/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Ma olen hakanud eestlastele raha laenama – seni umbes üheksakümnele inimesele. Kõik nad on täiesti võõrad, ma ei tea isegi nende pärisnime. Ma ei ole hull, ülirikas ega filantroop. Laenud on pisikesed. Risk on väike. Seni on peaaegu kõik laenuvõtjad tagasi maksnud ja ma olen saanud kena kasumit. Kõige sellega on kaasnenud isegi tubli psüühiline energiapuhang. Ma tunnen, et liigun revolutsioonilaines, mis võib päästa lääne kapitalismi.
Pangandus on meie majanduse kõige nõrgem koht. Teoreetiliselt viib see inimesed, kes on valmis raha laenama, kokku inimestega, kes tahavad seda raha kasutada. Pank koondab ja hajutab laenuandjate huvides riskid. Pank hindab laenuvõtjate krediidikõlblikkust ja suudab massiefektiga tagada väiksema kulu.
Ent praktikas valmistavad tulemused pettumust. Hoiustamislahendused pakuvad imetillukest intressi (osaliselt ka seepärast, et keskpangad trükivad raha ja hoiavad oma intressimäära nulli lähedal). Hoiustamislahendused on kuhjaga täis kavalaid nõkse ja varjatud kulusid. Ka laenajate elu pole meelakkumine. Laenamine on liiga kallis. Laenudega on seotud varjatud kulu. Pangad on kannatamatud ja jäigad. Vahendajad saavad hiigeltulu, eriti kui nad on ahned ja hoolimatud. Kui midagi läheb viltu, langeb kulu tasumise koorem maksumaksja õlule.
Aga jah, muidu on kõik kena.
Niisiis on alternatiivid teretulnud, näiteks nõndanimetatud kogukondlik laenamine (peer-to-peer, P2P), mille korral rahapuuduses ja rahaülejäägiga inimesed suhtlevad otse omavahel (vahendaja teenib tulu teenuse pealt tasu nõudes). Suurbritannias on nende seas üks tuntumaid Zopa. Selle kaudu on alates 2005. aastast laenatud 260 miljonit naelsterlingit (umbes 300 miljonit eurot). Idee on lihtne: laenuandja ütleb, milliseks riskiks on ta valmis, millist intressi ta soovib ja milline on maksimaalne summa, mida ta on nõus konkreetsele laenuvõtjale andma (näiteks 10 naelsterlingit laitmatu krediidihinnanguga laenuvõtjale, kes pakub üle kaheksa protsendi).
Minusugustele pakub paremaid võimalusi isePankur, sest see lubab laenata maades, kus pangasüsteem pole nii arenenud. Isegi hea krediidihinnanguga eestlane võib olla sunnitud maksma 50 protsenti või rohkemgi ebaturvalise otselaenu eest. isePankur võimaldab minul ja teistel võõramaalastel laenata eestlastele palju väiksema intressimääraga – tüüpiline määr jääb vahemikku 15–28 protsenti. See on asjalik tehing: Briti pangas võin ma parimal juhul hoiuselt saada alla kolme protsendi (ja sellestki läheb pool maksudeks). Isegi Zopas saan ma kõige riskantsemate laenude pealt kaheksa protsenti.
isePankur avas oma uksed Eesti-välistele investoritele möödunud aastal. Ma panin alustuseks välja mõnisada eurot – ja sain kohe kõne ettevõtte juhilt Pärtel Tombergilt. See oli suurepärane klienditeenindus. (Ma olen hiljem aidanud neil veidi kohendada veebilehe inglise keelt.)
Potentsiaalsed laenuvõtjad peavad veenma laenuandjaid oma krediidikõlblikkuses. «Tanelvakker» on näiteks telefoniinsener, kes soovis korterit remontida. Ta tahtis laenata 2600 eurot 36 kuuks 12 protsendiga. Ta elab üksi ja teenib 2500 eurot kuus. Põhisumma tagasimakse ja intress teeksid kokku 86 eurot. Ma uurisin tema muid väljaminekuid (hüpoteek, autoliising, krediitkaart) ja leidsin, et see ei valmista talle raskusi. Laenasin seega talle 10 eurot. Sama tegid veel kümned inimesed. Ta teeb kuus ühe makse isePankurile, kes siis jagab raha laenuandjate vahel. Kui laen peaks kõrbema, müüb isePankur selle inkassofirmale.
Ma olen tähele pannud, et konkurents surub laenukulud alla. Hea risk läheb vähem maksma. «Akiraam» (sekretär, kes teenib 600 eurot kuus) soovis 200 eurot soome keele kursuse eest tasumiseks. Ta oli valmis maksma 28 protsenti, kuid pidi lõpuks maksma ainult 12 protsenti, sest laenuandjaid kogunes nii palju. Kehvemad laenuvõtjad peavad aga vaeva nägema või maksma rohkem: laenuandjad saavad neid otse võrgus ette võtta. Kui nad ei suuda anda rahuldavaid vastuseid (või jätavad üldse vastamata), kannatab nende krediidikõlblikkus. Ma olen võtnud endale reegliks, et ei laena kellelegi, kes ei vasta mu küsimustele. Kui nad ei vaevu seda tegema enne seda, kui nad raha kätte saavad, siis võib oletada, et nad ei ole just kõige täpsemad ka tagasimaksmisel.
Mõned laenuvõtjad jätavad tagasi maksmata, isePankuri hinnangul keskmiselt kolm protsenti. Kuid edukate laenude intressimäär teeb selle kuhjaga tasa. Seni on kolm mu laenu veidi hiljaks jäänud, aga raha, mille olen saanud probleemitutelt laenudelt, kaalub selle igati üles. Jaanuaris pidanuksin saama 36 inimeselt kokku 62,19 eurot. Täpsemalt siis oli laenu tagasimakseid 43,64 ja intressi 18,55 euro jagu. Tegelikult sain aga 57,79 eurot, sest kolm inimest jätsid maksmata. Võib-olla nad lõpuks siiski maksavad, aga sellest hoolimata olen ma kindlalt plussis. Samuti sain 6 senti «trahviraha» (minu osa väikeses trahvis, mis langes osaks laenajale «Lillekas», kes jäi maksega mõne päeva hiljaks).
Ma olen määranud, et mu kontole laekuv raha kohe reinvesteeritakse. Ma päris naudin kõigi laenutaotluste läbivaatamist. Aga aja kokkuhoidmiseks olen loonud ka «laenuprofiili», mis eraldab väikese koguse raha automaatselt parimale pakkumisele.
Üldiselt on minu keskmine netotootlus sarnaselt enamiku isePankuri laenuandjatega 17 protsendi ringis. Olen seni laenanud 1570 eurot summadena vahemikus 5–25 eurot. Arvatavasti ma praegu rohkem ei investeeri. Küll aga julgustan teisi seda katsetama. Ma näeksin hea meelega, kuidas selline laenamisviis laiemaltki levib, olgu siis isePankuri või mõne muu nime all, mis kõlab võõramaalastele vähem iseäralikult, näiteks isePankuriga kokku kõlav Easy-banker.
isePankuri kulud on väikesed, koosnedes peamiselt veebilehe ülevalhoidmisest ja reklaamist. Nad on siiski veel isegi Eesti mastaabis väikese mahuga. Euroopa rahamaailmas liikuvate triljonite eurode taustal ei ole neid õieti nähagi. Võib-olla on niisugune teenus liiga uus ja liiga teistsugune, et see suudaks kohe palju poolehoidjaid leida. Ent mul on meeles seegi, mida öeldi kunagi teise Eesti leiutise, Skype’i kohta …
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane