Alguse aeg

Raamat Olga Tokarczuk «Algus ja teised ajad» Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012, 204 lk Foto: Repro

Olga Tokarczuk (1962) on üks tänapäeva Poola kõige nimekamaid kirjanikke, seda eriti välismaal. Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse, kõige enam ongi tõlgitud sedasama nüüd eesti keeles ilmunud romaani «Algus ja teised ajad». Eriala poolest ei ole Tokarczuk sugugi kirjandusinimene, vaid hoopis inimhingede insener, psühholoog. Ja tuleb tunnistada, et vähemasti selles raamatus järgib ta inimhingede liikumist ja muutumist läbi pikkade elude.

Tokarczuki esimene romaan «Raamatuotsijate rännak» ilmus 1993. aastal, «Algus ja teised ajad» on tema kolmas romaan, mis poola keeles ilmus juba 1996. aastal – nelja aastaga kolm romaani on ikka väga hea tulemus. 2007. aastal ilmus Tokarczuki viimane romaan «Rändajad», mis viimaks tõi talle Poola kõige kõrgema kirjandusauhinna Nike, varem oli ta neli korda pälvinud lugejate tunnustuse. Nagu tema puhul juba tavaks, on ka «Rändajad» väga laia haardega romaan.

Võttes aluseks XVII sajandi õigeusklikud sektandid, räägib see raamat tänapäeva nomaadidest, inimestest, kes lakkamatult üle maailma ringi rändavad, midagi otsivad. Kirjanik ise on öelnud, et tema raamatud on nagu kasti sisse pandud kastid, mida võib avada kust tahes ja lugeda rongis või bussis või tugitoolis, neis võib näha perekonnasaagasid, seiklusjutte, aga alati leida ka midagi sügavamat – mida lugeja aga soovib. Eesti keeles ei ole «Algus ja teised ajad» sugugi Tokarczuki esimene tulemine, 2005. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus pealkirja «Maailma kõige inetum naisterahvas» all valik tema jutte.

«Algus ja teised ajad» on omamoodi raamat juba pealkirjast peale. Õigemini esimesest lausest peale, kui selgub, et Algus ei ole mitte niivõrd koht ajas kui koht ruumis, väga konkreetselt piiritletud küla, kus kogu tulevane tegevustik toimub. Poola keelt ma ei oska, aga kirjanik ise on öelnud, et poola keeles on sõnaga prawiek juba pealkirjas sees niihästi koht kui aeg.

Väga lühidalt öeldes on «Algus» panoraamromaan kahest perekonnast – Boski ja Niebieski –, kelle elu kujutatakse läbi 80 aasta, alustades 1914. aastast, mil algas Esimene maailmasõda. Kaheksakümne aasta sisse mahub keskeltläbi kolm põlvkonda. Teistpidi lühidalt öeldes on see lapitekiromaan. «Algus» koosneb lühikestest lugudest ehk aegadest, igale tegelasele on otsekui tele-eetris antud oma aeg ja selle ta oma eluga, kus iganes see parasjagu omadega ei oleks, ka ära täidab.

Nii võime tegelasi tabada kõige varjatumatel ja salajastel hetkedel – abielunaine armumas endast nooremasse kena kehaga noormehesse, pereisa varastamas kohviveskit –, aga ka laiema perspektiiviga paikades – keset lahingut, igapäevase pereelu askeldusi, mis tänu raamatussepanekule kõik üksteise järel suurema tähtsuse saavutavad, sest ühtäkki saab selgeks, kuidas iga tegu on osa millestki suuremast ja muudab maailmalaiust tegelikkust.

Raamatut võib julgelt hakata lugema ükskõik kust, lugeda üks-kaks aega, kui enamaks aega ei ole, ja teinekord jälle edasi lugeda. Ükskõik kust. Ja kui satudki kunagi sama aja peale, ei ole see enam sama aeg, sest lisaks lugejale endale on see üks aeg tänu teistele loetud aegadele saanud uue sisu, uued tähendused. Väga postmodernistlik. Kirjanik ise on öelnud, et tema just postmodernistlikult kirjutabki ja valis oma romaanile meelega sellise MTV-klipiliku ülesehituse, sest kes selles tänapäeva maailmas enam viitsib lugeda kroonikaid.

Kolmandat pidi lühidalt öeldes on «Algus» ka piibellik romaan. Mitte ainult et lugedes paistab pidevalt läbi Poola usuga läbi põimunud igapäevaelu, vaid et see küla, see Algus ongi maailma algus. Ja mõnele tegelasele ei ole antud võimalust Algusest välja pääseda, sest Algusel on piir ees. Mõisahärra Popielski maailmamängus on jumalad, kes loovad uusi maailmu, igaüks just nii, nagu oskab. Ja inimene lihtsalt eksib neisse ilmadesse.

Kui kellelgi, nii nagu minulgi, süveneb lugedes arusaam, et midagi sellist ei ole võimalik välja mõelda, sest maailmas on kõik liiga hästi paigas – ajad, kohad, inimesed –, siis mõneti nõnda see ongi. Tokarczuk on Alguse loomisel aluseks võtnud selle küla, kus ta lapsepõlves väga palju aega veetis, oma vanavanemate maailma, pikad suved, sirutanud siiski aga loomise kombitsad alateadvuse sügavatesse kihtidesse. Psühholoogina kirjanik usaldab oma tajusid, tunnetust, sügavaid hoovusi, ja tunnistab, et kui ta kirjutama hakkab, ei tea ta kunagi, mis tema lugudest saab ja kuhu need lähevad. Meie saame nüüd lähedalt näha ühe küla lugu. «Algus ja teised ajad» on tõeline XX sajandi romaan.

Raamat

Olga Tokarczuk

 «Algus ja teised ajad»

Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012, 204 lk