Rait Maruste: miks on Eesti õigusemõistmine ebademokraatlik?

Rait Maruste Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Riigikogu põhiseadus­komisjoni esimees Rait Maruste kirjutab, et on lihtne ja populaarne väita, et rahva esinduskogu peab olema rahvale avatud. Jah, peab olema küll, kuid põhjendatud ja mõistlikul määral.

Kasutan seda eesti meedias levinud trikki, kus pealkiri ei vasta sõnumi sisule, et rääkida avatusest, kaasamisest ja ärakuulamisest.

Pealkiri pole selles kontekstis siiski päris juhuslik. On üleüldiselt tunnustatud demokraatlik praktika, et kohtuistungid on avalikud. Istungil pooled ja asjassepuutuvad vaidlevad, neid kuulatakse ja küsitletakse ja publik jälgib. Kuid kohtulik nõupidamine ehk see osa, kus tehakse otsus, on rangelt kinnine, selle rikkumine isegi karistatav.

Miks ometi? Tehakse seal ju inimesi puudutavaid otsuseid, aga kedagi juurde ei lasta ega kaasata. Kuidas nii? Oleks nii huvitav teada, mida nad seal räägivad, kuidas arutavad ja otsustavad. Nii meediale kui rahvale. Veel hullem on lugu kaitsevallas, kuhu läheb röögatu hulk rahva raha, aga selle kasutamine otsustatakse suletud ringis. On see ikka demokraatlik?

Mõni päev tagasi tuli minu tööruumi Toompeal noormees, kes soovis tungivalt kokku saada ja mõned küsimused esitada, kuna ta niikuinii kord juba seal olevat. Jätsin oma ettekande kirjutamise pooleli ja võtsin ta vastu. Ta tutvustas ennast (nimi paraku ei öelnud mulle midagi). Ta selgitas, et tahab mulle esitada paar küsimust, pani selleks videokaamera lauale ja küsis, mis on demokraatia.

Vastasin, niipalju kui suutsin järsust teemavahetusest end koguda ja kontsentreeruda. Teiseks küsis, mis on kaasamine. Vastasin ka sellele. Noormees tänas ja lahkus, selgitamata, kus ja kuidas või milleks ta salvestust kasutada plaanib.

Olles niimoodi kaasatud noormehe ideede realiseerimisse, jäin veel kord mõtlema avatuse ja kaasamise üle riigikogu töös.

Kõigepealt paar lähtekohta. Eesti Vabariik on parlamentaarne ehk esindusdemokraatia. Rahvas on selle nii otsustanud, et iga nelja aasta järel valitakse rahvast esindama inimesed, kelle teadmised, vaated ja väärtused on neile kõige vastuvõetavamad.

Nii valis mind esindama 2424 valijat, põhiseaduskomisjonis on esindatud enam kui 24 000 valijat ning riigikogus tervikuna kõik viimastel valimistel hääletanud. Meil, valituil, ei ole õigust seda tõsiasja eirata, vastupidi, on kohustus sellest kinni pidada. Ja kui siiski ei peeta, siis järgmisel valimistel valitakse lihtsalt teised esindajad.

Kui tekib (või tekitatakse) rahva nimel rääkiv liikumine või avalik arvamus, mis nõuab teisi inimesi, teistsugust poliitikat, nüüd ja kohe, siis on loomulik küsida, milline on selle liikumise ja arvamuse legitiimne baas ja kuidas jääb siis eelmise ja täiesti seaduspärase rahva otsustusega? Kas see on muutunud kehtetuks? Tuleb ta kõrvale jätta ja asuda innukalt uute ettepanekute ja arusaamade teostamisele? Seda isegi põhiseadusele ja senisele demokraatiaregulatsioonile, kogemusele ning loogikale vaatamata? Arvan, et mitte.

Mõistagi peab parlament olema avatud ja rahvaga arvestama, teda kuulama ja oma otsuseid põhjendama. Selles on, ja mitte Eestile ainuomaselt, puudusi ja seda saab alati paremini teha. Siiski näib, et lisaks mõlemapoolsele käitumisstiili korrigeerimise võimalusele on üks mittemõistmise allikas käibiv kaasamise mõiste. See loob  arusaamise, ootuse, et ollakse kaasotsustaja, kaastegija. Paraku see ei ole päris põhjendatud just eespool mainitud esindusdemokraatia põhiprintsiibist lähtudes.

Vanades ja hästi töötavates demokraatiates jäetakse otsustamine ikkagi nendele, kes kord valitud ja kes valija arvates on selleks tööks sobivad. Kui ei sobi, siis järgmine kord valitakse uued. Küll aga on hea otsustuse eelduseks osaliste ja huvigruppide ärakuulamine. Juris­prudentsis on isegi selline subjektiivne õigus: õigus olla ära kuulatud.

Seega, õigus olla ära kuulatud ja õigus olla kaasatud ei ole päris kokkulangeva sisuga mõisted. Ja me peaksime seda silmas pidama. Kuidas ärakuulamist paremini korraldada, seda võib ja tuleb arutada. Kuid kütta avalikus ruumis üles ootusi, et kohe läheb nii, nagu meie kaasotsustajatena tahame, oleks eksitav vähemuse diktaat ja vastuolus demokraatia põhimõttega.

Eelnevaga on seotud parlamendi komisjonide töö avatuse teema. Seda on eriti häälekalt nõudnud sotsid, kuid ka meedia. Jah, lihtne ja populaarne on väita, et rahva esinduskogu peab olema rahvale avatud. Jah, peab olema küll, kuid põhjendatud ja mõistlikul määral.

Kõigepealt vastuseks meediale. Absoluutse avatuse puhul peaks see olema kõikehõlmav. See tähendab, et avatud peaks olema ka toimetuskolleegiumite nõupidamised ja kättesaadavad toimetuste töödokumendid. Ajakirjandus on neljas võim ja oleks ju äärmiselt huvitav ja kasulik teada, mida ja miks seal tehakse. Õigusemõistmisest oli juba juttu eespool.

Seadusandja komisjonide avatuses on palju varjundeid. Mõni aasta tagasi oli avatust väga hindavas Rootsi Riksdagis pikk ja põhjalik debatt komisjonide töö avatuse üle ning tulemuseks oli, et siiski jäädi kinnisuse printsiibi juurde, küll aga peavad olema avalikud tehtud otsused ja hääletamise tulemused. Argumente oli mitu, kuid põhiliseks oli soov säilitada ja kaitsta arutelude siirust ja avatust, usaldust, võimalust otsida ja teha kompromisse ning vältida «esinemisi».

Riigikogu komisjonid on väga mitmelaadsed ja teemad mitmekesised. Suur avatus näiteks sotsiaal-, keskkonna-, maaelu või kultuurikomisjonis näib olema loomulik ja kergemini põhjendatav. Sama standard seevastu näiteks riigikaitse, välis- , julgeolekuasutuste järelevalve või Euroopa Liidu asjade komisjonis ei pruugi aga sugugi pädev olla. Või on lausa vastunäidustatud ja seadusega keelatud.

Seejuures on eristamine ainult riigisaladuse templi põhjal – need on kinnised, ülejäänud avatud – liiga formaalne ja ebaadekvaatne. Näitena toon hiljutise kuulamise väliskomisjonis, kus räägiti välisriikide mõjustustegevusest. Teema kui selline ei ole riigisaladus, kuid kas ka avatud? Kus igaüks, ka huvitatud saatkondade esindajad või neid esindavad ajakirjanikud või aktivistid võivad kohal olla? Komisjonides tehakse ka personali-, majanduslikke ja rahanduslikke otsustusi, mis riigi stabiilsuse huvides peaks jääma konfidentsiaalseks.

Nn kaasamiskampaania üks osa on ka ettepanek sisse seada komisjonide nn ametlike partnerite nimekiri. Seda on jällegi kerge öelda, kuid enam kui keeruline teha. Keda kutsuda, keda mitte, mis alusel?

Kuidas talitada siis, kui ühes teemas on mitu ühendust? Asjakohase eelnõu algataja esindaja Eiki Nestor arvas, et põhiseaduskomisjonil võiks olla üks-kaks partnerit. Miks küll nii ja kuidas need üks-kaks valida, käib minule üle mõistuse. Küll peaks igal komisjoni liikmel olema õigus teha ettepanekuid, keda ära kuulata. Nagu peaks olema  ka asjassepuutuvatel õigus taotleda ärakuulamist. Ning otsuse teeks komisjon, tarvidusel hääletamise teel, mitte selle esimees.

Omaette teema on istungite salvestised, protokollid ja nendele juurdepääs. Ka siin on asjad keerukamad, kui paistab. Institutsionaalse mälu seisukohalt peaks kõik riigi seadusandjas toimuv olema fikseeritud. Küll aga tuleb detailiseerida nendele salvestistele ligipääsu tingimused.

Ühtsed põhimõtted ja reeglid tuleb kujundada ka protokollide koostamisele. Kui salvestatakse, siis pole stenogramm-protokolli teha mõistlik. Salvestisi välja andes tuleb arvestada ka riigikogu liikme puutumatuse ning vaba mandaadi põhimõttega, mille järgi riigikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest riigikogus või selle organites. Riigikogu organ on ka selle komisjon.