Eile levis internetis video, kus koolipoisid mõnitasid tunni ajal meesõpetajat – küll käidi teda togimas, võeti ära pastakas, kriit ja lõpuks alandati teda verbaalselt. Loost ei jäänud kahtlust – noormehed ei tunnetanud oma tegevuses mingeid piire, nende mõtteid juhtis karistamatuse tunne.
Tõsi, pilkamise objektiks saanud õpetaja oli ise liialt tagasihoidliku olemisega, kuid see võis olla tingitud Eesti koolides valitsevast korrast, kus õpetajatel puuduvad õpilase korrale kutsumiseks vähimadki õigused. Jah, mõnikord piisab lihtsalt sõnadest, kuid leidub ka olukordi, kus korra tagamiseks tuleb kasutada karmimaid võtteid.
Koolipoisina polnud ma ka kaugeltki paipoiss, ja polnud harvad juhud, kui pidin tunni ajal veetma teatud aja klassi ukse taga. Mäletan, kui olin viinud õpetaja sellise piirini, et ta võttis mul kratist kinni ja sõna otseses mõttes viskas mind ukse taha. Üldteada oli mõne õpetaja komme sõnakuulmatule joonlauaga vastu näppe nähvata või teda tutistada. Tavaliselt oli sellisel karistamisel ka oma mõju ning mingiks ajaks rahu majas. Tagantjärele pole mul õpetaja suhtes küll ühtegi pretensiooni.
Tänapäeva koolis aga enam selliseid asju ei kohta ja laiajad saavad vaid hoogu juurde. Neil pole põhjust midagi karta, äärmisel juhul järgneb vaid suuline noomimine ja lapsevanemale teatamine. Paraku tuleneb selline käitumine paljustki kodudest, kus moodi on läinud vabakasvatus ning lapsed võivad teha, mida heaks arvavad.
Tuttav kooliõpetaja on korduvalt murelikult rääkinud, et õpetajal pole lubatud isegi kaklevaid õpilasi lahutada. Sest kui sa lähed vahele, võib seda tõlgendada õpilasele käe külge panemisena, ja see on ju keelatud ning lõpuks oled veel ise juhtunus süüdi.
Umbes aasta tagasi tegutsesin ühe kooli klassidevahelisel korvpalliturniiril kohtunikuna. Seal hakkas silma poiss, kes mängimise asemel tegeles kaaslaste mõnitamise, sõimamise ja mängu segamisega. Manitsesin teda korra, kaks, kolm … ei mingit reaktsiooni. Võtsin siis poisil kratist, vedasin saali nurka ning andsin teada, et kuna mina pole õpetaja, ei kehti mulle ka kooli reeglid, ja kui ta samamoodi jätkab, annan talle lihtsalt naha peale. Mõistagi oli sellest hetkest igasugusel lollitamisel lõpp.
Seega mõjuvad tänapäeva õpilastele distsiplineerivalt samad võtted, mis 30 aastat tagasi. Ma ei kutsu üles õpetajaid õpilasi nüpeldama, kuid lapsed peavad teadma, et üle piiri minnes ei piirduta olematut mõju avaldava keelamisega, vaid teol võivad olla karmimad tagajärjed. Austuse tekitamiseks on mõnikord vaja ka jõudu, kohatu humaansusega kasvatame aga vaid juurde karistamatute põlvkonda, kes jätkab samasugust käitumist ka igapäevaelus.