Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sirje Grossmann-Loot: sõpruspere oleks elustiil

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Eesti Lastefondi juhataja Sirje Grossmann-Loot | FOTO: Toomas Huik

Sõpruspere võiks tähendada lisaks rahalisele abile ka omavahelist suhtlemist, julgustamist ja laste arendamist – siis ei alandaks see abistatavat, kirjutab Eesti Lastefondi juhataja Sirje-Grossmann Loot, mõtiskledes Maris Kruuse idee üle.

Sõpruspered on nii mõnelgi juba olemas - inimesed, kes teisi aitavad, ei oska endale nime anda, nad lihtsalt elavad sellist elustiili, et aitavad ja annavad. Annavad lapsvankreid ja riideid edasi, on sõpruskonnas ja ei müü neid internetiportaalis (mis ka iseenesest odav lasteriiete hankimise koht on).

Kuidas Aafrika vaeste laste abistamine asendada Eestis samasuguse tegevusega, on vist Maris Kuuse idee. «Hakkame sõbraks» on lapselikult lihtne lause ja nii lapsed oma sõprussidemeid loovadki, täiskasvanute puhul on see keerulisem. Kuigi mitte nii väga. Võiks proovida kahte suunda. Ütleme siis nii, et esimese suunaga saaksid ühineda kõik inimesed ja see oleks «sõbrasuhte loomise algkursus», mida alustatakse naabritega teretamise ja pisijutu ajamisega. Algkursuse juurde kuuluks ka oma laste koolikaaslaste koju kutsumine, sealt edasi  teatri, loomaaia ja kelgumäe külastamine.

Teine suund on leida või otsida pere, keda aidata rahaga ja ei midagi enamat. Peresid leiab lastekaitsest, toidupanga tegijatelt, supiköögi organiseerijatelt. Raha suurus võiks olla tõesti piiratud mingi summaga. Ega tegelikult  lapsed ei ole vaesed, vaesed on nende vanemad, kel pole tööd või töö on, aga laste ja muid kulutusi ei jõua kanda, sest palk ei kannata kõike välja.

Üks võimalus vaesemaid piirkondi aidata on koolidesse teise toidukorra sisseviimine, õigemini esimese – et lapsed saaksid hommikul koolis tasuta süüa ja saaksid keskendunult koolitööga tegeleda. Mulle tundub, et see on hea moodus ja inimesed saaksid siis kooli rahaga toetada, kui omavalitsus selleks raha ei leia.

Probleemid, ohud, raskused

Sõprusperekond kõlab eesti keeles ilusti, aga sellise sõna all abistamist sisse viia, et abistatav ei oleks alandatud, peaks kaasnema ka omavaheline suhtlemine, julgustamine, laste arendamine... See oleks päris sõprusperekond. Võib olla saab seda ideed ellu viia Tallinna pere ja maapere (väikesed alevikud ja väikelinnad) sõpruse läbi?

Arvan, et hea organiseerimise korral oleks küll inimesi, kes aitaksid lastega peresid mingi summa annetamisega. Probleemiks võib saada raha ülekandmisel pangakontole, et pere võib toimetulekutoetusest ilma jääda.

Pikaajaline aitamine nõuab päris palju aega ja võib tihti hea mõtte realiseerimine ära kaduda enda igapäevaaskelduste sisse.

Kutsun inimesi Eesti Lastefondi ettepaneku üle arutama (10-15 inimest mahutame ära oma ruumides Tallinn, Lai 31/Suurtüki 1). Pakun välja 29. jaanuari kell 17. Juurde saab küsida info@elf.ee.

Tagasi üles