alkoholi kättesaadavuse piirang või aktsiisid.
Rahvatervise seisukohast on eksperdid üsna ühte meelt, et kriisi ajal on esmatasandi arstiabi tervishoiusüsteemi kriitiline osa. Seda tuleks valikute tegemisel eelistada kõrgtehnoloogiaid nõudvale eriarstiabile.

6. Rohkem raha tervisele tähendab ka rahandusliku seisu paremat tervist
Tegemist on seisukohaga, mille paikapidavuse kohta on viimasel ajal järjest enam kogunenud tõendusmaterjali, sealhulgas ka Eestist. Tõsi, enamasti peetakse silmas rahvatervise mõju majandusele pikema aja jooksul. Ometi peab ka masu tingimustes paika seisukoht, et Eesti rahva tervislik olukord on üks majanduse ja seega ka rahandusliku seisu paranemise võtmetegureid.

7. Hõlbustada tuleb juurdepääsu sotsiaalse kaitse programmidele
Kaks ja pool korda suurenenud toimetulekutoetuste taotlemine tänavu esimeses kvartalis viitab selle soovituse asjakohasusele ka Eestis. Sotsiaalsel tugivõrgustikul on oluline ennetav mõju inimeste tervise halvenemisele. Riigi kõrval on ka kohalikel omavalitsustel võimalused ja vajadus leevendada masu mõju inimeste toimetulekule. 

8. Tagatud peab olema juurdepääs tervishoiuteenustele
Seni on Eestis ligipääs just perearstiabile olnud väga hea, seda eriti rahvusvahelises võrdluses, isegi kui me ise veelgi paremat sooviksime. Lahendamata probleem on aga kindlustuseta inimeste ligipääs elementaar-setele tervishoiuteenustele.
Tänu väga madalale töötusele võis seni jääda petlik mulje, et selliseid inimesi on vähe. Tegelikult tähendab viis protsenti kindlustamata elanikke 75 000 inimest – rohkem kui Valga- ja Võrumaal inimesi kokku. Suurenenud töötuse pikemaajalisel püsimisel suureneb ka nende arv.

9. Kaaluda tuleks tubaka, alkoholi, suhkru ja soola maksustamist või vastavate maksude tõstmist
Masuga Eestis ei oska seda soovitust seostada, kuid tegemist on WHO ammuse seisukohaga, mis põhineb rehkendusel, et poliitilist hinda arvestamata on maksud kõige efektiivsemad kahjulike tarbimisharjumuste ennetamisel.  

10. Toetada tervishoiutöötajate harimist
Eestit on lähiaastatel kummitamas arstide, aga eriti õdede puudujääk. Kuigi viimastel, jõukuse kiire kasvu aastatel on suudetud leida rohkem raha tervishoiutöötajate ettevalmistuseks, on süsteemi rahastamise ebakindlus erakordselt kehv signaal. See omakorda innustab noori arste välismaalt eneseteostust otsima ning noorte värbamine õe väljaõppesse muutub aina raskemaks.
Seega kehtib ka tervishoiusüsteemi rahastamisel kaitsekulutustega sarnane põhimõte, et soovitud tulemuseni jõudmiseks on absoluutsumma kõrval oluline ka pikaajaline usalduse loomine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles