Kolm tarka: inimene vajab töö ja tarbimise asemele uut ajatäidet

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanik Jaan Kaplinski, TLÜ professor Mihhail Lotman ja TLÜ rektor Rein Raud.
Kirjanik Jaan Kaplinski, TLÜ professor Mihhail Lotman ja TLÜ rektor Rein Raud. Foto: Silja Kaigu
Kogu maailm kogeb suurt majanduskriisi ja suuresti ka väärtuskriisi. Sellest, mis on valesti ja kuhu me peaksime edasi liikuma, rääkisid kirjanik Jaan Kaplinski, TLÜ professor Mihhail Lotman ja TLÜ rektor Rein Raud.

Jaan Kaplinski: Probleemide üks tuum on selles, kuidas leida pidurid meie käitumisele, mis on muutunud meid ennast ja keskkonda hävitavaks.

Räägime näiteks suhkrust. Evolutsiooni käigus on meisse kinnistunud himu magusa järele. Suhkrud on olulised energiaandjad olukorras, kus energiat puudu jääb. Igasugune energiaallikas võib olla omamoodi maiustus. Oma esivanematelt ja eellastelt oleme saanud teatud soodumused, himud ja vajadused.

Aga me oleme saanud kaasa ka kahe kõrva vahel asuva tõhusa arvuti, tänu millele oleme hakanud hoopis hõlpsamini kätte saama, mida tahame. Tuhat aastat või veidi vähem tagasi õpiti Indias tegema suhkrut. Oli aeg, kus suhkrut peaaegu kaaluti kullaga, see oli nii väärtuslik. 19. sajandil sai suhkur aga odavaks. Tänapäeval on suhkrut nii palju, et see on muutunud probleemiks meie tervisele.

Ma arvan, et see on ka praeguse olukorra võrdpilt. Me oleme õppinud oma vajadusi nii tõhusalt rahuldama, et see on muutunud probleemiks. Meil oleks vaja pidureid. Suur osa meie tsivilisatsioonist toimib kui tohutu masinavärk, mis rahuldab meie vajadusi, himusid, soove ja tahtmisi. Veel enam, see masinavärk suudab neid ka stimuleerida. Ja küsimus on selles, kuidas leida sellisele käitumisele pidurid.

Mihhail Lotman: Ületarbimine, ahnus ja ressursside raiskamine on kriisi mõistmiseks väga olulised, aga ma oleks šarlatan, kui ma ütleks, millised on kriisi täpsed põhjused, millised on tagajärjed ja millised on retseptid kriisist väljumiseks. Kui me ei tea, mis toimub (ja enamasti me ei tea), on meie orientiirid eetilised.

Ma ei tea, mida tuleb teha, aga ma tean, et on asju, mida ma iialgi ei tee. Need asjad ei ole üksnes seotud poliitilise või ühiskondliku käitumisega. Ka teaduses toimub sama. Tihti võivad teod, mis tunduvad teaduslikult edumeelsed, kuid eetiliselt kaheldavad, tuua ka teaduse või majanduse jaoks väga halbu tagajärgi.

Hullulehmatõbi tekkis sellest, et loomadele anti efektiivset sööta, mille komponendiks oli veiseluudest pulber. Juba haiguse esimesed uuringud näitasid, et see ei ole uus tõbi. Juba 20. sajandi alguses avastati ja diagnoositi säärane tõbi Paapua Uus-Guineas kui kannibalide haigus.

Inimestel on kusagilt saadud eetiline keeld, et inimene ei söö inimest. Inimene tegi aga lehmast kannibali. Meil ei olnud mingisugust majanduslikku põhjust, miks mitte sööta lehmadele veiseluudest tehtud pulbrit, aga see on see, mida ma nimetan ontoloogiliseks patuks.

See on ka praeguse üleilmse kriisi puhul väga oluline. Kuidas siin käituda? Sellistes olukordades on eriti oluline järgida moraalseid ja oma olemuselt üsna konservatiivseid norme.

Rein Raud: Aeg on ainuke ressurss, mis inimesel on. Me ei tea, kui palju meil seda on, aga meil on eluiga – nii palju on meil aega. On üks väga nõme ingliskeelne kõnekäänd: aeg on raha. Äärmisel juhul võib olla vastupidi: raha võib olla aja mõõtühik. Rahaga võib mõõta seda aega, mida ma annan ära oma olemasolevast ressursist ja teen midagi, mida ma ei taha teha, näiteks tööd, ja selle eest saadud rahaga kompenseeritakse mulle minu käest ära võetud aeg. Selle rahaga ma saan teise osa oma ajast tinglikult kahekordistada.

See oleks mõistlik kokkulepe, aga siin tekivad probleemid. Esiteks, ma ei tööta ainult kaheksa tundi, vaid tunduvalt rohkem. Minu meelest on meie ajastu suurimaid probleeme see, et me anname vabatahtlikult ära järjest rohkem aega, selleks et järjest vähem aega oleks meie oma, selline, nagu me tahame.

Teine probleem on efektiivsus. Kõike tuleb teha võimalikult kiiresti. Kuna see aeg, mida ma ära annan, ei ole ikka piisav, siis tööandjad soovivad, et me teeksime selle aja jooksul võimalikult palju. Me töötame minimaalpiisavuse põhimõttel. Maja ei tohi kokku kukkuda selle aja jooksul, kui ehitaja annab talle garantii. See on viis aastat. Kui maja pärast seda kokku kukub, pole see enam ehitaja probleem.

Ehitaja peaks olema rumal, kui ta teeks maja, mis peab vastu 500 aastat. Sest see tähendaks, et ta paneks sinna rohkem kogutud ja materialiseeritud aega. Seetõttu tuleks teha maja minimaalpiisav, sellesse võimalikult vähe ressurssi panna.

See tähendab, et me peame tegema kõike väga kiiresti, me ei tohi süveneda. Süvenemine on ebaefektiivne. Nii me kulutaksime mingi probleemi lahendamisele või asja valmistamisele rohkem aega, kui minimaalpiisavuse põhimõte ette näeb.

Tulemus on kiiruse muutumine omaette väärtuseks. Kui keegi suudab midagi teha kiiremini, siis see oleks justkui parem kui see, et see asi tehakse aeglasemalt, ehkki aeglasemalt tehes tunneb inimene suuremat naudingut või rahulolu oma tegemisest.

Kes on vaadanud mõnda 70ndatel tehtud actionfilmi, see teab, kui aeglaselt need venivad. Praegu tehtud actionfilm on minu jaoks juba liiga kiire, ma ei jõua seda jälgida. Neile noortele, kes kasvavad üles sellise visuaalse tempoga keskkonnas, tunduvad suureks saades ka praegused filmid liiga aeglased. Sellel kiiruse kasvul ei ole piirväärtust, kui inimese organism suudab sellele adapteeruda.

See tähendab, et minimaalpiisavuse juures jõuab kätte punkt, kus enam efektiivsemaks minna ei saa, kuid samal ajal on kulutatud ära kogu aeg, mis meil on, ja pole enam midagi, millesse me tahaks oma äraantud aega üle kanda. See aeg pole veel käes, aga aeg-ajalt on selle märke tunda.

Minu arvates oli kriis siis, kui kiirus kasvas. Praegu, kui kiirus enam ei kasva, on selles võib-olla ka midagi positiivset.

Jaan Kaplinski: Huvitav on jälgida, kuidas ideoloogias toimuvad suured muutused. Seni oli märksõnaks Friedman, võimalikult vähe reguleeritud turumajandus. Praegu on tuldud tagasi Keynesi ideede juurde, mis tähendab, et kriisiolukorras peab riik sekkuma, muu hulgas ka sellega, et hakkab majandust rahasüstidega stimuleerima. Vahepeal oli Keynes iganenuks kuulutatud, aga Obama on käitunud kui keynesist. Ja mis sellest välja tuleb, on huvitav vaadata.

Aeg on väga huvitav ressurss, sest seda juurde tekitada me ei saa. Ööpäevas on 24 tundi. Kunagi ma kirjutasin artikli sellest, et on neli võimalust. Esimene on see, et inimestel on palju aega ja vähe raha. Nii me elasime Nõukogude ajal. Teine võimalus on vähe aega ja palju raha. Nii on see läänemaailmas, kapitalismis, turumajanduses. Kolmas võimlaus on vähe aega ja vähe raha. See oli üleminekuaja Ida-Euroopa, teiste seas ka Eesti. Neljas võimalus oleks palju aega ja palju raha. Nii võiks see olla Saudi Araabias. Aga see ei ole meie jaoks olemasolevate ressurssidega saavutatav.

Ma arvan, et kogu meie liikumine ja energia oli seni suunatud sellele, et liikuda olukorrast, kus meil on palju aega ja vähe raha, sinna, kus meil on vähe aega ja vähe raha, ning heal juhul liigume olukorra poole, kus meil on vähe aega ja palju raha.

Tuleb aga küsida, kas see on ratsionaalne ja jätkusuutlik strateegia ja kas me ei ole endale loonud tsivilisatsiooni, mis kuidagi ei sobi enam kokku sellega, millega me oleme kas bioloogiliselt või eetiliselt kohanenud.

Vanarahvatarkus ütleb, et ahnus on paha ja võlg on võõra oma. Aga me oleme käitunud sellele vastupidiselt ja oleme tahtnud liiga palju ning saanud ahnuse eest karistada. Võib-olla tasuks lugeda üle Eesti või mis tahes rahva muinasjutte ja me saaksime sealt väga palju tarkust, mis aitaks nii majanduses kui lihtsalt elus.

Mihhail Lotman: Rahvatarkus kõlbab igaks puhuks. Alati võib leida õigustust rahvatarkusest.

Ma ei arva, et palju aega ja palju raha oleks ideaal. Kriisi põhjus ei ole see, et raha on liiga vähe, kriisi põhjus on see, et raha oli liiga palju. Raha on nagu hiirelõks, eriti kui seda pakutakse odavalt. Üks kriisi põhjustest oligi see, et raha oli odav.

Kui me vaatame laiemas perspektiivis, siis peame tunnistama, et kriisi põhjus on seesama, mis andis Eestile iseseisvuse ja hoidis ära kolmanda maailmasõja. Tohutud ressursid olid suunatud sõjandusse, sõjaks valmistuti aastakümneid, aga sõjapidamise vajadust ei olnud. Selle asemel suunati see tarbimisse.

Anname inimestele odava toidu, odava elamispinna ja odava raha. On omad majanduslikud seaduspärasused, on piir, alla mille ei tohi raha hinda lasta. Ameerikas lasti raha hind alla selle piiri. Tekkisid kolm suuremat mulli: raha ise, ehitus ja autondus. Elamu ei ole enam koht, kus sa elad, see on prestiižiküsimus. Auto on prestiižiküsimus.

Kriisi põhjused on erinevad, aga need kõik on tuletatud sellest, et mingit asja on liiga palju, mitte liiga vähe. Defitsiit annab tohutud stiimulid arenguks, profitsiit on aga katastroofi eelkäija. Kas majandusinimesed maailmas seda ei tea?

Loomulikult teavad. Ja on välja mõeldud barjääre, et seda ära hoida. Kuid ei saa öelda, et meil on retseptid, kuidas käituda, et kriisi ei tuleks. Ei ole nii, et viskame Friedmani välja, korjame Keynesi üles ja kõik saab korda. Meil ei ole retsepte, välja arvatud see, et eelmine retsept ei toimi. Kriis tuleb, sest see peab tulema, põhjused on erinevad ja irratsionaalsed.

Kriisi positiivne roll seisneb selles, et pärast seda tekib midagi uut. Praegu püüame vanade vahenditega leida uut lahendust. Mida Obama praegu teeb? Pumpab raha pankadesse. Paneme kriisile hoogu juurde, et surnud punktist üle saada. Aga minu kõhutunne ütleb, et kriisi ajal tuleks just vähem kulutada.

Kriisi ajal on parim asi, mida me saame teha, tegeleda haridusega ja eneseharimisega.

Rein Raud: Olen nõus, et kriisist pole võimalik vanade vahenditega, seniste programmidega välja tulla.

Töötuse seletus on, et tekib olukord, kui inimeste aega enam ei vajata. Tehku nad sellega, mida tahavad. See meenutab olukorda, mis oli Soomes, kui endine idaekspordile suunatud tööstus kokku kukkus. Soome tegi suured investeeringud, et inimestel oleks midagi oma ajaga teha – end täiendada, õppida midagi uut. Rahvaülikoolid töötasid ja sugugi mitte kõik, mida seal õpetati, polnud selleks, et õppida uut ametit. Neile peeti loenguid, et inimesed kasutaksid aega pigem selleks, et ennast ehitada, ja mitte selleks, et ennast lammutada, sest kui inimeste kätte jäävat aega kasutatakse destruktiivselt, siis on küll pahasti.

Jaan Kaplinski: Minu jaoks pole praegu ainult majanduskriis, vaid terve meie tsivilisatsiooni kriis. Ma rääkisin enne hüperstiimulitest. Meie tegelikud põhivajadused on ammu täidetud.

Tsivilisatsioon on pingutanud, et luua uusi vajadusi, et inimest rakendada ja leida tema ajale rakendust. Aga see rakendus on olnud väga ühekülgne – töö ja tarbimine. Sellele järgneb inimlik kriis. Me peame leidma inimese elule mingi muu sisu kui tootmine ja tarbimine.

Vestlusring toimus Sotsiaaldemokraatia Õhtuülikooli loengu raames Tallinna Ülikoolis 20. aprillil. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles