Mees kolmandalt planeedilt

Mart Noorma Foto: A.Peegel

Soome teadlane Pekka Janhunen mäletab esimest kohtumist Mart Noormaga. Eestlane palus koostöövõimaluste arutamiseks kokkusaamist, seejärel kohvikus maha istudes ei olnud pikka juttu. «Ma soovin su eksperimendi kosmosesse saata,» teatas Noorma Janhunenile.

«Minu jaoks oli väga lihtne öelda «jah», Mart korraldas kõike,» meenutab Janhunen, istudes sel esmaspäeval Tallinna teletorni pungil täis kinosaalis. Mõni hetk tagasi oli aplausi saatel tõstetud kate ja klaaskuppel satelliidilt EstCube-1, mille pardal oligi osa Janhuneni eksperimendist: kümnemeetrine jupike imepeenikest traati, mille lahti kerimist kosmoses katsetatakse. Kümnetest sellistest traatidest, küll märksa pikematest, saab kokku panna päikesepurje, potentsiaalselt kõige kiirema tähtedevahelise kosmoselaeva liikumisviisi.

Esitlust hoogsalt juhtinud Noorma tõmbus otsustavaks hetkeks tagaplaanile, andes satelliidi paljastamise au noortele meestele, kelle käed on kuubiku kallal kõige rohkem askeldanud. Hiljem, kui ajakirjanike ja pressifotograafide murd on juba lahkunud, kannab ta hoolt selle eest, et kõik satelliidi meeskonna liikmed ning projektile kaasa aidanud sõbrad ja toetajad saaksid koos EstCube’iga pildile.

«Kõige tähtsam ei ole olnud raha, vaid moraalne tugi,» rõhutas Noorma esmaspäeval, «sest see on algusest peale olnud hull idee.» Ja selles viimases pole vist tõepoolest keegi kahelnud. Tundub, et idee oli piisavalt hull, et õnnestuda. Ent vaevalt oleks see teoks saanud Noorma visaduse ja otsustavuseta.

Nende viie aasta jooksul on Noorma ilmselt tuhandeid kordi veenvuse ja veendumusega rääkinud tudengisatelliidi projektist – tudengitele, lastele, ajakirjanikele, teistele teadlastele, poliitikutele, ettevõtjatele, tavalistele inimestele. Rääkinud nii, et lõpus on vestluskaaslanegi pöördunud selle ettevõtmise õigsuse ja hädavajalikkuse usku.

Pärast seda kui Noorma sai Janhuneni heakskiidu päikesepurje komponendi katsetamisele, sai valmis võitmatu komplekt, milles oli kõigile midagi. Päikesepuri on seda laadi ambitsioonikas idee, mis paneb inimeste fantaasia lendama, kindlustab avalikkuse huvi ja innustab tudengeid. Tudengisatelliitide tegemine on maailmas piisavalt levinud, võimaldamaks laialdast rahvusvahelist koostööd. Eesti soovib liituda Euroopa Kosmoseagentuuriga ja edendada kosmosega seotud ettevõtlust ning vajab selleks kogemuste ja sidemetega inimesi.

Ja siis veel kõige tähtsam punkt, mille juurde jõuab Noorma igas vestluses ja sõnavõtus: satelliidi ehitus vaid vahend, mitte eesmärk. Vahend selleks, et ülikoolist väljuksid noored, kelles on sellist initsiatiivikust ja loovat mõtlemist, et tõusta ühiskonnas tõelisteks tegijateks, ükspuha, mis alal. Noorma, kelle pikas ametite reas on üks tähtsamaid Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna õppeprodekaan, räägib kirglikult vajadusest tuua haridusse rohkem probleemipõhist õpet. Just sellist, mille rõhk ei oleks faktide tuupimisel ega jätaks lõpetanut diplomi saamise järel abitult ringi vaatama ja hõbekandikul kingitusi ­ootama.

Tähelepanuväärne on, et sõnumi levitamiseks ei ole Noorma kunagi meediat peljanud. Ajakirjanikuna ei ole ma tema käest kunagi kuulnud, et tal ei ole aega. Ta on öelnud, et on vajadusel valmis poseerima ka Kroonika esikaanel, kui see aitab tuua rohkem noori õppima reaalteadusi.

Eesti esimene satelliit asus esmaspäeva õhtul teele Hollandisse. Hoolimata sellest, kas kauaoodatud piiks jõuab aprillis Tõraverre või mitte, on Noorma veendunud, et eksperiment on juba 90 protsendi ulatuses õnnestunud. Selle tõestuseks on kõik need enesekindlad ja ladusalt esinevad noored, kes satelliidi esitlusel üles astusid.