Nils Niitra: magada tahaks

Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Keset talve tuiavad uimaste nägudega eestimaalased ringi ja simuleerivad ärkvelolekut. Jah, me suudame endale valetada, et tahame käia ka talvel kaheksa tundi päevas tööl, toota, tarbida ja üksteisele igasuguseid teenuseid pähe määrida.

Ma ei saa kõneleda kõigi teiste kaasmaalaste nimel, aga tegelikult tahaks rohkem magada. Küsin mõnelt teiseltki kolleegilt tema uneisu kohta ja saan kõhklematu vastuse, et loomulikult tahaks rohkem magada.

Läinud pühapäeval põõnasin kella 11ni ja ajasin end lõpuks voodist välja süütundega, et olen parasiit, kes ei vääri heaolu. Ometi tekkis eestlastel sõltumata aastaajast ja kellast kellani töötamise komme vast millalgi läinud sajandi esimesel poolel. Õigupoolest ei olnudki see enne elektri ja valgustite laiemat levikut väga võimalik. Minu vanavanaema põlvkond tegi talvel hädapäraseid töid ja sedagi valgel ajal.

Sesoonsuse ja kliimavöötmest tuleneva unevajaduse ignoreerimine on globaliseerumise halvimaid omadusi. Olen üsna kindel, et igal aastal sureb seniloendamatu hulk inimesi lihtsalt sellepärast, et nad ei saanud elada loomulikku, oma kliimavöötmele vastavat elu.

Vaid hispaanlased on suutnud seni hoolimata kapitalistide agaratest rünnakutest kaitsta oma harjumuspärast siestat. Olles päeva kuumimal ajal pikutanud, töötavad nad pigem õhtul kauem.

Üleilmne majandussüsteem standardiseerib inimeste tööaja ja muudab nad üksteise tegemistest kellaajaliselt liiga sõltuvaks. Õnneks pole olukord nendesamade hispaanlaste näitel veel nii hull, et erandid oleks välistatud. Kui kuuma ilma inimesed tohivad keset päeva pikutada, siis miks ei võiks külma ilma inimesed minna talvel kooli ja tööle kella üheksaks-kümneks ning lõpetada päeva hiljemalt kell neli. Kevadel-suvel-sügisel saaks ju tegemata töö suurema energiavaru arvelt tasa teha.

Või heakene küll – kui tööl viibimise aega kuidagi lühendada ei õnnestu, siis võiks soovijaile anda võõrandamatu õiguse pikutada keset päeva pool tunnikestki, et veidigi vähendada kroonilist unedefitsiiti. Selleks pole vaja teha muud, kui luua asutusse pikutamisruum ja lõpetada pikutajate kurja pilguga seiramine. Olen näiteks enda puhul täiesti kindel, et kui ma saaks keset päeva pool tundigi magada, ei kahaneks selle arvelt päeva kokkuvõttes kindlasti produktiivsus, pigem vastupidi.

Te ütlete, et see kõik on võimatu. Heakene küll, aga kes meid sel juhul ikkagi juhib? Kas meie ise või inimvaenulik süsteem?