Raul Rebane: antitoom (Toomi-järgne Eesti)

Raul Rebane Foto: Elmo Riig / Sakala

Meie silma all on toimunud äärmiselt huvitav lugu, kirjutab kommunikatsiooniekspert Raul Rebane. Mõned Yana Toomi laused, mille kohta ei ole isegi teada, kas need täpselt sellisel kujul öeldi, on muutnud paljude elu ja võimalusi.

Varsti algab Eestis see, mille kohta Venemaa president Boriss Jeltsin omal ajal ütles, et «raha on vähe, aga inimesi on vaja armastada palju», ehk valimiseelne reklaamivõidujooks. Siis ummistub meedia täielikult, praegu on veel aega natukene eemalt vaadata. Käsitlen täna ebatavaliselt õpetlikku juhtumit, mis näitab, kuidas väike infokild võib ühiskonnas esile kutsuda suuri muudatusi.

Suur osa eelmisest aastast oli väga emotsionaalne. Varasemad skandaalid ja eriti Silvergate’ist alanud pettumus- ja pessimismilaine kulmineerus sügisel võitluseks, kes suudab Eestist kõige apokalüptilisema pildi luua. Ka «Harta 12» esimene osa tegi selgeks, et enam-vähem läbi … Kui juba targad on veendunud, et kõik on kehvasti, mida siis veel meediast rääkida, toimetuste valikud kaldusid selgelt hädaldamise ja pahandamise suunas, osaliselt kestab see siiamaani. Ilusasti võttis selle meeleolu kokku üks internetikommentaator, kes professor Ülle Madise kohta ütles, et «muidu ju tark inimene, aga õõvastav on lugeda, kuidas ta Eestit kiidab!». Niikaugele jõudsime.

Selles kontekstis kujunesid ka erakondade baasmüüdid ja laias laastus olid need sellised:

KE – Edgari järel lõpuni

SDE – Laename raha ja ostame kurbadele lilli

REF – Asendamatud

IRL – Ise ka ei saa aru

Loomulikult on olemas ka teistsuguseid versioone, aga poliitika pole matemaatika, siin ei määra mitte tõde, vaid tõlgendus.

Yana Toom muudab olukorda

Riigikogu liige Yana Toom tõlgendas ka. Ta andis intervjuu vene ajakirjanikule Olga Andrejevale, kus tema öeldud paar lauset jäävad ühiskonnaõpetuse ja kommunikatsiooniteooria klassikasse näitena sõna jõust. Artiklis ilmus see variandis, et eesti keel ja rahvas on väljasurevad asjad. Toimus infoplahvatus, teema on tootnud sadu lugusid, tuhandeid kommentaare, ja mitte ainult parteikontoritest. Toomi erakonnakaaslased üritasid appi tulla ja ütlesid, et tal oli õigus ja suremegi välja, kui see (eelmine, järgmine) valitsus jätkab. See oli bensiin tulle ja nüüd on arutamist, et mis siis juhtus.

Milan Kundera on öelnud, et väikerahvas on see, kelle olemasolu võidakse suvalisel ajahetkel panna kahtluse alla. Väikerahvas me oleme, kahtlust pole. Võitlus oma olemasolu eest, keele ja kultuuri eest muutub aja jooksul osaks geneetilisest koodist, ja kui ei muutu, siis hakkab meiega tõepoolest kunagi tegelema antropoloogia. Ka meie ajalugu on pikka aega olnud just võitlus omaolemise eest, ja on seda ka praegu. Selle võitluse loomulik strateegia on toetuda väiksema ohu allikale ja ühineda suurema ohu vastu. Nii tegime ka meie, ühinesime Euroopa Liidu ja NATOga, oleme enda arvates teinud palju häid asju ja pingutanud kõvasti, aga Toom ütleb, et sellest ei piisa, ikka on minek … Ta viis kogu diskussiooni eksistentsiaalsele tasandile ja see on juba hoopis teine lugu. Elu ja surma küsimuses erapooletuid ei ole.

Toomi sammu tagajärjed

Talle endale. Kuhu puu kaldub, sinna ta ka kukub. Yana Toom ei demonstreeri üleolevat suhtumist oma elukohariigi olulistesse märkidesse ja rituaalidesse esimest korda.

Riigikogu avaistungil 2011 oli ta ainuke rahvasaadik, kes allkirja andmise järel mühises riigipeast mööda teda tervitamata. Kõigile Toomas Hendrik Ilves isikuna ei meeldi ja ega peagi meeldima, aga parlamendis on ta riigipea ja on olemas elementaarne viisakus ja rituaalid, millest mittekinnipidamine on solvang. Nüüd peab Yana Toom arvestama, et ükskõik mida ja kui tarka ta tulevikus ka ei ütleks, kuuldakse ikka meie surmaotsust.

Keskerakonnale. Keskerakonna valimisplatvormi kolm tugisammast (tasuta ühistransport, Edgar Savisaare raamat «Kogu tõde Eestist» ja patriarh Kirilli visiit juunis) satuvad nüüd terake teise valgusesse. See skeem tundus olevat võitmatu ja paljud ennustasid neile juba igasuguseid võite. Praegu see enam nii kindel pole.

On aga kindel, et paljud Keskerakonna liikmed Yana Toomi visiooniga nõus ei ole ja parteilaul «Üksmeelne Keskerakond» nii üksmeelselt kui 2007. aasta reklaamides enam ei kõla. Edgar Savisaare uue raamatu üks peasõnumeid on sõnastatav ütlusena, et «meie erakonnale paistab ka õhtupäike alati idast», ja ka sellega pole kõik kindlasti nõus. Lisaks tõmbas Toom endaga kaasa hulga neid, kes teda kaitsma hakkasid.

Veel üks tõehetk tuleb juunis, kui nähakse võimsaid pilte Lasnamäe veerult. Patriarh avab kuuldavasti Tallinna uue merele paistva pühamu ja siis hakkavad paljud mõtlema, et kes ja mis. Nende ilupiltide vastuvõtukontekst on nüüd juba muutunud. Seega, võib kergesti juhtuda, et Keskerakond ei pääse kuidagi välja nõiaringist, et taktikaliselt planeeritakse teistest paremini, strateegiliselt läheb jälle untsu.

Reformierakonnal on muidugi hullu moodi õnne olnud. Maist alates said nad poolest toetusest lahti, sest ei võidelnud enam selle eest, kus on tõde, vaid selle eest, et neil oleks õigus. Asi oli juba päris täbar, aga siis hakati appi tulema. Alguses «Harta», mille olukorraanalüüs oli paljudele liig mis liig ja ilmselt tarvitas sinimustvalge olukorra kirjeldamisel liiga palju musta värvi.

Siis tuli Yana Toom, kes sinist ja valget enam üldse ei pruukinud, ja see muutis taju ära. Ämma raha, mis veel mõni aeg tagasi tundus suurkuriteona, tundub nüüd vaat et koerusena. Ette vaadates, suveks on veelgi tugevnenud idanaabri pehmejõuline süsteemne surve Eesti suunal ja siis hakatakse otsima sellele jõule sobivat vastujõudu. Suure tõenäosusega pöördutakse jälle Reformierakonna poole, sest teiste selleteemalised sõnumid ei ole piisavalt veenvad või hajuvad üldise valimiseelse populismi vette.

Sotsid, kes valutava südamega tahaksid kõikide elu paremaks teha, on nüüd asetatud kahvlisse. Paljudele juba loomulikuna tundunud vasakpoolsete liit Keskerakonnaga nõuab nüüd suurt julgust, sest osa hääli ja palju au läheks kaotsi. Kindlasti on neil meeles ka eelmine liitumine, katastroofiga lõppenud katse Tallinna linnavalitsusse Väikseks Peetriks minna. Praegu tundub et, järgitakse siiski seni edu toonud mudelit: ära räägi, ära liiguta, ära palju luba ja populaarsus kasvab. Lisaks said ekskeskidest demokraadid nüüd julgust nendega punti hüpata.

IRL on ilma dominantse müüdita erakond ja nende sees toimetavate silmapaistvate isiksuste hulk seda puudust ei kompenseeri.

Tõnis Lukase muuseumisse lahkumise järel pandi erakonna muuseumisse ka jäänused rahvuskonservatiivsest imagost. Katsetused müüa rahvale häälte eest materiaalseid hüvesid (madalad kodukulud, elektri hinna alanemine) ei ole seni eriti hästi läinud. Nüüd, ka tänu Toomile, on jälle tekkinud suurem vajadus rahvusliku idealismi järele, on märke, et ka IRLis tahetakse sellega tegeleda. Aeg näitab, kas piirdutakse Reformierakonna väikevenna staatusega või otsitakse oma teed.

Seega, meie silma all on toimunud äärmiselt huvitav lugu, mõned laused, mille kohta ei ole isegi täpselt teada, kas need täpselt sellisel kujul öeldi, on muutnud paljude elu ja võimalusi. Yana Toom on paljudele olnud äratuskell ja on kindlasti eriliste teenete eest ära teeninud mitte ainult kodakondsuse, vaid lausa topeltkodakondsuse. Varesed pidid ka armastust kraaksudes avaldama ja mine tea, äkki oli see tema meetod Eestile teenet teha. Kui nii, siis seda ta kindlasti tegi, isegi oma karjääri hinnaga.

Tänan teda ka mina, sest täna ei ole enam nii riskantne öelda seda, mida ma oma riigi 95. sünnipäeva eel tunnen.

Mulle meeldib see riik. Ma olen uhke meie mineviku üle ja tänan saatust ja inimesi, kes on loonud olukorra, kus meil on olemas kõige olulisem inimlik ressurss, vabadus. Ja see vabadus on kaitstud. Olen veendunud, et enamik suuri otsuseid siin riigis on tehtud õigesti, loendamatute väikeste vigade peale ei viitsi kurjustada, sest neid teeme me kõik. Inimestena me loomulikult ühel päeval sureme, rahvana mitte, olen veendunud. Olen veendunud seepärast, et meie esivanemad ja ajalugu on arendanud Eestile väga tugeva ellujäämisinstinkti ja võime keerulistes olukordades hakkama saada. See on ju täitsa julgustav mõte, et riigi uude aastasse minna.

3 mõtet

•    Keskerakonna valimisplatvormi kolm tugisammast (tasuta ühistransport, Edgar Savisaare raamat «Kogu tõde Eestist» ja patriarh Kirilli visiit juunis) satuvad nüüd terake teise valgusesse. See skeem tundus olevat võitmatu ja paljud ennustasid neile juba igasuguseid võite. Praegu see enam nii kindel pole.

•    Reformierakonnal on muidugi hullu moodi õnne olnud. Asi oli juba päris täbar, aga siis hakati appi tulema. Alguses «Harta», mille olukorraanalüüs oli paljudele liig mis liig ja ilmselt tarvitas sinimustvalge olukorra kirjeldamisel liiga palju musta värvi. Siis tuli Yana Toom.

•    Tänan Toomi ka mina, sest täna ei ole enam nii riskantne öelda seda, mida ma oma riigi 95. sünnipäeva eel tunnen. Mulle meeldib see riik. Ma olen uhke meie mineviku üle ja tänan saatust ja inimesi, kes on loonud olukorra, kus meil on olemas kõige olulisem inimlik ressurss, vabadus.