Mart Nutt: topeltkodakondsuse võimalikkusest Eestis

Mart Nutt. Foto: Peeter Langovits

Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige ja rahvusvaheliste suhete doktor Mart Nutt kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastukajana Priit Kallakase arvamusloole «Topeltkodakondsuse levinud praktika» topeltkodakondsuse võimalikkusest Eestis.

Debatti topelt- või isegi mitmikkodakondsuse üle saab ainult kiita. On vaieldamatu tõsiasi, et inimeste tihenenud liikuvus ja üle riigipiiride perekonnad seavad topeltkodakondsuse küsimuse hoopis teise valgusesse, kui mõni kümnend tagasi. Topeltkodakondsus mingis ulatuses on tegelikult paratamatus kõikides riikides, ka nendes, kus seda seadusega ei lubata, sh Eestis, kuna inimesi sünnib mitmes sünnijärgses kodakondsuses. See aga ei tähenda, et topeltkodakondsust riikide poolt väga soositakse. Pigem püüavad ka need riigid, kus topeltkodakondsust tunnustatakse, seda piirata. Mõned riigid aga lihtsalt ignoreerivad topeltkodakondsuse fakti, tehes näo, et seda ei eksisteeri (näiteks isegi meie naaberriik Rootsi).

Topeltkodakondsus suurendab mitmete inimrühmade valikuvõimalusi, võimaldades kergemini reisida, töötada, saada sotsiaalseid hüvesid ja valida mitmes riigis parlamenti. Seepärast on surve topeltkodakondsuse seadustamiseks iga riigis olemas. Topeltkodakondsusega võib tekkida aga isikule ka probleeme, nagu näites sõjaväekohustuse täitmisel, topeltmaksustamise oht jms, mida aga enne, kui probleem on tekkinud, ei teadvustata.

Riikidele on topeltkodakondsusest enamasti rohkem probleeme kui kasu. Kodakondsus on leping riigi ja isiku vahel ja mitmikkodakondsus tähendab ühe ja sama isiku samasugust lepingut mitme riigiga. Siit tõstatub küsimus, kuidas sellises olukorras lepingut täita ja kuidas näeb välja olukord, kus mitmel riigil on üheaegselt kohustus seda isikut kaitsta, isikul aga kohustused üheaegselt mitme riigi ees. Olukorras, kus isikul on reaalsed sidemed teiste kodakondsusjärgsete riikidega katkenud või kui riigid lepingutega reguleerivad, kuidas topeltkodakondsus realiseerub, on need vastuolud ületatavad. Kui aga riigid pole kokku leppinud ja isik kasutab aktiivselt mitut kodakondsust, võib tekkida ettearvamatuid olukordi.

Teine probleemide ring tekib olukorras, kus isik on kahe sellise riigi kodanik, kellel on vastandlikud huvid seda kodanikku mõjutada või kasutada. Eesti ja Venemaa puhul võib sellist huvide konflikti ette kujutada, Venemaa ja Gruusia puhul on sellel pinnal konflikt juba aset leidnud. Ilmselt oleks ka keeruline Eesti ja Venemaa vahel kokku leppida, kuidas topeltkodakondsuses isik toimetab, kuna Venemaa ei ole vaevunud Eesti poolt isegi informeerima, kui paljud Eesti elanikud on võtnud Vene kodakondsuse. Kindlasti on oluline julgeolekupoliitiline tegur, kui suur on isikute hulk, kellel on võimalus topeltkodakondsusele. Kui see puudutab 1-2 protsenti elanikkonnast, pole see mingi probleem. Kui aga 30 protsenti või enam, on see suur probleem.

Kui Eestis seadustataks topeltkodakondsus, siis jääks kõige vähemate valikuvõimalustega inimesteks need, kelle mõlemad vanemad on Eesti kodanikud ja kes ise elavad Eestis, kuna neil puuduks ainsana võimalus saada  lisaks Eesti kodakondsusele ka mõnda muud (hinnanguliselt 65 protsenti kodanikkonnast). Teistel oleks see võimalus olemas. Riik võib muidugi seadusega piirata isikute ringi, kellel on õigus topeltkodakondsusele, näiteks sünnijärgsete kodanikega, kuid sel juhul peab see piirang olema selgelt põhjendatud. Juba praegu on mõned poliitikud ja eriti idapoolse naaberriigi meedia juhtinud tähelepanu asjaolule, et suurendades sünnijärgsete kodanike õigusi, mis ei laiene naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanutele, süvendatakse nn esimese ja teise järgu kodanike jaotust. Seega, püüdes lahendada üht probleemi, tekitatakse teine.

Väide, et topeltkodakondsuse lubamine aitaks hoida sidemeid välismaale elama ja tööle asunud Eesti kodanikega, ei pruugi olla tõene. Isik, kes asub taotlema elukohamaa kodakondsust (mis on üpris vaevarikas protsess)  on enamasti valiku teinud. Seda näitab välismaal elavate eestlaste vähene valimisaktiivsus riigikogu valimistel. Pigem võib olla hoopis vastupidi: kui inimene teab, et ta ei saa olla mitmes kodakondsuses korraga, siis ei hakka ta ilma mõjuvate põhjusteta teist kodakondsust taotlemagi ja jääb sel viisil kindlasti rohkem Eestiga seotuks.

Sünnijärgset Eesti kodakondsust ei saa kelleltki ära võtta. Kindlasti ei tohi riik seada inimeste ette ka ebamugavaid valikuid. Kohustus mõnest sünnijärgsest kodakondsusest loobuda, kui neid on rohkem kui üks, võib selliseks ebamugavaks valikuks osutuda. Kuid see on lahendatav ka võrdlemisi lihtsalt, kaotades sellise valikukohustuse seadusest. Laiem topeltkodakondsuse seadustamine on aga pöördumatu samm, mida ei tohiks teha kõiki tagajärgi läbi analüüsimata. Juba kardinal Richelieu soovitas: «ärgem otsustagem uisapäisa.» Nii suure pretsedendi tekitamisel peaks kardinali soovitust tõsiselt võtma.