Napilt kuu aega tagasi oleksin välja naernud mõtte, et minusugune vägivallateemadest hoiduja, kes krimiuudiseidki väldib, võib vaimustuda tõsielulisest reisikirjast trellide tagant. Ent praegu naerab hoopis narkosmugeldamise eest karistatud Ervin Bernhardti «Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust». Naerab viimasena ja paremini.
Kuidas «Minu»-sari trellide taha jõudis? Alustagem algusest: ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes pole lugenud ühtegi «Minu»-sarja reisiraamatut. Raamatupoodide müügiedetabelite tipus troonivad need nädal nädala järel. Raamatukogudeski on «minukad» nõutud kaup, ühtse kujundusstiiliga sarja valged raamatuseljad torkavad riiulitel kergesti silma, peibutades kaasa haarama.
Viktoriiniküsimus: mitu «Minu»-sarja raamatut on ilmunud? Õige vastus muutub pidevalt, iga kuu lisandub juurde üks raamat, vahel harva ka paar. Kusjuures piire ei sea mitte reisihimuliste autorite jõudlus, vaid kirjastuse soov tilgutada sarja parajalt doseerituna, et lugejad-ostjad ei upuks raamatutulva.
Praeguseks on «Minu»-raamatuid ilmunud üle poolesaja. Lõppu pole niipea näha: sarja välja andva Petrone Prindi juhtfiguur Epp Petrone kavatses esialgu üllitada ümmarguselt sadakond raamatut, ent viimasel ajal on ta välja öelnud, et mõtleb neid teha rohkemgi. Mõistlik mõte, miks peakski peatama kuldmune munevat hane?
Kuidas Tuhkatriinu läks võõrsile maasikaid korjama
Minu loetud «Minu»-sarja kuulub paarkümmend pehmekaanelist üllitist. Sealhulgas keskealise naissoost ülikooliprofessori akadeemilise varjundiga «Minu Soome», moemaailma telgitaguseid avav Urmas Väljaotsa «Minu Pariis», Mai Loogi sensuaalne «Minu Tai», Kati Lumiste õhuline ja hipilik «Minu Ibiza», euroametnikust abikaasa satelliitmehena alustanud ning seejärel ise euroametniku rolle täitnud Vahur Afanasjevi «Minu Brüssel» …
… ja loomulikult ka sarja avaaurik, Epp Petrone poolt väikelast kasvatava koduperenaise pilgu läbi kirja pandud «Minu Ameerika», mis 2007. aastal vedas kogu sarja hoogsalt käima. Miks? Eks edulool ole ka ratsionaalseid põhjuseid, mis tulenevad konkreetsest raamatust: sealhulgas ajakirjanikutaustaga Epu nõtke sulg ja avameelsus, eestlastele huvi pakkuv suurriik, intriigimoment seoses erinevate elustiilide (tarbijalik versus öko-) põrkumisega jms. Värskelt mõjus ka tollal eesti lugeja jaoks uudne žanr: samade kaante vahel läbipõimituna nii autori isiklikud kogemused-läbielamised kui ka uue riigi avastamise lugu. Ent eks kindlasti oli Epul ka lihtsalt head õnne.
Noorele kirjutamislembelisele naisterahvale, filoloogile või ajakirjanikule, on kindlasti mõnus tite kõrvalt ennast teostada raamatut kirjutades. Lugejale aga oleks üsna masendav kohata raamatust raamatusse sama süžeed: läinud kord eesti soost Tuhkatriinu võõrale maale maasikaid korjama, leidnud peenra vahelt mehe, kurg toonud lapsegi majja...
Õnneks on «Minu»-sarja kureerivad Epp Petrone & Co seadnud eesmärgiks võimalikult laia autorite galerii.
Sarja tugevuseks ongi autoritüüpide mitmekesisus ja loominguline lähenemine käsitletavate maade valikule. Geograafiliselt kõige kitsam on seni Mika Keräneni «Minu Supilinn. Tõelise elu mekk», mis keskendub tillukesele Tartu linnaosale.
Kõige laiem aga sarja 50. raamat, mullu septembris ilmunud Uku Randmaa «Minu maailmameri. Esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera», mida mul endal oli au toimetada. Tõsi, toimetustöö käigus ajas mind hulluks üha uute kohtade ja nimede virvarr … aga lõpptulemusena muutis selline virtuaalne ümberilmatiir maakera hulga kodusemaks.
Sarja nõrkuseks on … samuti autorite mitmekesisus, mistõttu tase on kirjanduslikult ebaühtlane. Ega saagi ju eeldada kirjutamiskauge ameti pidajalt, et tema esimene raamat oleks kirjanduslik kõrgpilotaaž. Võtkem või ihukaitsjana töötanud Tarmo Jõeveere «Minu Haiti. Ellujääja», mille väärtus on eelkõige purustava maavärina ohvrite hulka sattunud autori pääsemislugu. Või siis «Minu Island. Tule ja jää sümfoonia», mille kirjutanud muusikaõpetaja Tarvo Nõmme tekstist jäävad lisaks rahvusroa mädanenud haikalaga maiustamisele ning muudele mõnusa huumoriga jäädvustatud kohaliku elu seikadele meelde ka piinlikult kohmakad dialoogid, mille kirjapaneku põhjuseks näib olevat pigem toimetaja nõue kui autori soov.
Eks toimetajatöö muidugi mõnevõrra ühtlustab raamatute taset, vormides käsikirju vastavalt sarja stiilinõuetele. Ent kui algmaterjal on keskpärane, siis ei õnnestu sellest ka parima toimetajatööga hõrgutist välja võluda. Enamik minu loetud «Minu»-sarja raamatuid ei kuulu paraku kirjanduselamuste hulka. Küll aga on need pakkunud mõnusat meelelahutust ja rahuldanud reisinälga, ilma et pidanuksin diivanilt tõusma.
Ka suuremat lugemisnaudingut pakkunud «Minu»-raamatud – siinkohal saan rääkida mõistagi vaid enda loetud paarikümnest – on jäänud ajakirjandusliku lähenemise juurde, olles värvikal ja ladusalt loetaval moel siiski üsna pealispindsed ja lihtsa struktuuriga. Võtkem või kirjastaja Epp Petrone abikaasa, ameerika itaallase Justin Petrone «Minu Eesti». Lõbustav ja värskendav on vaadata oma kodumaad läbi võõramaalase kõrvalpilgu: Eesti kui suur looduskaitseala, kus kase- ja männimetsade vahel elavad naised on veendunud, et kõik tehnilised probleemid, katkisest toolist kuni õhus rappuva lennukini, saab lahendada lähima meesterahva poole pöördumisega. Jah, selline see meie Eesti on… kuid pealispinna all on varjul ka nii mõndagi, milleni võõra pilk ei pruugi küündida.
Miks inimese nina vananedes aina suuremaks läheb?
Minu jaoks on «Minu»-sarja kulminatsioon «Minu Bangkok», mis ilmus möödunud aasta lõpul. Narkootikumide salakaubaveo pärast kaheksa pikka aastat Bangkoki vanglates kopitanud Ervin Bernhardti raamat on lihtsalt… geniaalne! Või siis hull! Või siis mõlemat korraga.
Vaatenurk tundus küll algul ehmatav, sest krimiuudised-vanglaseriaalid ja muu vägivallaga seonduv on minu jaoks pelutav. Õnneks on selles raamatus esitatud vägivald vihjamisi, mitte näkkukarjuvalt.
Tõsieluline sisu oli jäädvustatud hea kirjandusliku kvaliteediga. Narkokulleri-raamatu struktuur oli läbimõeldud, mitmete tekstis esinevate faktide-tegelaste kohta lisandus raamatu edenedes sellist lisainfot, mis pani ka varem loetut vaatama uute silmadega.
Stiilinäide: millest mõtleb autor kohtuistungil, kus otsustatakse tema saatus? «Istusin kolmanda pingirea kõige vasakpoolsemas otsas, silmitsesin oma peegelpilti ja juurdlesin, miks inimese nina vananedes aina suuremaks läheb. Minu oma võttis enda alla juba tubli veerandi kogu näost, ja mida rohkem ettepoole küüru ma end vajuda lasin, seda suuremaks tema läks. Mu kõrvad seevastu, mis üldlevinud arvamuse järgi pidanuks kasvama koos ninaga, muutusid seejuures üha väiksemaks, ähvardades sootuks olematusse kaduda. Mul oli kõrge, ülespoole järsult kitsenev laup ning peaaegu olematu lõug, mis tänase piduliku hommiku puhul oli korralikult puhtaks raseeritud. Kui ma end jälle veidi tahapoole kallutasin, paistsid lõua alt pisikesed rohelise paelaga plätud.»
Mh? Kas autor on närvipinge all hulluks läinud? Poleks ka ime, kui arvestada, et kohus määras talle eluaegse vangistuse koos vara konfiskeerimisega. Näomoondumise mõtisklusele annab aga uue mõõtme järgnev arutelu, kuidas iga kohalik mõtleb pidevalt sellele, kuidas säilitada teiste silmis oma kuvandit ehk nägu. Seega ei öelda üksteisele midagi halvasti.
Ideaalne ühiskond? Tjah, selle mööndusega, et näo säilitamise tõttu ei muutu ka midagi paremaks, sest keegi ei ütle kunagi, et midagi on halvasti ja keegi vastutab selle eest. Näiteks ei ole mõtet öelda ettekandjale, et kaste on üle soolatud – ta ei saa seda niikuinii kokale edasi öelda, sest nii kaotaks kokk natuke oma nägu.
Mõistetavatel põhjustel puudub raamatus tavapärane «Minu»-sarja raamatute koostisosa: fotolisa. Kuidas saanukski vang turisti kombel ringi silgata, fotoaparaat kaelas välkumas? Ent mälupiltide talletamist ei saa ju keelata ning tänu raamatule on nüüd võimalik ka laiemal üldsusel sellest osa saada.
Kuhu «Minu»-sari saab veel edasi areneda? Sisuliselt: iga raamatu puhul algab kõik uuesti A-st ehk Autori valikust. Tõsi, võimalikult intrigeerivaid kogemuslugusid otsides tekib oht, et kui need lähevad liialt süngeks, siis ei pruugi mõnusat meelelahutust otsiv diivanireisija enam «Minu»-raamatuid kätte võtta.
Geograafiliselt: pole mingit põhjust, miks peaks «Minu»-sari piirduma ainult planeediga Maa. Kui esimene eesti soost kosmonaut asub teele, siis loodetavasti on tal juba taskus leping raamatu «Minu Kosmos» kirjutamiseks.