Ajaloolane: rahvusromantismist loobumine on õige, ent eestlasi ei tohiks muuta statistideks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marika Mägi.
Marika Mägi. Foto: ALO LÕHMUS/PM/SCANPIX BALTICS

Uue ajaloolise rõhuasetusega Eesti ajaloo II köide pole mitte lihtsalt hüljanud rahvusromantilist vaatepunkti, vaid kohati on kohalikud elanikud selles taandatud lihtsalt statisti rolli, leiab Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi vanemteadur Marika Mägi Postimehe arvamusportaalis.

Võib täiesti olla nõus väitega, et varasem käsitlus Muistsest vabadusvõitlusest on olnud rahvusromantiline ning seega oma aja ammu juba ära elanud. Kindlalt kehtib sama ka Jüriöö ülestõusu kohta.

Romantiline kujutelm omistas 13. ja 14. sajandi eestlastele ettekujutuse rahvuslikust ühtsusest ning vabaduspüüde, mis sobiks pigem tänapäeva, veelgi enam ehk aga 19. sajandisse, mil see kontseptsioon tuule tiibadesse sai.

Baltisakslaslik nägemus

Etteheitena Eesti ajaloo II köite 13. sajandi sõjasündmusi käsitlevale osale võib aga tuua, et vana kontseptsioon sellest, mida kohalikud inimesed arvasid või võisid arvata, pole mitte asendatud uue ja realistlikumaga, vaid kohalikud on kogu toimunud sündmustikus taandatud lihtsalt statisti rolli. Ehk veidi utreeritult võiks väita, et esitatud kontseptsioon sarnaneb pigem rahvusromantilisest veel varasemale, balti-sakslaste loodule.

Kuna tegu on eestikeelse ja järelikult eestlastele mõeldud kirjutisega, oleks ju võinud suure poliitika kõrval siiski sisse tuua ka arvamusi ja oletusi, miks ja kuidas kohalikud ühel või teisel juhul just nii reageerisid või mida sündmused nende jaoks konkreetsemalt kaasa tõid.

On ju nimetatud teemadel viimastel aastakümnetel päris palju arutletud, kuigi vist enamasti arheoloogide, mitte ajaloolaste kirjutistes. Eelneva taustal on veelgi kummalisem, et eestlastele on nö sõna antud üksnes kohtades, kus Läti Henrik kasutab tõenäoliselt rahvusvaheliselt levinud klišeesid paganate suure julmuse iseloomustamiseks. Seegi meenutab pigem balti-sakslastelt tuttavat versiooni sündmustikust.

Eestlaste rolliga 13. -14. sajandi sündmustes seondubki minupoolne põhiline etteheide nimetatud raamatule. Käsitledes keskaegse Liivimaa sündi on esitatud küll mitmeski uudne ja kaasajastatud käsitlus varakeskajast, ettekujutus eestlaste ühiskonnast enne vallutust on aga suuremas osas jäetud muutmata. Ka selles valdkonnas on viimastel aastakümnetel tegelikult üsna palju uusi arvamusi esitatud.

Vana kontseptsiooni rakendamine nö lähtekohale moonutab mõistagi ka pilti Liivimaa sünnist. Vähemalt mõnede autorite kirjutatud osadest jääb vägisi mulje, et meil väga vedas selle vallutusega, viimaks ometi toodi kord ja seadus varasema kindla võimuta, ebastabiilse ja metsiku ühiskonna asemele. Ehk vedaski, oleks võinud ka hullemini minna ja teiste jõudude poolt vallutatud saada, vaagima peaks neid võimalusi aga siiski kaasaegsest muinasaja lõpu ühiskonna käsitlusest lähtuvalt.

Muistse vabadusvõitluse asendamine ristisõjaga ei pruugi olla täpne

Olen täiesti nõus sellega, et romantilist terminit Muistne vabadusvõitlus enam ei kasutata, iseasi, mida selle asemele pakkuda. Raamatus pakutud ristisõda vallutussõja kõigi osade kohta ehk samal määral siiski ei kehti. Pea kõigi nimetatud perioodi sõjasündmuste käsitlemine ristisõdadena pole sugugi kõigi ajaloolaste poolt tunnustatud versioon, veel vähem on seda nimetatud sõjasündmuste seostamine pea eranditult kristlike ideoloogiliste arusaamadega.

Ma pole päris kindlasti mitte ainus, kes hoolimata nimetatud raamatus väidetust siiski leiab, et sõjalise ekspansiooni algseteks lähtekohtadeks olid kaubandushuvid. Mis määral muistne, väidetavalt ebastabiilne ja seadusetu ühiskond peaks olema olnud kaupmeeste huvides rohkem, kui kindel kristlik maailmakorraldus, nagu autorid väidavad, jääb mulle igatahes mõistetamatuks.

Seega, siin ei saa rääkida rahvusromantilise nägemuse asendamisest realismiga. Mis oli omaaegne reaalsus, ei saa me kunagi täielikult teada. Küll aga võib tervitada üritust vaadelda keskaegseid sündmusi loogilisemas ja laiemas kontekstis, kui varem kombeks on olnud. Kindlalt ei kehti see üksnes keskaja kohta, vaid hõlmab kogu ajalugu, alates muinasajast ja lõpetades lähiajalooga.

Naiivsevõitu rahvuslik romantism peaks olema out kõigi ajalooperioodide käsitlemisel.

Lõpetuseks võib veel nentida, et selliste üldkäsitluste formaat on alati problemaatiline. Vaid väga vähesed üldkäsitlused, mida olen juhtunud lugema, on suutnud püsida piisavalt objektiivsetena ning toonud tõepoolest ära kõik vähegi olulisemad arvamused.

Hoopis levinum ja ka nimetatud raamatut iseloomustav, eri autorite osades küll eri määral, on siiski enda arvamuse eelistamine ning vastupidiste seisukohtade mahavaikimine. Nii tulekski Eesti ajaloo II köidet võtta siiski kui konkreetsete autorite arvamust, mis tingimata ei pea olema üks ja ainuvaldav Eesti ajalooteaduses tervikuna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles