Omavahel võiksid sõbraks saada pered, kes täiendaksid üksteist, arvab lasterikaste perede liidu president Aage Õunap, kelle hinnangul ei pruugi idee teostamiseks palju raha kuluda.
Aage Õunap: sõpruspered täiendaksid üksteist
15. jaanuar 2013, 18:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen veendumusel, et abistatavad ja aitajad saab omavahel kokku viia suhteliselt lihtsalt – vaja on toimivat portaali ning selgeid kokkulepituid põhimõtteid. Ma ei poolda siinjuures ideed, et kanname pere arvele igakuiselt mingi kindla summa raha.
Sõprust võiksid luua aga pered, kes oma elustiililt ja hoiakutelt täiendaksid üksteist, seega ei sobi selleks multiprobleemne pere. Pööraksin näo nende poole, kus vanemad pingutavad, rabavad mitmel kohal või teevad seda väga väikese töötasu eest, kuid ressursse laste hariduse ja emotsioonide pakkumiseks ei ole ikkagi piisavalt. Sellistes peredes jääb vajaka ka ajaressursist, tuues kaasa rahulolematuse kõigil osapooltel.
Ehk saaks siin sõpruspere oma abikäe ulatada – viia väiksem laps huvikooli, teha teatri ja kontserdi ühiskülastusi, tuua lasteaiast laps koju, kuna samal ajale peavad vanemad tööl olema (vahetustega töö) jne jne. Hästi sobib selleks ka mõni memm või taat, kelle vanaduspõlvede tooks see vaheldust.
Teine võimalus on see, et sõpruspere aitab kompenseerida kulutusi otse teenuse pakkujale või siis vahendusteenust pakkuva vabaühenduse arvele, kes kannab selle sihtotstarbeliselt edasi. Äärmiselt vajalik oleks laste ja noorte sportliku vaimu turgutamine- osalemine suusavõistlustel, rahvajooksudel, rattasõidud, suvelaagrid jne.
Ühine tegutsemine sõprusperega lähendab, toob vaheldust argirutiini ning paneb noori mõtlema ka elu võimalikkusest teistmoodi. Positiivne oleks ka huviringide osalustasude kompenseerimine, milles kogetud emotsioonid ja oskused on lastele vajalik kapital tulevikuks. Või siis autojuhilubade maksmine, mis oleks noorele eelduseks töökoha leidmisel.
Kõige tähtsamaks pean aga vanemate positiivset eluhoiakut ja selle toetamist. Õnnelikel vanematel on õnnelikud lapsed ja siinjuures saame ühiselt päris palju kaasa aidata.
Olen valmis sellesse mõttesse panustama, lasterikaste perede nimel leidma sobivaimat lahendust ja koostöövormi. Usun, et õige fooni leidmisel tulevad sellega kaasa nii mõnedki inimesed.