Juhtkiri: kuidas võita Tartu maraton?

Foto: Urmas Nemvalts

Kui palju kaalub Priit Pullerits? Kuhu kinnitab ta energiageelid? Kes seisis juba hommikul kell kaheksa nelja tee ristil ja mis värvi suusad tal käes olid? Vastused leiate Priit Pulleritsu tänase lehe loost.

Kui palju on veel Elvani maad ja kas asi on seda väärt? Mis selgus mahukast uurimusest? Lugege tänase AK fookuskülgi. Ees on pühapäev, mis ühendab Eesti inimesi.

Miks osaleb Tartu maratonil ajalooprofessor? Miks on 80-aastane mees, kunagine maadleja, sõitnud Tartu maratoni läbi juba 41 korda? Miks on haaranud paljusid harrastus kammida läbi maratonile registreerunute nimekirja, et leida sealt sõpru ja kolleege?

Tartu suusamaratonile antud hellitusnimi – «talvine laulupidu» – tundub seda tabavam, mida rohkem jälgida nii korraldajate kui osalejate õhinat. Nii nagu laulupidu pole lihtsalt üks muusikasündmus, pole ka Tartu maraton lihtsalt üks spordivõistlus teiste samasuguste reas. Need on päevad ja ettevõtmised, mis ühendavad Eesti inimesi.

Kanal 2 ja ETV uudistemagasinid panid Tartu maratoni teatevõistlusel välja oma võistkonnad ning näitasid sellest sündmusest pikki reportaaže. ETV teeb homme Tartu maratonist ülekande. Loodetavasti on ka sellesse pikitud lugusid, mis annavad vastuseid meie miks-küsimustele, kirjeldavad Eesti inimeste spordiharrastusi ja -armastust – lisaks seletustele, kuidas osalejad maratoniks valmistusid.

Enamasti vaadatakse tänapäeval sporti tippude – elukutseliste sportlaste – saavutuste kaudu. Muidugi on nauditav jälgida, kuidas keegi suudab kombata inimvõimete piire ja leida selleks teistest nutikamaid lahendusi (loodetavasti ilma keelatud aineid kasutamata). Ent samas on spordiala populaarsuse jaoks erakordselt oluline ka see, kas me ise tahame ja saame kõike telest nähtut järele proovida.

Kui te miskipärast ei usu, et spordiala edu jaoks on lai harrastajaskond oluline, siis mõelge järgnevale kontrollküsimusele: miks teenivad maailmas väga hästi tipptegijad golfis, mõnes piljardimängus (nt snooker) või kasvõi nooleviskamises. Miks köidavad need alad publikut? Vast on isetegemise ja tippspordi jälgimise vahel siiski mingi seos? Ja võib-olla pole seega kunstlikku laadi katsetel muuta üht või teist ala reeglitega «telegeenilisemaks» erilist mõtet?

Teisti öeldes: see, kellele pereliige või hea sõber on jutustanud, mida tähendab suusamaraton, oskab vast põnevusega jälgida ka tippude heitlust, kestku see «kasvõi mitu tundi». Võib vabalt olla nii, et traditsiooniliste alade vägisi telepärasemaks muutjad on eksinud, jättes unarusse need asjaolud, miks inimesed tegelikult mingi spordialaga seotust tunnevad.

Moraal võiks olla selline: suusatagem, kui see meile rõõmu valmistab. Televisioon vaadaku ise, kuidas hakkama saab.