Küllo Arjakas: hümni salmi mittelaulmisest

Küllo Arjakas Foto: Pm

Eesti hümn on tänapäeva reaalsusega ka muus vastuolus kui usuküsimuses, kuid see ei tähenda, et seda peaks muutma hakkama või mõnd kohta maha vaikima, kirjutab ajaloolane Küllo Arjakas Postimehe arvamusportaalis.

Üleskutses hümni muuta või selle laulmist veidi «korrigeerida» sisaldab vähe midagi uut, sest analoogilisi mõtteid on varemgi esitatud. Ka põhjendused ja vastuargumendid hakkavad korduma.

Näiteks 1989. aastal arutleti meie ajakirjanduses, kas kasutada taas vana hümni või kuulutada välja konkurss uue saamiseks. Põlvamaa pedagoog Olev Toomet arvas siis, et fraas «Su üle Jumal valvaku» kipub Eestimaa Kommunistliku Partei liikmete ja teiste ateistide konstitutsiooniliste õiguste kallale ning selline fraas õhutaks vaenu ateistide ja usklike vahel.

Näiteks seoses legaliseerimata prostitutsiooni kiire levikuga esitati 1993. aastal riigikogus eelnõu vanima elukutse seadustamiseks Eesti Vabariigis. Maalikunstnik Olav Maran kirjutas 1994. aasta jaanuaris «Sirbi» artiklis, et meie hümni kolmas salm on sisuliselt palve ja kas me võime ikka paluda, et «Jumal õnnistagu kõike seda, mida meie «kallis isamaa» iial ette võtab»? Kui me kolmandat salmi tõsiselt ei võta, kas siis ka eelmisi salme võtame?

2008. aastal avaldati Sirbis luuletaja Jaan Kaplinski arvamus, et Johann Voldemar Jannsenil on küll palju teeneid eesti rahva ees, ent just tema arusaam luulest, mis elab edasi Eesti hümnis, «riivab iga luuletundelise inimese kõrva».

Sellist rida saaks rahulikult jätkata. Hümni esimeses salmis on juttu, et laiast maailmast ei leia isamaast armsamat. «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» laiem laulmine algas 19. sajandi lõpul, mil talumehe jaoks oma kodukülast kord aastas maakonnalinna sattumine oli lausa suursündmus. Teistest maadest ei teatud siis suurt midagi. Äkki ei laulaks nüüd enam hümni esimest salmi, sest maailm on lahti ning võimalus midagi armsamat leida on kaunis suur?

Ning muret võiks teha teinegi salm, see alatine tänu ning truuks jäämine kuni surmani? Karta on, et siingi tekib kõhklusi. Kui kodumaal elamisväärselt elada ei saa, minnakse välisriikidesse tööle. Äkki on Eesti tänamine veidi kohatu või koguni täiesti liiast?

Lühidalt, nagu ka hästi teada, on riiklikesse sümbolitesse kätketud selle maa ja rahva ajalugu. Eesti hümn kui ülev emotsioon tähistab tugevat kokkukuuluvustunnet. Pole põhjust ühe või teise kriteeriumi pärast sümboleid muuta või neid «parandada», jättes näiteks ühe salmi laulmata.

Eesti hümni lugu ulatub peaaegu juba 145 aastani. Selle kõrval on keskmise eluea pikkus tunduvalt lühem. Ning sellegi aja jooksul toimub suuri muudatusi, sest 1989. aastal veel ca 100 000 liikmeline EKP ning toona kehtinud Eesti NSV konstitutsioon on nüüdseks juba läinud ajalukku. Täna ei usu paljud inimesed jumala olemasolusse, aga homme-ülehomme mõtleb äkki neist mõni ümber.

Ajalugu näitab üsna selgelt, et sümboolikat kergekäeliselt muutev maa on üldjuhul ebakindel riik ning sümbolite väärtus seisneb peale kõige muu ka nende vanuses ning täielikus tunnustamises.

Küllo Arjakas on Tallinna Linnaarhiivi juhataja, raamatu «Eesti hümn» (2012) autor.