Karm jutt Mart Laariga: mis saab Eestist ja eestlusest?

Mart Laar Foto: Peeter Langovits / Postimees

Isamaalise veteranpoliitiku sõnul seisneb Eesti dilemma alatihti selles, kas meiega kogu aeg lihtsalt toimub midagi või teeme ise ka miskit, olgu head või halba, õiget või valet. Mida nimelt, ega sel lõppeks palju tähtsust olegi – peaasi, et midagi ise teeme ja otsustame, väidab Laar.

Kolm aastat tagasi, kui majanduskriis süvenes, kui Mart Laar istus veel riigikogus, mitte kaitseministri toolil, ja insuldist ei paistnud märkigi, rääkis ta tulevikku vaadates Arterile, et meie järgmine suurem eesmärk võiks olla eestlaste keskmise eluea tõstmine kümne aasta võrra või eesti keelt kõnelevate inimeste arvu suurendamine poolteise miljonini.

Nüüd, kui enne Eesti Vabariigi 95. aastapäeva Laariga (52) taas kohtusin, ei saanud jätta pärimata, kas nood eesmärgid on jätkuvalt aktuaalsed ja kui palju oleme neile lähemale nihkunud.

Laar ei hakanud sõnu otsima ega valima, vaid «tulistas» vastuseks otse, et pole neid paraku keegi sihiks võtnud ja seetõttu ei ole me neile ka lähemale liikunud. «Kui need sihiks seada, tuleb astuda kindlaid samme, mis on üsna kulukad, kuna mõlemad sihid on päris hullumeelsed,» tunnistas ta. Ja lisas: «Ma soovitaks valida ühe neist, sest kaht korraga teha on raske.» Ning hoiatas: «Samuti tuleb arvestada, et ujud mõlema sihiga maailma suhtes vastuvoolu.»

Laari sirgjooneline ja mittekeerutav jutt ei istu ilmselt paljudele. Aga nüüdsetel heitlikel aegadel tuleb olulistest asjadest rääkida ausalt ja nii, nagu need on.

Kaks aastat tagasi kirjutasite filmistsenaariumi 800 aasta tagusest Ümera lahingust, mis pidi rääkima sellest, kuidas üks väepealik ühendab paganlike eestlaste hõimud ristisõdijate vastu. Esiteks, mis sellest stsenaariumist sai? Ja teiseks, ega uue Eesti ajalookäsitluse valguses teie käsikiri enam kusagile vist kõlbakski?

Kui ma teid siit pärast intervjuud välja viskan (naerab), siis hakkan seda käsikirja uuesti kirjutama.

Nii et stsenaarium tuleb ümber teha, sest vahepeal on ajaloost arusaamine muutunud?

Ei, mitte seda, vaid käsikiri tuleb teha rohkem stsenaariumi sarnaseks. Juba eelmine stsenaarium sai selle käsitluse lähedane, mis nüüd on ajalooraamatus, ja mis ei olegi nii erinev sellest käsitlusest, mis enne oli. Kes tahab nimedega mängida ja kes mitte – selles on peamine vahe, mitte sisus.

Nüüd läks jutt keeruliseks. Mis nimedega mängimine?

Kuidas toda aega nimetada, kas muistseks vabadusvõitluseks või millekski muuks. Kindlasti oli see sakslaste jaoks ristisõda ja meie jaoks midagi muud. See ongi peamine vahe, muu on suhteliselt sama.

Julgen arvata, et muistse vabadusvõitluse ärakaotamine tekitab inimestes palju hämmingut ja segadust, sest rahvuslikud juured oleks justkui läbilõigatud. Arvestades praegust niigi ebakindlat aega, ei ole see hea ega mõistlik tegu, või mis teie arvate?

Eks ajakirjandus ole teinud uuele ajalooraamatule natuke karuteene. Muutus ajaloo uurimises on toimunud juba õige pikalt ja nimetada seda revolutsiooniks on küll liialdus. Nii see debatt käibki, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Ajaloost rääkides on alati nii, et parem on kohe taprid ja kiivrid välja jagada (muheleb): üsna kiirelt läheb vaidlus sellele, et asjast enam eriti ei räägita, vaid räägitakse rohkem näost, kas nina on paremale või vasakule viltu, ja kui viltu on, siis tuleb lajatada – ja lajatatakse kõvasti! Ise olen kuidagi rahulikumaks muutunud...

Aga ikkagi, on see mõistlik, et rahvuslike juurte kallale minnes rahva seas ebakindlust süvendada?

Alati, kui võtad mingi müüdi maha, saab küsida, kas see suurendab või vähendab stabiilsust. Ma küll ei arva, et 700-aastase orjaaja müüt meile kaasajal kuidagi kasuks tuleks. Kuid ega kõigi asjade läbilõikamisest ka kasu tõuseks. Igas asjas on minu arvates mõttekas säilitada mõõdukus ja mitte kõvasti vihastada.

Õpetajate Lehes ütlete küll, et muistse vabadusvõitluse täielik kaotamine pole teile meele järele. Jagan teie tundeid, sest see paistab üha multikultuursema Euroopa kontekstis ja järjest globaliseeruvasse lähitulevikku vaadates Eesti ja eestluse kui mitte nõrgestamise, siis vähemalt lahustamisena. Kas teile ei tundu sama?

Minu nägemuse järgi Ümera lahingu film just sellest tulekski: ühel pool euroopalik pool ja [toreidalaste pealik] Kaupo ning teisel pool need, kes kakelda tahavad. Eestlased on rohkem selle poole peal, kes kakelda tahab. Kokkuvõttes saadi haledalt kolki ja selle kakeluse motiivid on ka kahtlased: kui palju oli seal soovi ristiusku mitte vastu võtta ja kui palju soovi edasi röövida ja tappa – on ju vahva käia naabrimaal Rootsis naisi röövimas, õlu voolab, ja tore, et Sigtuna on hävitatud. Teisalt jäi ühel lähedasel rahval, liivlastel, kogemus ühisest kaotusest ajaloos puudu, ja kui hakata hiljem rahvust ehitama, siis ajaloos on ühel rahvusel vaja ühiseid kogemusi, olgu need võidud või kaotused. Ühine peksasaamine on samuti omaette väärtusega, peaasi, et sa oleks üldse midagi teinud, mitte lihtsalt lasknud ajalool endast mööda minna.

Olen eestlaste etnogeneesi uurides huviga jälginud, kuidas juba ammu enne Jakobsoni elas mälestus võitlusest sakslaste vastu, ja ristisõjaks seda küll ei nimetatud. Pigem nimetati seda muistseks vabadusvõitluseks. See mälestus oli talupoegades sees ja sel oli tugev ühendav jõud. Seda ei saa kuidagiviisi salata.

Samas lehekirjutises nendite, et muistne vabadusvõitlus moodustas tüve, mille ümber rahvus tekkis, ja kui ühendav ajalugu ära võtta, siis ei ühenda inimesi enam miski. Ja kui miski inimesi enam ei liida, siis ähvardabki see riik ja rahvas minna ajaloos n-ö torust alla.

Seda hirmu vast enam ei ole. Too hirm oleks suur siis, kui me oleks rahvana olnud 1940. aastal Nõukogude Liitu liitudes täiesti vait, nii nagu Eesti riigijuhid, tuleb tunnistada, seda olid. Kindlasti olid neil omad põhjused, ja sõimata neid reeturiteks ja kahjuriteks pole ka kindlasti õige. Aga kahtlematult lõi see ühe haava meie hinge, mis püsib lahtisena siiamaani. Kui teised mehed poleks pärast seda võidelnud, näiteks metsavennad, siis oleks ikka mage küll – oli riik ja enam ei ole.

Ometi on ajaloos olnud hetki, kui oma riigi pärast on vahvalt võideldud, näiteks Vabadussõjas. Sellest räägime viimasel ajal natuke liiga vähe. Eks ma ise olen ka selles süüdi, olles ühest teisest sõjast kirjutanud hästi palju. Aga tuleks rohkem ka Vabadussõjast kirjutada, sest see on ikkagi väheseid võidukaid sõdu, mida oleme pidanud. Mis siis, et võib tuua põhjendusi, miks seda sõda oli mõnevõrra kergem pidada kui mõnda teist – aga ega need põhjendused eriti loe. Ikkagi oli väga raske ja ikkagi oli see uskumatu tegu.

Kui suurt rolli Vabadussõda meie rahvuslikus eneseteadvuses mängib? Mulle tundub küll, et mitte eriti suurt.

Eks see on ajaloolaste tegemata töö. Viimane Vabadussõja käsitlus ilmus iseseisvusaja lõpus. Sa võid küll anda välja uhkeid kordustrükke, aga see pole see. Vabadussõda vajaks uuesti läbikirjutamist.

Kuivõrd on inimeste rahvuslik kuuluvus kui selline riikide puhul taandumas ning uueks ühisosaks on saamas tehnitsistlik-juriidiline-bürokraatlik kodakondsus? Ei usu, et kodakondsus võiks rahvast liita sama tugevasti, nagu ühine ajalugu, keel ja kultuuritaust.

Absoluutselt! See on juba Eesti põhiseaduses öeldud, mida siin ikkagi tähtsustatakse ja mis käib rahvuse juurde.

Rahvuse juurde käib eeskätt tunne. Mitte isegi keel või midagi muud – mida siis juudid, vaesekesed, peaksid tegema, kellel pole ühtegi klassikalist rahvuse tunnust? Ometi on nad tugevalt ennast teadvustanud rahvus. Kõige tähtsam on ise aru saada, kes sa oled.

Kartusi, et miski kaob ja rahvustunnet on vähe, on avaldatud peaaegu kõigi rahvuste juures juba rahvuste tekkest alates. Aga rahvusi need kahtlused eriti ei huvita. Rahvus on lihtsalt olemas ja toimib ka siis, kui ei tohiks välisel survel üldse toimida. Eesti rahvuslus on nagu äratõmmatud tiibadega liblikas, kes ei tohiks üldse lennata ega olemaski olla – ometi on ta kahtlematult olemas. Ma tahaks loota, et ta kuskile ei kao.

Konkreetselt: mis teie arvate, kas Eesti peaks tooma välismaalt näiteks pika korvpalluri ja andma talle kodakondsuse üksnes seepärast, et äkki aitab ta Eesti rahvuskoondisel jõuda EM-finaalturniirile?

Siin on poolt- ja vastuargumente. Poolt on see, et muidu rahvuskoondis ei jõua üldse kusagile. Aga vastu on see, et kaugemas tulevikus ei jõua ta kindlasti kuhugi. Pärast [välismaalt mängijate sissetoomist] kaob oma meestel igasugune pingutamise vajadus. Kui kedagi hakatakse kõrvalt tooma, lõpeb see alati ühtmoodi – seda on maailm väga selgelt palju näidanud. Erinevalt Ameerika ühiskonnast, kus tõmme toimib teistmoodi, hakkab kitsas ühiskonnas selle ühiskonna enda kasvujõud ära kaduma, kui sa siia väga palju kõrvalt kellelegi ruumi teed. Kahtlematult on see mingil määral ebaõiglane siinsete inimeste arvates.

Kõigi nende otsuste juures, mis tunduvad nii lihtsad, on alati küsimus, mis meie oma inimestest saab. Seda tihtipeale kodakondsuse ja muudel aruteludel ei küsitagi.

Lahendusi meie probleemidele on ju oi missuguseid: väga õilsaid, leebeid, üllaid, uhkeid – ja need oleks võinud viia ikka väga jubedate tagajärgedeni. Õnneks oleme läinud teist teed.

Mis võiks saada edaspidi eestlaseks olemise tüveks?

Eestlaseks olemise tüvi on ikka eneseteadvus, et olen eestlane, ükskõik mida see kellegi jaoks täpselt tähendab. See on arusaamine kõigepealt sellest, kes sa ise oled. Kui suudad ise ütelda, et olen eestlane, siis sa seda ka oled, ole meie mõistes kas või neeger või keegi teine. Siis tulevad teised tähtsad tunnused. Meie jaoks on kahtlematult oluline keel, kultuur – ilma nendeta ma riigil väga suurt mõtet ei näe, kuna keegi teine neid kaht asja riiklikult ei suuda pidada, see on täiesti selge. Kui räägime Eesti riigist, siis räägime automaatselt ka nendest kahest asjast.

Kuidas lepitada meie ümber toimuvate suurte ja ebasoodsate protsessidega Eesti põhiseaduse kõige esimesed ja põhimõttelisemad read, et peame kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustama ja arendama riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade?

Sellepärast ongi need põhiseaduses kirjas, et need kogu aeg meeles oleks! See on Eestile väga kulukas väljakutse. Meiesugusel rahval on seda riiki ülal pidada väga kallis lõbu. Kui oleme veendunud, et tahame seda teha – ja ma ei kujuta ette, et me oleks milleski teises veendunud –, siis tuleb seda teha. See on meie kohustus, seepärast see ongi põhiseaduse esimene lause.

Kuid riigikontrolör Mihkel Oviir kutsus mullu sügisel meie põhiseadust muutuva maailma foonil iga päev üha uuesti ja uuesti mõtestama ning tõlgendama, mis viib mõttele, et teie viidatud suure kohustuse täitmiseks sõnastame ühel halval päeval ümber ka selle, mida me eesti rahvuse ja kultuuri all silmas peame. Ja nii saabki juriidilise vingerpussiga põhiseadus täidetud.

Ma ei soovitaks juriidiliste nükete ega vingerpussidega põhiseaduse kallale minna. See küll meid kuskile kasulikku kohta ei viiks, vaid otse vastupidi.

Mulle tundub mõnikord, et eesti rahvus ja rahvuslus ei lähe väga paljudele enam korda. Näiteks IRL, kõige rahvuslikumalt meelestatud erakond, ei ole viimastel aastatel rahva seas toetajaskonna suurusega hiilanud. Miks ei ole eesti rahvuslus enam inimeste liitja ega mobiliseerija?

Hea seegi, et IRLi toetus on püsinud seal, kus see on, sest ligi 20-protsendine toetus on suurem toetus kui varem. (Viimasel kolmel kuul on toetus olnud TNS Emori andmeil 16–18 protsenti – P. P.) Teine asi on see, et ega IRL esinda kogu rahvuslust. Kui pretendeeriksime väitma, et oleme ainukesed eesti mehed, kes teavad, kuidas asju ajada, oleksime küll tõest kaugel.

Neid, kes on rahvuslikus liikumises aktiivselt osalenud, on kogu rahvaga võrreldes olnud alati näpuotsaga. Pigem on õigus Tammsaarel kui kellelgi teisel, kes rahvusliku liikumise aega Eestis kirjeldab, et ega rõhuv enamus rahvusest teadnud sellest mitte midagi. Selles suhtes on rahvuslus olnud alati vähemuse projekt ajaloos, olgu rahvusliku ärkamise ajal või Vabadussõjas – ei läinud ju kogu rahvas võiduhüüetega sõtta. Läks vähemus, läksid need, kes olid ikka päris hullud peast: kooliõpilased, mõned ohvitserid. Nemad selle riigi lõid ja siis tuli kogu rahvus sinna taha.

Olete nimetanud saatuslikuks küsimuseks seda, et Eestist lähevad inimesed ära. Vastus sellele, näiteks presidendilt uusaastakõnes, on olnud kontraküsimus, et kas me siis tahame, et piirid oleksid kinni. See on esiteks nõrk ja teiseks peateemalt kõrvale hiiliv vastuargument. Asi on selles, et Eesti riik ei ole paljudele inimestele enam väärtus, ei ole paljudele enam kallis. Ja kellelgi pole retsepti, mida teha, peale retoorilise lootuse, et küll need lahkujad tulevad kunagi tagasi. Jah, aga oma parimaid aastaid ei pühenda nad Eesti riigi hüvanguks. Mis päästaks meid tühjaks jooksmast?

Eks me oleme ise selle olukorra endale loonud – poleks tarvis olnud olla nii edukas! Siis poleks kuskile minna, sest keegi meid ei tahaks, keegi ei võtaks meid vastu. President andis oma pika kõne teises osas siiski retsepti, millele olen samuti osutanud – rahvustunnet kui sellist on vaja. Teist loogilist põhjendust, miks mitte mujale minna, peale rahvustunde eriti polegi. On ju selge, et kui saad kusagil mujal sama töö eest, mis sa Eestis teed, tunduvalt rohkem raha, siis võib ainult rääkida, milline on tunne, kui lapsed kasvavad üles nii keele kui kommete poolest täiesti teises keskkonnas, kui vanaemad oma lapsi ei näe... Tegelikult võis ennustada isegi tunduvalt suuremat hulka minejaid – kui rahvuslustunne ja muud tegurid, mis on Eestis suhteliselt tugevad, poleks takistanud. Näiteks see, kes ütleb, et kaitsekulutused tuleb viia alla kahe protsendi, tagab selle, et siis küll jookseb riik tühjaks: kui inimestel tekib tunne, et riik püsib ebakindlatel alustel, siis tuleb ikka tõeline minek!

Eesti noortele on rahvuslus loomulikult hoopis teise tähendusega kui minu põlvkonnale. Nad on väga kosmopoliitsed, peaaegu kõik on välismaal käinud, mis on väga kasulik, sest siis saad teada ühe lihtsa tõsiasja: Eestis on ikka jõle hea olla. Kui sa välismaal käinud ei ole, siis võib-olla tundub, et sind ootavad seal pudrumäed ja piimajõed. Aga see pole kaugeltki nii. Eks mõned ole ka pudrumägede ja piimajõgedeni jõudnud ja saavad oma võimeid maksimaalselt realiseerida, mis on iga inimese unistus. Aga vaatan, et mu tuttavad, kes on end tõesti realiseerinud, mitte kanakitkuja või lambakasvatajana töötanud, on varsti Eestis tagasi. Eestis on ikka hirmus vahva elada!

Ega rahvuslus ole tegelikult mõistlik asi. See on eestlastele olnud läbi ajaloo üsna ebamõistlik asi. Kogu meie olemasolu on ebamõistlik ja mitmes mõttes võimatu. Võiks tuua väga mitmeid põhjusi, miks meid ei tohiks olemas olla, aga ometi oleme, ja üsna edukalt. Oleme hästi hakkama saanud eestlaseks olemise õuduste ja kannatuste kiuste, mida «Tujurikkuja» nii vaimukalt on kujutanud.

Kuidas too muusikasketš meeldis?

Üsna valus. Aga sketšina väga hea.

On teie poeg ja tütar jätkuvalt Eestis või on asunud välismaale?

Nad on Eestis. Poeg kirjutas just Müürilehele artikli Eesti Vabariigi aastapäevast. Eks see ole perekonna ning EÜSi ja Filiae Patriae teene, mis hoiab siin. Neid [korp!-e] soovitaks igale vanemale: saate väga hea kasvatusega lapsed, kui olete ise millegagi mööda lasknud. Ja vanemad lasevad alati millegagi mööda. Kuigi põhiline tuleb ikkagi kodust.

Viimasel ajal on hakanud nutikamad inimesed teadvustama, et muu Euroopa kasutab Eestit odava lüpsilehmana, kust näiteks põhjamaalased saavad soodsat ja head tööjõudu, ehitajatest ja õdedest kuni arstideni, ilma et peaks nende ettevalmistamisse panustama, kusjuures nad saavad meid inimestest tühjemaks pumbates teha endaga rahuloleva näo, justkui osutaks nad meile suure altruistliku heateo, pakkudes tööd ja kõrgemat palka. Kas teile ei tundu see salakavala kolonialismina, meie riigi väljakurnamisena oma hüvanguks?

Sellele on väga lihtne vastu astuda: paneme piirid kinni!

Vaevalt keegi kuskil mingit salakavalat plaani peab. Kuigi vaadates Euroopa probleeme, oleks eestlased üsna hea tööjõud, seda enam, et Euroopa üritab oma probleeme, nagu tööjõupuudus ja vananev rahvastik, lahendada võõraste sissetoomisega – ja on sellega väga valusalt endale kätte lõiganud. Kui mõned soovitavad, et lahendame oma tööjõuprobleemid ning laseme ka piirid lahti ning selle asemel, et vietnamlasi piiri peal kinni püüda ja tagasi saata, toome neid hoopis sisse, lõikaks see samuti valusalt näppu.

Sellised väljakutsed ja probleemid on Euroopa riikides üsna katastroofilises seisus. Me oleme suutnud oma asju seni üsna hästi ajada, oleme leidnud teisi lahendusi. Me ei ole teinud seda väga lihtsat lahendust, mis on, vabandan väga, nagu püksi kusemine: algul on soe ja hea ning pärast hakkab külm ja vastik. Me oleme püüdnud omal jõul riiki arendada. Loeme natuke neid uudiseid, kus on midagi maha põletatud, kus on mässatud, kus on inimesi maha lastud, ja küsime, kust need probleemid tulevad lisaks sellele, et inimesed võivad hullud olla. Väga tihti tulenevad need sisserändest.

Ometi esines Rait Maruste mullu sügisel Eesti Päevalehes mõttearendusega, et Eestis on liiga vähe asüülitaotlejaid, et neid peaks olema palju rohkem, sest me peame olema solidaarsed Lõuna-Euroopaga, mida Kolmanda maailma immigrandid üleujutavad. Olete te Maruste mõtteavaldusega päri?

See kõik võib olla väga õige, aga ma olen n-ö klassikalise termini järgi kodanlik natsionalist, ja seetõttu ma nii väga solidaarne ei oleks.

Mis te arvate, kui kaua Euroopa meiega ülbitseb? (Laar kergitab kulmu – P. P.) Alalõpmata käib sealtpoolt kohtuga ja trahvidega ähvardamine, me ei saa ilma Euroopa nõusolekuta isegi oma rahvuslikku lennukompaniid päästa, siis tahab Euroopa ette kirjutada, kui palju peab ühest või teisest soost inimesi juhtkohtadel olema. See on läinud liiale, meenutab juba omaaegset Moskva diktaati!

Tulles viimase näite juurde, pole midagi ette kirjutatud.

Jah, aga üritati, ja me tõukasime selle tagasi.

Ma arvan, et õigesti tegime! Vaat sellepärast mulle Euroopa meeldibki, et Moskvast meil midagi tagasi tõugata ei õnnestunud. Aga Euroopast õnnestub küll! Kui me midagi vastu võtame, siis oleme ise lollid.

Kuid rahvuslikku lennukompaniid ei saa me ikkagi ilma Euroopa Komisjoni nõusolekuta päästa.

Minu arust oleks juba ammu aeg see mäng lõpetada. Kui kaua me teeme seda, mida peaaegu ükski riik Euroopas ei suuda? Loomulikult, kui maksumaksjad tahavad seda kohutavat raha maksta, siis jumala abiga... Aga nüüd ärkab minus parempoolne majanduspoliitik ja ma küsin, et milleks. Jah, mõned inimesed saavad kõva palka, Soome konsultandid saavad kõvasti raha, inimesed, kes kuuluvad nõukogudesse, saavad kõvasti raha. Ja lennuühendused on majanduslikult kindlasti vajalikud ja kasulikud, aga siin tuleb tõsiselt mõtelda, kas on olemas ka odavamaid viise. On küll!

Näiteks?

Kas või teatud liinidele, mida on vaja, teha lepingud ja leida, kes neid lendab. See ei pea olema rahvuslik lennukompanii.

Tulles põhiseaduse juurde tagasi: see, mis sinna algusse kirja on pandud, läheb kalliks maksma. Seetõttu peame muudes taotlustes olema praktilised: mitte pürgima maailmameistriks igal alal, vaid olema üsna tipus aladel, mis on meile olulised. Me peame tegema selle valiku ära! Eesti on olnud varsti iseseisev sama kaua, nagu omal ajal Eesti riik, ja vajab teatavat inventuuri: mis töötab ja mis mitte, mis on hea ja väärib säilitamist ja edasitegemist, ning mis ei ole küll halb, aga meile palju tulu ei too.

Palun mõni näide veel, mida võiksime inventeerida!

Neid näiteid on palju. Mõned on klassikalised teemad: kas meil on vaja üle 200 omavalitsuse või saaksime läbi väiksema arvuga, ja kuidas selleni jõuda. Või rahvusvaheliste suhete vallas igasse nõukogusse ronimine. On teatud kohad, kuhu tuleb kindlasti minna, ja teised kohad, millest meil, vabandage väga, pole suhteliselt sooja ega külma, aga mis lähevad väga kõvasti maksma.

Öelge ausalt: on meil võimalik Euroopas oma sõna kuuldavaks teha või jääb meil üle üksnes alluda?

Kõik pole kuld, mis hiilgab, ja kõike, mis Euroopast tuleb, ei maksa kullana võtta. Tuleb ise oma peaga arutada. Kui Euroopal on teised arusaamad kui meil, siis meil on teine arvamus – ja kõik. Arvata, et meie arvamus ei lähe läbi või ei lähe korda, et Euroopa ütleb nii, nii on ja meil ei jää midagi ütelda, ei vasta tõele. Kui minna Euroopasse nagu lambatalleke ja lasta end pügada, oled võib-olla kõige eesrindlikum pügatav, aga üsna õnnetu ja sinu määgimist ei pane keegi eriti tähele. Pärast on ikka kole pilt. Parem on iseendaks jääda ja teha seda, mida õigeks pead, ja seda ka selgelt ja ausalt ütelda. Eesti on paljudes asjades suutnud nii teha.

2011. aasta augustis pärast kaitseministeeriumi rünnanud Karen Drambjani mahalaskmist ütlesite: «Eesti riigi ründajad lastakse maha ja seda garanteerin ma ka edaspidiseks.» Mitmed väljaanded nimetasid seda avaldust õõvastavaks. Kuivõrd see teid jahmatas, et Eestis on lihtsameelseid jõude, kes arvavad, et me peame riigi ründajatega käituma siidikinnastes ja igasugune jõu kasutamine nende vastu on vastuvõetamatu?

Täpsustan, et ega ma seda ütelnud ole, see on erakirjast. Sain teada, et erakirjavahetus ei ole meil enam mingi saladus, vähemalt teatud isikute puhul. See oli väike hämmastus.

Ja ega vastureaktsioon nii hulluks ka läinud, et midagi teha ei tohi. Kuid eks ma olen sellega harjunud.

Minu arvates on see loomulik, et riigi relvastatud ründajad tuleb maha lasta.

Minu arvates on ka see loomulik reaktsioon. Sama arvavad inimesed, keda endale oluliseks pean, alates oma naisest.

Aga nimetada seda avaldust õõvastavaks, nagu tegid mõned lehed?

Ohh, neid on alati... Nad esindavad teatud suunda ja mõtteviisi, mis mulle on loomupoolest niikuinii vastukäiv.

Huvitav, kas nüüdisaja Eesti mehed, kes pole just parajasti püssi all, oleks valmis Eesti eest võitlema nagu 95 aastat tagasi või on meelestatus ja hoiakud sellised, et anname pigem alla või laseme varvast?

Arvan, et tänapäeval oleks pilt palju parem kui 1918. või 1919. aastal.

Mis siis, et rahvuslus pole enam nii tugev rahva liitja nagu varem?!

Meie ajaloos on olnud hetki, kus rahvuslus on olnud veelgi tugevam, aga praegu on see ühes paremas seisus läbi ajaloo. Kui te vaataksite neid noori mehi, keda ma oma laste kõrval näen, siis on see väga vahva sugupõlv. Nad on küll väga teistmoodi, ei käi sinimustvalge lipuga või märgiga rinnas ringi, aga nad on palju-palju rahvuslikumad kui meie kõik kokku. See on nende jaoks iseenesestmõistetav seisund, sest ega nad teistsugust seisundit teagi, nagu see sugupõlv, kes kasvas üles iseseisvas Eestis aastaks 1944, ei teadnud muud kui iseseisvat Eestit. Kui vaatame lauluväljakutäit noori, kes skandeerivad «Eesti! Eesti! Eesti!», siis mul küll väga suuri kõhklusi või kartusi Eesti suhtes ei ole. Selle alaga tegelejana tean ka kõiki küsitlusi, mis mu sõnu ainult kinnitavad, ja mis igale rahvale ainult au teeks.

Hiljuti küsis üks pikka aega Eestis tegutsenud välismaalane mult, miks on Andrus Ansip nii kaua valitsusjuhi kohal püsinud. Mida teie talle vastanuks?

Eks kindlasti inimesed on tema poolt hääletanud. Teine vastus, et miks, kuulub juba oletuste valda, sest mina tema poolt hääletanud ei ole, kuna kuulun teise erakonda. Järelikult on ta teinud midagi õigesti. Kui Ansip oleks ajanud poliitikat, mis oleks läbikukkunud, ei oleks ta täna kindlasti ka valitsusjuht.

Kõik selgub alati võrdluses. Jättes kõrvale emotsioonid, kui madalad on palgad ja kui kõrged elektrihinnad, ja vaadates, kuidas Eesti on hakkama saanud viimase kriisi ajal võrreldes muu Euroopaga – muud üle ei jää, kui vaatame numbreid, sest me ei saa vaadata lõpptulemust, kuna see sõltub nii palju varasemast tulemusest, mis ei sõltu Ansipist ega kellestki teisest –, siis on hakkama saadud väga hästi.

Kindlasti on palju asju, mida saaks paremini teha, ja tulekski teha. Ja mida rohkem sa hakkama saad, seda rohkem uusi väljakutseid tuleb. Kunagi unistasime, et saaks elada nagu Soomes. Nüüd on meie elatustase selline nagu siis, kui me sellest 1990. aastate alguses unistasime. Aga nüüdseks on Soome teises kohas ja me ohkame, miks me juba ei ole seal, kus Soome on nüüd. See on inimlik ja õige, alati peab kuskile pürgima. Aga õnn ei ole ainult rahas, mis tuleb ja läheb ning mille tulekul ja minemisel on põhjusi, mis igast inimesest nii palju ei sõltugi. Aga on ka palju muid väärtusi, mida tuleks edendada.

Oma blogis kirjutasite hiljuti, seda küll Euroopa kohta: «Kui varem on esile kerkinud liider, kes kõikuma löönud usalduse taastab, siis praegu näib neist puudus valitsevat.» See võiks käia ka Eesti kohta. Kes võiks olla liider, kes rahva usalduse Eesti riiki taastab?

Imemehi ja imenaisi ei ole.

Kui küsimus on usalduse kaotusest, siis see on pikem küsimus. Nüüd küll kiidetakse, et Laari esimene valitsus 1992–1994 oli väga hea valitsus, tegi palju asju. Aga kui valitsus võimul oli, siis keegi ei kiitnud. Tol ajal ütlesid inimesed, et Eesti läheb küll õiges suunas ja Eestil läheb hästi, aga valitsus on igavesti loll. Igal juhul on see tunduvalt parem kui mõnes teises Kesk- ja Ida-Euroopa riigis, kus arvatakse, et valitsus on loll ja riik läheb ka vales suunas.

Aga kes suudaks ikkagi usalduse taastada?

Seda ei oska ma kindlasti ütelda. Annaks jumal Eestile mitte juhti, kes oleks kangesti lõputult usaldusväärne. Mõni mees, kes muutuks väga usaldusväärseks, võiks teha üsna palju kurja, ja mina küll poliitikuna liiga populaarseid ja populistlikke liidreid rahvale eriti ei soovitaks. Need võivad vahetevahel olla lausa ohtlikud.

Ma pakuks Eestile mõnda naisterahvast! Ma arvan, et Eestil oleks aeg naispeaministriks. Kui nimedest rääkida, siis jään hätta.

Sotsiaaldemokraatide toetus on viimasel ajal suur, mis tähendab, et Eestit ähvardab vasakpööre. Kui suureks ohuks teie seda peate?

Filosoofiliselt võttes on seda juba 20 aastat oodata olnud. Parempoolne lust ei saa ju lõputult kesta. Ega keegi tea, mis tuleb, aga tunnen ka hirmu, kui vaatan mõningaid sotsiaaldemokraatide avaldusi. Võimalus mõned asjad põhjalikult tuksi keerata on neil täiesti olemas. [Jevgeni] Ossinovski oli see, kes teatas viimasena, et venekeelse koolisüsteemi reformimise lõpetamine on esimene asi, mida ta teeb, kui peaks võimule saama. Ja on ka teisi ohtlikke signaale.

Olen pidanud sotsiaaldemokraatidega läbirääkimisi sel ajal, kui nad valitsuses olid, ja mõned nende ettepanekud, näiteks kaitsekulutuste osas, olid suhteliselt laastava iseloomuga. Need sotsialistlikud ettepanekud ei annaks Eestile ainult tagasilöögi, vaid tugeva tagasilöögi. Rääkimata nende hiilgavatest ettepanekutest maksusüsteemi alal. Kardan, et kui nad hakkavad tegema päris mitmeid oma asju, saabub pettumus ja konflikt väga kiiresti. Seda ma küll eriti ei sooviks.

Mis aitaks seda ära hoida?

Mõistus, mõistus... Ega muu miski hoia, kui mõtlemine. Ja teadmine, mis mujal maailmas toimub. Sa võid ütelda, et Põhjamaades on sotsiaaldemokraatia ja inimesed elavad nii-nii hästi, aga ei maksa unustada, et näiteks Rootsis ja Soomes ei ole mingi sotsiaaldemokraatia enam võimul, ja teiseks on nende jõukusel ja heaolul omad põhjused. Võid ju ka ütelda, et laseme kaitsekulutused Eestis alla, siis saame hoopis teistsuguse pildi – ja unistus sellisest riigist kaob kohe püüdmatusse kaugusse lõplikult.

Mäletate, kunagi levis mõte, et Eestist võiks saada omamoodi Singapur, väike, kuid ülikiirelt arenev riik. Kuhu see ambitsioonikas mõte on jäänud?

Singapuriks saamisest on igaüks saanud omamoodi aru. Eks me oleme Singapurist ka õppinud ja olemegi kiirelt arenenud. Singapur on aga meist nii oma ajaloolt, kultuurilt kui geograafiliselt asendilt väga erinev riik. Sealset poliitikat täielikult üle võtta oleks võimatu ning ilmselt poleks see ka mõttekas. Õppida maksab muidugi igaühelt, aga seejuures ka mõtelda, kuidas see, mida õpid, sinu oludes rakendub. Katse kellekski teiseks saada pole ajaloos tavaliselt kellelegi mingit tulu andnud.

Kuu aega tagasi ütlesite ühes usutluses, et Eestit iseloomustab sihtide puudumine. Las ma pakun ka ühe sihi: miks me ei võiks luua Venemaaga normaalsed suhted, nii et meile Venemaa kõrval asumisest ka tulu tõuseks? Praegu on me kõrval kullaauk, aga me isegi keeldume vaatamast sinnapoole, et sellest oma jagu matti võtta.

Eks me oleme võtnud ja siis kaotasime kohe väga palju rahvast. Meil olid väga ilusad asundused Siberis ja Krimmis ja Ingerimaal, aga kus need nüüd on? Tuul ulub seal. See on alati olnud suur ahvatlus, et Venemaa on kullaauk ja võtame matti. Soovitan paha ajaloolasena meenutada väikest fakti, et Venemaaga suhted ei sõltu mitte ainult Eestist, vaid sõltuvad 99,9 protsenti ikka Venemaast, ja tema poliitikat meil mõjutada ei õnnestu, nii väga kui me ka ei üritaks. Praegu saame ju Venemaaga suhteliselt viisakalt hakkama, juba paremini kui Soome, kui vaadata kaubavahetust, näiteks.

Kolm aastat tagasi ütlesite, et soovite kirjutada raamatut Vabadussõjast. Äkki peate kirjutamisega kiirustama, enne kui noore põlvkonna ajaloolased selle võitluse samuti ära kaotavad või esimese maailmasõja tühipaljaks kohalikuks järellainetuseks taandavad?

...mida see ka oli mingil määral. Maailma jaoks oli see tõesti maailmasõja järellainetus. Meie jaoks oli see Vabadussõda, ainuke sõda, mille me oleme võitnud, ja selle tähendus meie jaoks on hoopis teine. Nii et siin on samasugune küsimus, nagu ristisõja ja muistse vabadusvõitlusega.

Ma ei ütle [Vabadussõja raamatu kirjutamisele] kindlasti «ei», aga ma ei mõtle akadeemilist käsitlust. Akadeemilise käsitluse kirjutab keegi teine, noorte ajaloolaste põlvkond.

Minu endaga on nii, et lootus sureb viimasega. Kuna mina ei surnud, siis lootus jääb. Omal ajal kaitseministrina ühel igaval rahvusvahelisel kohtumisel istudes hakkasin visandama raamatuid, mis mul on kirjutamata ja mida tahaks kangesti kirjutada. Kui umbes 20ndani jõudsin, sain aru, et kaitseministrina ma neid küll ei kirjuta. Nüüdsed terviseprobleemid on kahtlemata rasked ja halvad ja neid ma kellelegi ei soovitaks, aga minu elu on need põhjalikult muutmas. Üle pika aja on tekkinud lootus vähemalt mõned raamatud neist 20st valmis kirjutada. Vähemasti seda ma parajasti agaralt teen, ja eks need hakka pisitasa ilmuma.

Nii et ma ei ütle lõplikult «ei» ja ütlen, et lootus sureb viimasena.