Eesti tunnustamata abiline

Uhkeim hetk Eestis: Jenik Radon (vasakult) on korraldanud 1990. aasta suvel komsomoli esindajate väljalöömise USA saatkonnale kuulunud Kentmanni tänava hoonest Tallinnas ning heisanud seal esimese USA senaatorina Eestit külastanud Dennis DeConcini auks Ameerika tähelipu. Nende kõrval Edgar Savisaar ja kaubanduskoja juhatuse esimees Peeter Tammoja. Foto: Erakogu

Veerand sajandit tagasi saabus Tallinna Ameerika jurist, kelle eriline võimekus Eesti asja ajamisel äratas imetlust, ent tekitas ka kahtlusi – kes ta on ja keda esindab?

Jõudude vahekord oli Eesti kahjuks vähemalt 1:5, kui mitte 1:7, ja küllap hullemgi veel. Marju Lauristin oli oma külaskäikudel Ameerika suurte väljaannete toimetustesse kohanud juba piisavalt hirmskeptilist suhtumist Eestisse.

Te ei tule iseseisvana toime, teil ei maksa lahkuda Vene turult, kõlasid manitsused. Aga see, mismoodi hoiatas oma arvamusküljel New York Times, ajaleht, mille sõnal on hiiglaslik kaal kogu maailmas – et Balti riigid, ärge ajage Nõukogude paati ümber! –, kõlas Lauristinile solvavalt. Ta tundis, et sellise seisukoha väljendajatega ei saa jätta arveid klaarimata.

Juba järgmisel päeval pärast juhtkirja ilmumist istuski Lauristin, tollane Rahvarinde aktivist, Timesi koosolekuruumis võimsa laua taga, tema vastas viis või koguni seitse (Lauristin täpselt ei mäleta) tipptoimetajat, kõik mehed.

«See kohtumine oli lahing,» meenutab Lauristin NSV Liidu lagunemise eelset aega 1990. aastal. «Mehed olid üleolevad ja iroonilised, isegi agressiivsed.» Kuid toetudes IME-kogemusele, tundis Lauristin, et suudab nendega võrdselt väidelda küll.

Loomulikult ei oleks Lauristin Timesi vestibüülistki kaugemale pääsenud, kui tal poleks olnud võimekat eeskostjat, kes tema Ameerika-käigul uksi avas ja kohtumisi kokku leppis. Tolleks eestkostjaks oli süsimustade juuste, suurte ümarate prilliklaaside ja kõhetu kehaehitusega 40ndates eluaastates New Yorgi jurist, kes oli kaks aastat tagasi sattunud kontvõõrana Eestisse, kuid saanud üleöö paljude mõjukate poliitikute nõustajaks, vaat et sõbrakski. Tema nimi on Jenik Radon.

Aeg ja raha kuluvad

Sellised tegelased, kes ilmuvad ühtäkki justkui eikuskilt, saavutavad kiiresti ootamatu mõjuvõimu ning panevad oma imelisi sidemeid kasutades suures poliitikas masinavärgi hämmastavalt õlitatult tööle, tekitavad pahatihti kahtlusi. Kes nad ikkagi on? Kelle huve nad teenivad?

Edgar Savisaar, kellele Radon tutvustas 1991. aastal varasema presidendi Jimmy Carteri julgeolekunõunikku Zbigniew Brzezinskit, meenutab raamatus «Peaminister», kuidas mõned Eesti poliitikud kleepisid Radonile külge CIA agendi sildi. Kirjastaja Hans H. Luik, kes iseloomustab Radonit tema aktiivsuse tõttu tulesädeme ja tuulispasana (vt Luige kommentaar), nendib: «Kes Jeniku rännakud kinni maksis, pole mul aimugi. Võib-olla mõni USA valitsuse lugematutest agentuuridest?»

1990. aastate algusaja reformiminister Liia Hänni nimetab Radonit müstiliseks tegelaseks ning tollane majandusministri asetäitja Erik Terk mäletab, et mõned pidasid teda koguni aferistiks.

Need on kõik tühipaljad oletused. Ja need tulenevad euroopalikust mõtlemisest, mis eeldab, et alati, kui ihkad kontakte luua või midagi korda saata, peavad sul olema kellegi volitused, selgitab Lauristin, kel on Radoniga säilinud soojad sõprussuhted tänini.

«Aga Ameerikas võid olla ka iseenda esindaja,» lisab Lauristin. Ta peab Radonit George Sorose tüüpi filantroobiks, kes panustab oma aega, raha ja energiat, et muuta maailma paremaks. Fakt on see, et välismaalaste hulgas oli Radon nõukogude aja lõpus kõige ennastsalgavamaid ja tulisemaid kaasaaitajaid Eesti taasiseseisvumisele.

Ajal, kui USA võimud pidasid Eestit pigem tülikalt iseseisvusmeelseks vabariigiks, kes Gorbatšovi uuendusi ohustab, oli just Radon see, kes aitas Eesti tollastel liidritel, olgu Lauristinil, Savisaarel või Lennart Meril, Ameerikas oma sõnumit levitada, korraldades neile kohtumisi USA äri-, poliitika- ja meediaesindajatega.

«1990. aasta juulis, kui Lennart Meri oli juba Eesti mitteametlik välisminister,» meenutab Saksamaal vandetõlgina tegutsev Anu Lehmann, kelle Radon aitas esimese Eesti eestlasena kuulsasse Harvardi ülikooli, «organiseeris just Jenik tema kohtumised senaatorite, ekspresident Ronald Reaganiga – kokkusaamine valitseva presidendiga oli ju protokolliliselt võimatu – ja tema välisministri George Shultziga. Shultz oli eriliselt muljetavaldav mees, ütles, et olge rahulikud ja koputage aga [maailmapoliitika] ustele, küll teid ka sisse lastakse. Ta võttis meid tõsiselt ja andis tõesti kasulikke nõuandeid.»

Radon, kes andis Arterile New Yorgist Skype’i vahendusel kolmetunnise intervjuu, meenutab, et tema sõna maksis ka USA võimuladviku silmis.

Kui Savisaarel oli Eesti NSV valitsusjuhina 1990. aasta sügisel plaanis visiit üle Atlandi, võttis USA valitsuse esindaja Radoniga ühendust, et uurida, kas Savisaar esindab Eesti ametlikku võimu, et saada selgust, kas Washington peaks temaga üldse kohtuma. Radon kinnitas, et esindab küll. Nädala pärast pidas Savisaar USA pealinnas oma olulisi kohtumisi.

Radon jagas samuti väärt nõu, kuidas Ameerika riigimeeste poolehoidu võita. Kui välisministri ametis Meril seisis Washingtonis ees kohtumine USA ametivenna James Bakeriga, oli ta mures, mismoodi jutusoonele saada. Radon siis õpetaski, et ameeriklastega tuleb esmalt ajada small talk’i ehk niisama-juttu, mis aitab sõbralikule lainele häälestuda. «Aga millest?» oli Meri pärinud. Radon mainis, et tema teada on Baker kirglik kalamees. Mispeale Meri lausus, et teab Kamtšatkal head lõhepüügikohta.

Ja nii läkski, et kui Meri Bakeriga kohtus, oli ta astunud kabineti seinal rippunud kaardi juurde ja märkinud sellele koha, kus pidi hästi näkkama. Diplomaatiline jääkirme sulas hetkega.

Kaelakee hääl

Programmid, mis Radon Eesti esindajatele koostas, olid kurnavalt tihedad. Kui ta Lauristinile 1990. aasta kümnepäevase visiidi kava kätte andis ja selgus, et see on 14 lehekülge pikk, oli Lauristin temalt imestades naljatamisi küsinud: «Kas see ongi vabadus?» – «Jah, on küll!» vastas Radon, ja naeris. Päevad algasid kell seitse hommikul ja lõppesid kell 11 õhtul. Ei mingit vaba aega ega linna peal jalutamist.

Liiati, mäletab Lauristin, vaatas Radon ta enne iga uue päeva algust hindava pilguga üle, et välimus ja riietus toetaksid Eesti asja edukat ajamist. Ühel hommikul, kui Lauristin oli selga pannud tumesinise kostüümi, lipsas Radon oma naise Heidi tuppa ning ilmus sealt mõne aja pärast suure valge keega. Pane see kaela, mõjud läänelikumalt, soovitas ta. Sellised keed olid tollase esileedi Barbara Bushi n-ö firmamärk.

Tollaste tipp-poliitikute hinnangul kujunes USA ja Balti riikide suhetes murranguliseks nende liidrite Savisaare, Ivars Godmanise ja Vytautas Landsbergise ühisvisiit Wa­shingtoni, kus nad kohtusid ka president George Bushiga.

Seda, et Radoni roll kohtumiste korraldamisel oli märkimisväärne, kinnitab Terk, nüüdne tuleviku-uuringute instituudi direktor, nimetades teda orgunnigeeniuseks: «Kui Landsbergis, Savisaar ja Godmanis käisid Washingtonis Balti-alastel parlamendikuulamistel ja Kongressi liikmetest moodustati Baltikumi toetusklubi – uhke tunne oli, ühineda soovijaid oli nii palju, et kongresmenid seisid pikas järjekorras –, siis oli selle toetusklubi loomise idee autoriks ja vähemalt üheks korraldajaks Jenik.»

Radoni neljakorruseline eramu New Yorgis 71. tänaval, paarsada meetrit Broadwayst, kujunes noil aegadel justkui Eesti majaks. Seal on elanud vähemalt poolsada eestlast, tudengitest kultuuritegelaste ja riigijuhtideni, sest hotellitoa võtmiseks enamikul raha polnud.

Radon meenutab, et problemaatilisim kostiline oli Meri, kes tekitas oma süüdimatult pikkade telefonikõnedega talle kolossaalseid arveid ning muudkui suitsetas. Lõpuks saavutasid nad kompromissi, et Meri teeb suitsetamise ajaks vähemalt akna lahti.

Liiati saabusid vähemalt sada, kui mitte kakssada eestlast, nende seas riigitegelased, nõukogude aja lõpus USAsse just Radoni küllakutsega. Ta tunnistab, et sageli ei tundnudki kõiki, kelle kutsele alla kirjutas – ta usaldas Eesti tuttavate vastavaid palveid ja soovitusi. Kord kohtas ta lennukis meest, kes tutvustas end Eesti välisministeeriumi töötajana ja tänas, et Radon teda külla oli kutsunud.

Radonil polnud aga aimugi, kes ta selline on. Alles hiljem sai ta teada, et mõne kutsutu haigestumise korral oleks haiglaarved talle saadetud. «Õnneks keegi ei haigestunud,» nendib Radon. Tagatipuks ostis ta Eesti riigijuhtidele, sealhulgas Merile, tihtipeale oma raha eest lennupileteid ning tegi neile hotellibroneeringuid, sest noil nappis valuutat ja ülekanded olid keerulised. Võlgnevused said õiendatud hiljem.

Jalad laualt maha!

Radonist kujunes määrav tegelane ka Eesti sisepoliitikas. Mõni aeg pärast presidendiks saamist helistas Meri New Yorki Radonile ja kurtis, et Eestis ei leidu kedagi, kes majandust jagaks, ning küsis, keda tema soovitaks majandusministriks.

Radon soovitas Toomas Sildmäed, kellega oli tutvunud juba 1988. aastal ning kes oli jätnud talle Eesti patrioodi mulje. Läkski nii, nagu Radon soovitas. 1990. aastate algul rahandusministrina tegutsenud Rein Miller läkitas Radonile aga palve, et too leiaks Ameerikast ja saadaks kiiremas korras Eestisse asjatundjaid, kes valdavad riigieelarve ja maksude temaatikat.

Radon sattus esimest korda Eestisse märtsis 1988, kui Tallinnas toimus NSV Liidu esimene ühisettevõtete-teemaline konverents. Radon oli ses küsimuses nõustanud varem Poolat ning sattus nüüd ÜRO eksperdina Eesti pealinna. Viive Uus, üks konverentsi neljast korraldajast, mäletab, kuidas ta Pirital TOPi keskuses palus akna all istunud ja pabereid sirvinud Radonil oma jalad laua pealt ära võtta («Meil Euroopas jalad laua peale ei käi!» pahandas ta), sest tema vastas paistis ainus vaba koht, kus kohvi juua.

Värskelt ülikooli lõpetanud Anu Lehmann, kes tähtsatele külalistele linna näitas, väidab, et Radon ei olnud nagu enamik teisi välismaalasi, kes põdesid Venemaa-vasikavaimustust («Gorbatšov! Glasnost! Winds of change!»), vaid nägi ja analüüsis väga täpselt erinevaid huve ja positsioone.

«Näiteks leidis ta,» meenutab Lehmann, «et Eestil on tavaliselt kindlam siis, kui Venemaa ja USA suhted ei ole just kõige sõbralikumad, mis tollal oli väga erandlik ja läbinägelik seisukoht.» Nii temast kui Uusist said aastateks Radoni lähimad abilised Eestis.

Oma tollasel esmakäigul Eestisse ei tikkunud Radon sugugi suurt poliitikat mõjutama. Korvpalli mängiva teismelise tütre Kaara isana olid tal hoopis maisemad soovid: kas saaks korraldada Eesti-USA õpilasvahetuse.

Juba vähem kui aasta pärast sõitsidki poolsada Tallinna 21. kooli õpilast, õpetajat ja lapsevanemat New Yorki. Nõukogude ajal pretsedenditu ühisreisi Ameerikasse tegi oma poja Johannesega kaasa ka sisearhitekt Mait Summatavet, nüüdne kunstiakadeemia emeriitprofessor, kes veendus oma silmaga, et «Jeniku hool oli teadvustada kõikjal Eesti olemasolu».

Radon pakub, et tema algatatud õpilasvahetustega reisis Eesti ja USA vahet vähemalt pool tuhat inimest. Lisaks on ta aidanud arvukalt eestlasi Ameerika tippülikoolidesse (vt Erki Viirandi kommentaar).

Tagatipuks kutsus ta New Yorgi Columbia ülikoolis ellu programmi Eesti Fellows, mille raames käis 1990. aastatel kokku üle saja sealse tudengi Eesti riigiasutustes suve­praktikal. Radon kinnitab, et enamikust noist üliõpilastest, kellest paljud on nüüd jõudnud kõrgetele kohtadele, said suured Eesti sõbrad.

Näiteks USA diplomaadist Michael Pignatellost, kes töötas 1996. aasta suvel eurointegratsiooni büroos Henrik Hololei alluvuses ja aitas toimetada ingliskeelseid valitsusdokumente. «Tööd oli tonnide kaupa!» meenutab ta.

«Aga seniajani tunnen, milline tähtis töö see oli – aidata Eestil astuda esimesi samme Euroopa Liidu suunas.» Eriti nakatavalt, kinnitab Pignatello, mõjus USA tudengitele, kel polnud esiotsa Eestist suurt aimugi, see kirglikkus, millega Radon võttis Eesti ja Eesti inimeste saatust.

Tasuks lõunasöögid

Millest too kirglikkus võõra maa ja rahva käekäigu suhtes? Sündinud pärast sõda Saksamaal, näinud Saksamaa poolitamist, seda, kuidas ema vennalt ida poolelt saabunud kirjades olid mõned kohad mustaga loetamatuks tehtud, ja näinud telerist Ungari 1956. aasta sündmusi, sai Radonist enda sõnul antikommunist. Kui elu mängis talle kätte võimaluse aidata vabaks püüdlevat Eestit, tunnistab Radon, oli see talle ühtlasi võimalus aidata lammutada NSV Liitu.

Pärast Eesti taasiseseisvumist tegutses Radon siin veel aastaid, aidates välja töötada äri- ja omandiseadusi, teenimata selle eest küll pennigi. «Ainus, mis sain, olid lõunasöögid,» tunnistab ta, kuid ei kurda, sest juristipraksis New Yorgis tõi piisavalt sisse. «Ta oli väga aktiivne ja pühendunud Eesti reformidele,» kinnitab Liia Hänni.

1990. aastate lõpust, kui Eesti sai jalad kindlamalt alla, on Radon leidnud maailmas uusi tegevusvälju, Aafrikast Aasiani. Ta peabki end riikide ülesehitamisel protsesside algatajaks. Aastaid tagasi esindas ta näiteks Gruusia huve Bakuu-Thbilisi-Ceyhani naftajuhtme rajamisel.

Toda tööd oli palju vähem kui seda, mida ta tegi Eesti heaks, ent ometi pälvis ta selle eest esimese mittegrusiinina Gruusia kõrgeima riikliku autasu. Eesti ei ole Radonile tema siinse panuse eest ametlikult aitähki öelnud.

Arvamus

Hans H. Luik

kirjastaja

Jenik Radoni suguseid tulesädemeid, kes paugupealt oli best friend kõikidele VIPidele, liikus 1990ndatel Eestis veel vähe. Nüüd teaksime, kuidas seda tüpaaži nimetada – suhtekorraldaja. Puurivad silmad, tugev nina, aktiivne Manhattani aktsent. Igal hetkel tutvusi loov ja nendele uusi tutvusi ehitav. Just selline kosmopoliit, kellega tookord janunesin suhelda. Tema tõi New Yorgi meie kartulivagude vahele kätte. Mul endal polnud lihtsalt aega välismaal käia, rassisin tulevikku ehitada.

Jenik ostis mult väikese jupi Tallinn City Paperi aktsiaid. Lubas juurutada rahvusvahelist know-how’d ja mida veel, aga seda polnud tal aega teha, sest tema ülemaailmne lennugraafik oli tõesti tihe.

Eesti Ekspress kajastas Jenik Radonit vähemalt ühel korral. Jenik käis majandusminister Toomas Sildmäe nõunikuna Tartus rahvusvahelise majanduse loengut pidamas. Loeng oli täis elektrit – ja radooni – ja õnnestus igati. Ainult et Jenik ei ole Sildmäe ega üldse majandusministeeriumi nõunik kunagi olnud. Küsin Sildmäelt üle. Oli «lihtsalt tegus härrasmees».

Erki Viirand

New Yorgis Citibankis väikeettevõtete panganduse tootejuht

Tean Jenikut aastast 1991. Käisin siis õpilaste vahetusprogrammiga suvel USAs. Mind huvitas USAsse ülikooli minek ja lahke inimesena oli Jenik nõus minuga kohtuma.

Esimene kontakt temaga polnud kõige positiivsem: silmast silma avatud ja sõbraliku olemisega Jenik on telefoni võttes napisõnaline ja kõlab kui mitte tõrksalt, siis vähemalt nõudlikult, öeldes vaid kiirustava, isegi veidi kahtlustavalt kõlava «Hello?!» (à la «tõesta mulle, et helistad asja pärast»).

Kohtusime Jeniku kodukontoris, toas, kus ta võtab vastu kliente ja minusuguseid tundmatuid. Mitmekorruseline maja ning antiikmööbli ja kogu põrandat katva Pärsia vaibaga suur tuba jättis imposantse mulje. Hiljem avastasin, et see tuba on erandlik ega näita tegelikult Jenikut sellisena, kes ta on – tema tegelik olemus ja ülejäänud maja on väga ebaformaalsed ja poosivabad.

Selle kohtumise põhjal võttis Jenik mind «käendada» ja aitas ka mul Columbia ülikooli sisse saada. Enne Columbiasse minekut aitasin teda ühe-koma-teise asja ajamisel Eestis. Tol ajal oli ta muu hulgas tegev majandusministeeriumis erastamise nõustamisega.

Meenub, kuidas Jenik noori inimesi usaldas ja oli nõus neile vajalikke kogemusi pakkuma: olles käinud temaga paar korda tõlgina erastamisnõukogu koosolekul, palus ta mul minna oma põhiteese esindama ühel koosolekul, kuhu ta ise ei saanud minna.

Ühel hetkel pöördus nõukogu esinaine Liia Hänni minu poole ja päris, mis on erastamisagentuuri arvamus arutusel oleva asja kohta. Pidin siis seletama, et erastamisagentuuri arvamust ma ei tea, küll aga palus Jenik mul edasi toimetada oma arvamus a, b, c.