Mihkel Mutt: kummist naine ja kosmonauditoit

Mihkel Mutt
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt.
Mihkel Mutt. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kolumnist Mihkel Mutt soovitab rahvast e-raamatuga harjutada tasahaaval. Kiirustades võib lugemisharjumus saada säärase tagasilöögi, et enam ei taastugi.

Esimesel hetkel on raske öelda, kui tõsiselt võtta praegu e-raamatu ümber toimuvat. Aga päris võtmata jätta ei saa, sest kunagi ei või teada.

Taustaks paar fakti. Paberi tootmine ja kasutamine maailmas kasvab igal aastal 2,1 protsenti. Ka printeritootjaid ei ähvarda pankrot. Suur osa paberist raisatakse küll kontorites. Seetõttu on ükskord vajadus paberi järel suurem kui Maa loodusliku biomassi varud ning e-raamatud leevendavad seda kitsikust.

Riigiti on e-raamatu osakaal erinev. Ameerikas ulatub see juba veerandini, samas kui Prantsusmaal on see kaks protsenti. Kindlasti see suhtarv kasvab kõikjal. Ent tuleb vaadata protsentide taha, raamat on pelk tingühik. Nende koguhulk, jah, suureneb progressioonis. Aga mitte sellepärast, nagu oleks inimkonna loomevõime tõusuteel. Lihtsalt kirjutamine on demokratiseerunud, kirjanikust on saamas avatud elukutse – tänu vabadusele ja odavusele.

Kas nn Langi ettepanek soodustaks väärtkirjandust? Pole veel vist usaldatavaid andmeid, missugune on seos loetava kirjanduse kvaliteedi ja lugemise vormi vahel, st kas paberkandjal loetakse rohkem väärtkirjandust ja e-raamatuna levilektüüri või vastupidi.

E-raamatud võtavad minimaalselt ruumi ega kogu tolmu. Uuel ajal on see tõsine argument, sest inimesed on varasemast mobiilsemad ning igaüks teab, kui tülikas on raamatuid kolida. Ka pole otseseost harituse ja isiklike raamatute hulga vahel (Harry Halleril oli neid vist ainult paar kohvritäit).

Siiski, kellel on ruumi vähe? Nõukaajal, kui raamatuid osteti odavuse tõttu palju, oli keskmises eesti kodus vist umbes viiskümmend raamatut ehk paar riiulivahet. Ruumikitsikus tekib ka praegu ikkagi neil, kel on tuhandeid köiteid. Nende jaoks on raamat enamasti püha ja nad ei raatsi neid minema visata (raamatu ja leiva vahel on selge väärtuseline ühismõõde). Neile on digiraamat teretulnud, sest nad saavad oma vana raamatukogu uuel kujul jätkata. Aga kas niisuguseid on siis palju ja just nende kaebehääl kõige valjem? Tundub, et e-raamatuid ostavad need, kes raamatuid niigi ostavad.
Ja kes ei osta üht, ei osta ka teist. (Mõned avaliku elu tegelased on koguni suurustanud, et neil pole kodus enam ammu raamatuid.) Mu skepsist kõigutaks teave, et Eestis on inimesi, kes elavad ühetoalises, aga kel on kõvakettal viis või kümme tuhat ostetud e-raamatut.

Muide, mis raamatute asemele pannakse? Minigolfiväljak? Mõne inimese halast jääb mulje, nagu oleksid raamatud risu või kola. Ometi on üks tark öelnud, et raamaturiiul on mälutapeet. Raamatuselgade uurimine ergutab kujutlust pööraselt. Uue tuttava riiuli ees seistes saad aimu, kellega on tegemist. Kas ma tulevikus küsin võõrustajalt (daamilt) luba tutvuda tema kompuutri failidega? See oleks kuidagi ... ebasünnis.

Paberraamat seondub inimese kui liigi psühhofüüsilise olemusega. Muuhulgas on võimatu ülehinnata taktiilse aistingu tähtsust. Inimene on puudutav olend. Alates sellest, et ema ja lapse vahekord on läbinisti füüsiline, et erootikas on puudutusel vähemalt kolmveerand osa, et meile meeldib silitada mõnda loomakest jne. Või miks on muuseumides sildid «Eksponaate mitte puutuda»? Paradoksaalselt pakub eriti vähe puutumisnaudingut just puutetundliku ekraani külmal siledusel näpu libistamine (mis on üldse labane liigutus, meenutades lehekülje pööramist, kui eelnevalt on sõrme suus niisutatud, või purukslitsutud sääse eemale nihutamist).

Me võime luua kõikvõimalikke imeasju, küsimus on selles, kas nendel on ka muud väärtust peale tippspordiga sarnase inimvõimete piiride avardamise. Meenutame, et vanasti leidus osavkäppi, kes nõelapea peale graveerisid maakaardi. Ükski inimene seda võõral maal orienteerumiseks muidugi ei kasutanud. Võimas, kui ma saan lugeda Niagara kose ääres Samsung Galaxilt Tammsaaret. Aga miks ma peaksin seda just seal lugema? Ja ma ei kujuta ette, et istuksin oma vanaisalt päritud tammepuust kirjutuslaua äärde mugavasse leentooli ja hakkaksin selle ääres ... nutitelefonilt Andrus Kivirähki «Liblikat» lugema.
Miks me peaksime maa peal sööma seda toitu, mida kosmonaudid oma orbitaaljaamas? Milleks leiutada kummist naist, kui ehtne on olemas?

Lõpuks on inimestele alati meeldinud luksus ja oma staatuse väljendamine materiaalsete esemete kaudu. Raamatud on üks valdkond, mis seda võimaldavad. Mis saaks kujundus- ja köitekunstist? Viimane kaoks täiesti, esimese puhul oleks kaotus sama kui maali muuseumis vaatamise asemel rahulduda selle kujutisega postkaardil. Mis saaks bibliofiilidest? Jne.

Oletame, et tahan sõbrale raamatu kinkida. Käin poes ära. Koos käivitame sõbra arvuti ja ennäe – seal ta ongi! Siis ma sisenen oma parooliga ning teen sõbra arvutisse digidocclient’iga allkirja peale. Kas samasugune hakkab tulevikus välja nägema kirjaniku autogrammitund?

Kõige suurem oht on see, et (eriti väärt)kirjanduse lugemise harjumus, mis niigi nooremate inimeste seas suhteliselt väheneb (põhjuseks muude ahvatluste rohkus), saab säärase tagasilöögi, et enam ei taastugi.

Muidugi võib ka lugerist unejuttu ette lugeda jne. Ometi on paberköidet mitte käes hoidnud lapse teekond raamatute maailma juhuslikum ja keerulisem kui tollel, kel kodus oma väike riiul. E-raamatuga tuleb rahvast harjutada järk-järgult. Ühe meetmena tuleks kõne alla, et inimene, kes ostab poest paberraamatu, saab selle e-variandi tasuta (või väikese lisatasu eest) kaasa, nii et ta võiks neid vaheldumisi kasutada. Analoogiliselt sellega, kuidas mõnda välismaa ajakirja paberkandjal tellides saab juurdepääsu ka e-variandile ning isegi aastakäikude arhiivile. Kultuurialast aednikutööd tehakse tasakaalukalt toimides.

Kui näiteks kolhooside likvideerimise puhul oli meil silme ees, kuidas põllumajandus mujal vabas maailmas toimib, siis paberkandja asendamisel e-raamatuga ei ole niisugust kindlust tekitavat eeskuju olemas. Seepärast peab väikerahvas toimima ettevaatlikult, sest temale võivad tagajärjed olla traagilisemad kui mahult suurele kultuurile. Praegu on tegemist katsega muuta osa Eesti riigi vaimualasest kaitsekontseptsioonist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles