Psühholoog: õpetajal peab olema õigus end füüsiliselt kaitsta

Avo-Rein Tereping Foto: SCANPIX

Tõstamaa koolikiusamise juhtumi muudab tõeliselt groteskseks mitte Youtube’i video, vaid sellele järgnenud arvamused-reaktsioonid, millest mõned meenutavad hädaldavat targutamist. Ministeerium süüdistab kooli juhtkonda, lahendusena pakutakse veel üht õppeainet, leitakse, et tegu on olematu käitumiskasvatuse, sobimatu õpetaja ja koolipoolse toe puudumisega. Küllap on tõepoolest terake tõtt neis arvamustes. Ometi on olematu koduse kasvatusega õpilasi olnud kõigil aegadel, vaevalt et oluliselt vähem kui praegu. Siis öeldakse õigustuseks – aga ajad on muutunud.

Kaks olulist erinevust on küll meie ajastul siin Eestis – see on kramplik püüd kõike reguleerida seaduste ja muude väliste vahenditega, selmet lasta toimida iseregulatsioonil. Samuti õiguste ja kohustuste terav tasakaalustamatus. See on jätnud õpetajad täiesti kaitsetuks meheohtu pätistunud noorhärrade (küllap ka preilide) ees. Muidugi väärivad videos nähtud vaprad kotkad kaastunnet, sest nende elus on tõepoolest midagi olulist puudu, kuid karistamatuse tunnetamine vaid süvendab valmisolekut käituda ka edaspidi oma tulevikku  kahjustavalt.

Millega vastaksite, kui teie kolleeg teeks midagi sarnast nagu videos nähtud õpilased? Või rabaks võhivõõras teil tänaval taskust pastaka, tiriks pintsakuhõlmast, nügiks jalaga? Esimene, automaatne ja õigustatud reaktsioon, enne kui haarate telefoni, et kutsuda politsei – te lükkate agressori jõuliselt eemale, kaitsete ennast füüsilise rünnaku eest. Võitluskunste valdav ohver fikseeriks kallaletungija ega laseks tal edasi laamendada. Te tõkestaksite edasise väärkäitumise. Ja selleks on teil täielik õigus.

Füüsilisele agressioonile ei pea ilmtingimata vastama füüsilise kaitsega, kuid muud vahendid on selgelt vähem efektiivsed. Füüsilist kaitset mõistab agressor hetkega, samuti väldib see olukorra eskaleerumist, mis on ka laamendajale lõpptulemusena soodsam. Kuid mis eriti oluline – ebasobivale teole pärast pikka vaheaega järgnev karistus (kuni tuleb politsei, kutsutakse vanemad jne) on vähem mõjus kui teo tõkestamine kohe.

Õpetaja kaitsetuks jätmine on kuritegu selle õilsa ameti pidajate vastu. Süüdlasi ei tasu otsida ei kooli juhtkonnast ega olukorrast ühiskonnas, vaid seadusekirjutajate hulgast, ka kooli juhtkonda süüdistavast haridusministeeriumist, kes ei ole osanud või tahtnud luua seadusraamistikku, mis kindlustaks tõelise tasakaalu, mõlema poole kaitstuse.

Õpetajal peab olema õigus kaitsta end füüsilise rünnaku eest ka füüsiliste vahenditega, nagu see toimib paljudes Euroopa riikides. Enda vahetu kaitsmine on iidsetest aegadest kehtinud võõrandamatu igaühe õigus. Pedagoogidele tuleks lisaks verbaalse enesekehtestamise oskusele õpetada füüsilisi vahendeid enda maksmapanekuks ning lubada neid ka kasutada. Kui lubada toimida tavapärastel tõkenditel, pole ehk vaja suurt hulka karistusi, nagu lubab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 58.