Taavi Veskimägi: riigihaldus vajab omanikku

Taavi Veskimägi. Foto: Peeter Langovits

Endine riigiametnik ja poliitik Taavi Veskimägi kirjutab, et nagu rahandust või haridust, ei saa ka riigihaldust korraldada, seda mitme ministeeriumi vahel jagades.

Üheksakümnendate teises pooles ajas üks riigihaldusreformi katse teist taga, ei olnud hool ega hoobil vahet. Igasuguseid komisjone, komiteesid ja töörühmi käis koos kümnete kaupa, erinevad «mõttepajad» podisesid ja inimesed sagisid innustunult ringi. Nagu ma isegi.

1996. aastal rahandusministeeriumis noore inimesena tööle asudes oli minu esimeseks ülesandeks koostada plaan riigihalduse efektiivsuse suurendamiseks. Oli ju tollal veel kümneid nõukogudeaegsete asutuste jäänukeid. Kellelgi polnud ülevaadet, kui palju asutusi ja ametnikke riigis on ja millega nad tegelevad.

Tollal sai Vähi valitsuse jaoks tehtud plaan, mille raames korrastati ministeeriumide valitsemisalad ja likvideeriti terve hulk ameteid, inspektsioone ja hallatavaid riigiasutusi.

Esmakordselt panime kokku riigi organogrammi. Kui paljud inimesed pidid selle reformi tulemusena töölt lahkuma, on raske öelda, sest tuhanded ametikohad oli lihtsalt täitmata ja ministeeriumid said neid kergesti likvideerida.

Analüüs ja tulemused võisid olla toonastel avaliku halduse reformidel kesised, kuid oluline oli poliitiline tahe süsteemselt riigi arendamisega tegeleda. Riigi toimimise kaasajastamisel oli see määrava tähtsusega, sest nende reformikatsete käigus võeti üle väga palju moodsaid avaliku halduse põhimõtteid, mis on Eesti riigihaldust kandnud läbi eelmise kümnendi.

Riigihalduse arendamisest jooksis õhk välja koos Laari teise valitsuse ebaõnnestumisega kohaliku omavalitsuse korraldust reformida. Pärast seda on olnud üksikuid katseid alates eelarvestamise kaasajastamisest kuni avaliku teenistuse reformimiseni välja, kuid viimasel kümnendil ei ole riigihalduse arendamine olnud süsteemselt poliitilises päevakorras.

Eelneva tulemusena oleme jõudnud olukorda, kus kõik tahavad riiki arendada, kuid paradoksaalsel moel mitte riik (loe: täidesaatev riigivõim) ise. Tänaseks poliitikaga lõpparve teinud inimesena, kõrvaltvaatajana tajusin seda teravalt, kui vaatasin tagasi 2012. aastal toimunule, vastates mõne nädala eest Postimehe küsimustele eelmise aasta kohta. Ja see on midagi sellist, mis ei ole mõistlik. Ei valitsusele poliitiliselt ega riigile toimimise mõttes.

Ma ei argumenteeri ratsaväerünnaku stiilis riigihaldusreformide poolt, kuid endise riigiametniku ja poliitikuna tajun vajadust süsteemse tegevuse järele riigi arendamiseks. Me tegeleme süsteemselt erinevate eluvaldkondade arendamisega, aga mitte riigi kui institutsiooni arendamisega.

Ent kui riik ise ei tegele enda arendamisega, siis hakkavad sellega tegelema kõik teised. Mida 2012. aasta ilmestaski. Ja see ei ole mõistlik ega ka viljakas. Olemuslikult asub bürokraatia kaitseasendisse igasuguse välise initsiatiivi suhtes. See ei ole mingi Eesti negatiivne omapära. See on klassikaline bürokraatia seaduspärasus.

Riigihalduse arendamise olulisim eeldus on leppida lõpuks kokku, millise ministri vastutusalas on avalik haldus, see tähendab vastutus tegeleda riigi kui institutsiooni arendamisega. Keegi konkreetselt peab olema valitsuses teema «omanik» koos kaasnevate õigus­te, kohustuste ja vastutusega.

Ühe poliitikavaldkonna vastutus ei saa olla hajutatud vastutus erinevate ministeeriumide valitsemisalade vahel. Nagu seda ei ole rahandus, haridus, keskkond või mis tahes keskne riigielu valdkond. Üks tsentraalne poliitika ei saa olla riigis «omanikuta». Milline ministeerium seda vastutust võiks kanda, on vana ja habemega büroopoliitiline vaidlus ministeeriumide vahel. See põhineb vastuolul – ühelt poolt ei taha keegi ministritest seda vastutust võtta, teiselt poolt tahaksid kõik ministeeriumid oma võimureviire laiendada.

Oma «eelmises elus» töötasin selle nimel, et koondada kõik need funktsioonid rahandusministeeriumisse. Tuleb aga tõde tunnistada, et kahjuks pole see teema rahandusministeeriumis käima läinud. Ilmselt ei saa rahandusministrite enamus kunagi olema erilised riigihalduse mehed-naised. Ka praktiline elu näitab, et rahandusministeerium on suuresti üle koormatud eelarve- ja finantspoliitika teemadega, et riigihalduse asjadeks ei jätku objektiivselt tähelepanu ja fookust.

Liiniministeeriumide hulgas on meil kaks koordineerivat ministeeriumi: rahandus- ja justiitsministeerium. Kui rahandusministeerium ei ole avaliku halduse eest vastutav, peab olema seda justiitsministeerium. On ka põhimõtteline võimalus, et selle vastutuse võtab endale otse peaminister ja seda rolli täidab riigikantselei. Nagu see oli Laari teise valitsuse ajal, kus Laar asus ise haldusreformi komitee esimeheks ja riigikantselei juurde moodustati avaliku halduse büroo, mida palgati juhtima Väino Sarnet.

Tollal tapsid ministeeriumid selle initsiatiivi, sest see ei omanud koalitsioonis piisavalt tugevat legitiimsust. See on alati sellise ad hoc struktuuride nõrkus võrreldes sellega, kui valitsus määraks selle seaduse jõuga ja selge ülesandena justiitsministeeriumile.

Autor on Eleringi juht.