Lagle Parek: mõttetalgutel peaks poliitikud kuulama, mitte rääkima

Lagle Parek. Foto: Mihkel Maripuu

Riik vajab reformimist, kardinaalseid muutusi. Kui 1. mail toimuvatelt mõttetalgutelt selleks mõni hea idee tuleb, oleme suure asjaga hakkama saanud.

Rahulolematus sellega, kuidas asjad on, on tavakodanike sees väga suur ja meil on tunne, et me ei saa asjade muutmiseks midagi ette võtta. Aga on see tõepoolest nii? Kas me tõesti ei saa selle vastu midagi teha? On ju tegu meie enda riigiga, mille tegemisel oleme osalised. Ehk aitavad mõttetalgud uuesti meelde tuletada, mida tähendab demokraatia ja et vastutus selle riigi tuleviku ees pole mitte üksnes poliitikute, vaid meie kõigi õlul.

Raske olukord on soodus pinnas reformideks. Kui koos mõelda, leiame ehk lahendusi, kuidas riik praegusest seisust välja tuua ja paremini toimima panna. See on meie kõigi jaoks väga suur väljakutse. Meie häda on aga selles, et meie poliitikutel ei ole värskeid mõtteid. Kui olla väga kaua poliitikas, siis julgus kaob, mõte stagneerub, muutused tunduvad võimatuna. Kui oled korra midagi proovinud ja see pole õnnestunud, siis teist korda ei julge. Vaja on uudset, elu keskel elava julge inimese lähenemist.

Kuid on üks asi, mis on minu meelest mõttetalgute juures ohtlik. Kuigi kogu ettevõtmise mõte on apoliitiline, kas me suudame vältida, et poliitikud ei kasuta mõttetalguid omaenese isiku esiletõstmiseks?

Poliitikud, kes lähevad mõttetalgutele silma paistma ja enesele populaarsust võitma, võivad kogu ettevõtmisele palju halba teha. Nende kõnelemisoskus on nii palju tugevam ja nende esinemiskogemus nii palju suurem, et neil on kerge tappa teiste mõtted juba eos, laskmata neil areneda, summutada need oma kõneosavusega. Muidugi on ka poliitikud mõttetalgutele teretulnud, et osaleda tavakodanikuna. Kuulata, mida rahvas arvab. Poliitikul, kes ei mõtle sellele, kuidas valimistel rohkem hääli saada, vaid sellele, kuidas Eesti paremale järjele aidata, oleks targem vaikida. Istuda ja kuulata, aga suu kinni hoida.

Minul on selline kogemus ERSP aegadest. Vello Salum istus koosolekul minu kõrval ja ütles mulle vaikselt: «Lagle, sa võiksid teistel ka rääkida lasta.» Sellest õpetusest piisas eluks ajaks. Ja seda võiks kõigile mõttetalgulistele soovitada. Kui kusagil hakkab mõni elukutseline poliitik väga domineerima, siis võiks talle meelde tuletada, et kuula ka. Ehk aitab. Minule aitas.

Teemasid, millest mõttetalgutel peaks palju rääkima, on palju. Aga rääkida tuleks ka hea ja kurja probleemist. Need, kellel on võim, mitte muidugi kõik, käituvad nii häbitult, nii vääritult, nii ülbelt, kuid ometi ei pälvi see tegelikult rahva hukkamõistu.

Kadunud on väärikus ja kaduma hakkab ka väärikuse mõiste ise, sest keegi ei arutle enam selle üle. Siin võiks iga inimese vastutus olla suurem. Inimeste õiglustunne on säilinud, me teeme ju vahet õige ja vale vahel. Isegi kui valesti käitunud inimest ei saa juriidiliselt süüdistada, kutsuks avalik põlgus õiglustunde vastu eksinud inimesi korrale.

Vääritu käitumine on viinud selleni, et inimesed ei usu enam võimumeestesse. Aga see on ka nende endi teha. Põlga seda inimest, kes on vääritult käitunud.

Ma väga loodan, et mõttetalgutel osalevad inimesed süüvivad süvitsi probleemidesse, mis praegu meie maakera ja meie oma riiki vaevavad, et järjekordsetel valimistel ei oleks võimalik võita üherealiste sisutühjade loosungitega. See on meie kõigi kohustus. Kõik on selles süüdi, et oleme jõudnud niikaugele, et võidavad suured kirevad sisutühjad plakatid ja üks partei saab võidule ainult siis, kui tema rahakott on piisavalt paks, et neid plakateid tellida. Aga kuidas seda paksuks saada? Seda oleme ju näinud piisavalt. Ja ongi surnud ring: oled aus ja pudrumägesid ei luba – hääli ei saa. Aga oma häid ideid ilma võimuta teostada ka pole võimalik.

 Sellest ringist välja saab murda ainult meie kõigi poliitilise teadlikkuse tõusuga.

Majandus on meie jaoks praegu sõlmküsimus, häid lahendusi on aga raske leida, sest see ei ole lihtne teema. Mõelda tuleb ka selle peale, mida hakata peale nüüd juba hajunud majandusedu tagajärgedega – nendega, kes arvasid, et ilma hariduseta saab 20 000 teenida ja kes on nüüdseks vitsad kätte saanud. Nende hulgas on palju noori. Kui me ei suuda neid riigiga tugevamalt siduda, võivad nad kurjale teele minna ning see oleks riigile tõsine oht ja kaotus.

Praegu on probleemiks see, et osa inimesi hakkab nälga jääma ja osa inimesi hakkab korterita jääma. Aga ega see ole esimene kord, näljas oleme olnud varemgi. Kui asi päris hulluks läks, siis naabrinaine ikka aitas. Mitte ainult riik ei pea aitama meid, vaid me kõik peame aitama üksteist. Kui mõttetalgute käigus kasvaks kogukonna tunne, aitaks see lahendada palju majanduskriisist tulenevaid sotsiaalseid probleeme. Sellele loodan ma ise vist kõige enam.

Kuid asjad pole valesti mitte ainult majanduses, asi on valesti ka valitsemises. Praeguse korralduse nõrkused näitas kõige selgemini kätte eelarvekärbe. Kärbete üle vaidlemise ajal oli mul oli tunne, et meie maal on iga ministeerium omaette vürstiriik, igaüks võitleb meeleheitlikult oma raha eest. Ometi palju nende tegevusest kattub.

Kui mittetulundusühing Caritas tegeles projektiga «Eesti talu õpetab eesti keelt», vaidlesime ühtelugu integratsiooni sihtasutusega, kes leidis, et see projekt on keeleõpe. Meie aga rõhusime, et integratsioon ei ole ainult keeleõpe, see on ka sotsialiseerumine. Kui sotsiaalministeerium oleks toona oma õla alla pannud, oleks seda projekti saanud hoopis laiemalt ja suuremalt arendada.

Meie valitsemises on midagi valesti. See ei tööta. Ei tööta valitsuse tasemel, ei tööta omavalitsuse tasemel. Kui inimene pöördub linnaosa või vallavalitsusse, ei pruugi ta seal vajaliku asjaajamisega hakkama saada. Väga lihtsaid küsimusi lahendatakse meeletu aeglusega ja alatasa on tunda kartust otsustada.

Lisaks suurtele riigiasjadele tasubki mõelda ka väiksemate asjade peale. Miks asjad kogukonnas ei toimi nii, nagu nad peaks? Mida teha, et panna nad toimima ja parandada sellega kõigi kogukonnaliikmete elu? Siin näen suurt väljakutset just linnadele. Maal toimib külaühiskond paremini, vaidlusi volikogude ja seltside vahel on päris palju ja volikogude tööd on suudetud mõjutada. Aga kuidas saaks linnas panna inimesed nii mõtlema, et linnas toimuv on meie kõigi asi? Suur väljakutse on ka see, kuidas saada kohalikud muulased kaasa rääkima. Sidususe suurendamine inimeste vahel on oluline ja seda on linnas raskem teha kui maal.

Et ühiskond optimaalselt tööle hakkaks, on vaja teha otsustavaid liigutusi. Praegu me ainult kärbime, aga ei reformi. Me ei räägi asjast, vaid mingisugusest paberist, mida nimetatakse rahaks ja millest on saanud see kultusobjekt, mille ümber me tantsime.

Aga kuidas reformida? Kõigepealt, et muutused saaksid toimuda, peavad need olema tulnud rahva seast. Et rahvas mõtleks kaasa ja hakkaks muutustele kaasa aitama.

Eesti on piisavalt väike riik, et otsida valitsemiseks uusi vorme. Kui miski ei tööta, siis tuleb mõelda, kuidas see töötama panna. Harjumuspärased reeglid siin vaid segavad. Ei tohiks karta minna tagasi põhitõdede, juurte juurde ja küsida kõige põhilisemaid küsimusi: millist Eestit me tahame, milline oleks see riik, kus me tahaksime elada?

Võimalusi selleks võib julgelt pakkuda, tabusid kartmata. Isegi põhiseadus, mis peaks olema küll viimane, mida me tohiks puutuda, on meie endi tehtud ja meie endi muudetav. Miski ei tohiks olla tabu, kõik võimalused on avatud. On julgete mõtete aeg. Ja kui meil neid mõtteid ei ole, siis peame hakkama näppu lutsima.