Seitse vaadet surmale

Raamat Sirly Hiiemäe «Elu hinnakiri» Tänapäev 2012 Foto: Repro

Sirly Hiiemäe on meditsiiniõde, kes on ka Tallinna Ülikoolis Toomas Liivi juhtimise all kirjandust tudeerinud. Tema raamatut lugema hakates võib kergesti jääda mulje inimesest, kes oma elu on osanud raamatuks vormida. Aga Hiiemäe raamatul on sügavam sisu.

Tänapäeva kirjandus kannatab selle all, et kirjanikud on vähe elu näinud: nad töötavad mingi väljaande juures ega seikle avarilmades, nagu Baturin või Remsu. Sirly aga toob haiglaõdede kokkupuuted surmaga heas keeles lugeja ette. Teose peategelane Saree Voogla peab peatoimetaja käsul tegema reportaaže surmast ja tema sule alt tulevas näeme kliinilist pilti suremisest.

Tüüpiline hiiemäelik sekvents on niisugune: «Vaatamata meedikute pingutustele ma ikkagi surin. Monitor näitas ühte pikka ja sirget kriipsu ning mind elustanud anestesioloog nentis ükskõikselt: «Exitus letalis 14.38.» Elustamismeeskond vajus pudinal laiali, narkoosiarstid korjasid oma oranži kohvri kokku, tohtrid väljusid poolhääli vesteldes palatist ja mina jäin oma õuduseks surnuga üksi. Mingil galaktikatevahelise sõjana tunduval ajahetkel adusin ma, et mina ise olengi see surnu, kellega üksi jäin.» Ja sellist õudust läbi terve raamatu, seitsmest eri vaatenurgast, ikka algaja noore ajakirjaniku Saree sule läbi – teos kujuneb raamjutustuseks.

Autori Hiiemäe taga tundub olevat terve tsunft meedikuid, kes jutustavad läbi professionaalse kretinismi oma erialal esinevaid müüte ja kuulujutte. Need on otsekui kalamehejutud, kust ei puudu ka vaimumaailm. Meenub ajakirjanike vanasõna: need, kes midagi jagavad, ei kirjuta midagi peale allkirjade ja mõne vajaliku rea – nad pole kirjainimesed. Need aga, kelle professiooniks on kirjutamine, ei suuda jälle midagi välja nokkida, sest neil puudub spetsialiteet. Sestap on meditsiinil nüüd vedanud, et nad on terava sulega Sirly Hiiemäe endale õuekirjutajaks leidnud.

Siin on kümmekond lehekülge patoloogiast, nagu oleks see kohtuarstlik õpik. Siin on haigla patsientide enesetapud, omaste vahetud reaktsioonid surmale, haiglaõe ette täpselt surmahetkel ilmuv, kuid hoopis teises haiglas sureva patsiendi nägu, on ka teise ilma läinud naine, kes ootamatult ja surnuna laseb endast välja kalaõli valge pilve. Mida peetakse hingeks. Sellega tuletab ta meelde Enn Vetemaa omaaegse «Möbiuse lehe» koolnud patsiente. Vaino Vahingu noorpõlveteostest lahutab «Elu hinnakirja» see, et Vahing püüdis kõike alati seletada, temas ärkas alati teadlane; aga Sirly Hiiemäe on meditsiiniõde, kes fikseerib, jättes analüüsi teistele.

Raamat meie ees ütleb, et surma ei tasu torkida, see tuleb jätta spetsialistidele, kes on korduvalt näinud inimest suremas. Teose jooksul on liigutav jälgida, kuidas tavalised inimesed tulevad viimseid jõuraase kokku võttes viimsele lavale, kus nendega tegelevad juba professionaalide vilunud käed. Hiiemäe leiab ka oskuslikult sõnu situatsioonide kirjeldamiseks.

Võtame või episoodi, kus poeg tuleb järele oma äsja lahkunud ema asjadele: astub haigla vastuvõturuumi ja nõuab, et emal oli ju ka kaasas raha – kus see on? Ja saanud kätte dollaripaki, viskab ta ema rüvetatud käekoti põrandale: teda ei huvita miski muu, mis mutiga kaasas oli. Nimelt just rüvetatud. Niisugused meistrikäega maalitud detailid muudavadki selle raamatu äärmiselt lihtsaks jälgida. Ja see on voorus.


Raamat

Sirly Hiiemäe

«Elu hinnakiri»

Tänapäev 2012