Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maris Kruuse: hundirahvas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Scanpix

Oleks ju tore, kui iga vaesuses elav pere leiaks endale nn sõpruspere, kes pakuks võimaluste piires nii materiaalselt kui moraalset tuge, käib Postimehe arvamusportaalis idee välja kahe poja ema, Tartu Ülikooli geoinformaatika doktorant Maris Kruuse.

Piparkoogid on selleks korraks söödud, šampus joodud, pühadetervitused saadud ning saadetud. On aeg asuda tegutsema. Eestis algas hundiaasta. Jätkugu igaühes meist hundi tarkust, julgust, vastupidavust ning ustavust.

Homo homini lupus est. Ilmselt teame kõik seda Plautuse kuulsat lauset. Inimene on inimesele hunt. Kas see tähendab, et peaksime üksteist umbusaldama, kartma? Ootama, millal kõrri karatakse? Või tähendab see hoopis seda, et inimene võib loota teisele inimesele, nii nagu hunt saab loota teisele hundile? Hundid on tugevad vaid karjana. On ka erakhunte, karjast väljatõugatuid. Nemadki saavad hakkama, kui veab, kuid peavad ellu jäämiseks kurja vaeva nägema. Samas pole ühtegi looma, keda üks vahva hundikari metsas kartma peaks. Ilvesed ja karudki peavad valvel olema, kui hundid saaki otsivad, põtradest  ja teistest elukatest rääkimata.

Miks ma hakkasin huntidest rääkima?

Mõnikord otsime me vastuseid mööda keerulisi teid, märkamata, et tegelikult on lahendus otse meie ees.

Juba päris pikalt on räägitud vaesusest. Absoluutsest vaesusest, suhtelisest vaesusest, vaesusriskist, laste vaesusest. Just nimelt laste vaesusest. Ilmselt on enamus meist juba lugenud, et pea iga neljas Eesti laps elab vaesuses või on vaesusriskis. See teeb üle 60 000 lapse. Nendest lastest saaks moodustada linna, mis oleks elanike arvult suurem kui Pärnu ja ainult veidi väiksem kui Narva. Terve linnatäis lapsi, kelle vanematel pole piisavalt raha riiete, jalanõude, raamatute, elektri või isegi toidu jaoks.

Mulle on jäänud mulje, et me kõik teame sellest, kuid püüame unustada. Lihtsalt mitte mõelda. Mina ise ju ka. Kahju on lastest küll, aitaks neid, aga... endalgi oma eluga palju toimetamist. Ent nendest õnnetutest lastest mööda vaatamine muutus järjest keerulisemaks. Ikka kõlas siit-sealt nukraid lugusid, mis ka päevade möödudes rahu ei andnud. Need lapsed hakkasid kummitama. Nad meenusid mulle siis, kui mu enda pojad toiduga mängisid ja pirtsutasid. Meenusid siis, kui mu poisid soojas toas oma kenades voodites magasid. Meenusid siis, kui meie laste riided ei tahtnud ühel ilusal päeval enam kappi ära mahtuda.

Nüüdsama, mõni päev enne aastavahetust juhtusin lugema blogi, mida peab üks pikaaegne kiirabitöötaja. Lugu sellest, kuidas kiirabibrigaad avastas haisvast ja räpasest korterist kaks nälginud last tänu sellele, et nende purupurjus isa oli oma pea keset ööd veriseks kukkunud ja vajas arstiabi. Eks seal oli teisigi lugusid. Siis oli kõik. Ma lihtsalt lugesin pool ööd ja nutsin. Ülejäänud öö sisustasin sellega, et panin kirja märksõnu käesoleva artikli jaoks.

Armsad inimesed, hakkame end liigutama! Me ei saa jääda ootama ja lootma, et küll keegi teine aitab. On ilmselge, et praegu ainuüksi riigi tegevusest ei piisa. Neid lapsi on nii tohutult palju ja nad vajavad abi kohe täna, mitte paari või kümne aasta pärast.

Mida ma välja pakuksin? Paljud abi vajavatest peredest on sellised, kus vanemad hoolitsevad oma laste eest, on tublid ja hakkajad, ent mingil põhjusel elavad siiski vaesuses. Olgu põhjuseks siis tööpuudus, väike palk, laste suur arv või asjaolu, et vanem kasvatab lapsi üksi. Oleks ju tore, kui näiteks iga selline pere leiaks endale nn sõpruspere, kes pakuks võimaluste piires nii materiaalselt kui moraalset tuge. Et oleks, kellelt vahel nõu küsida, midagi arutada. Isegi kui ei leia kohe lahendust, oleks tunne, et on, kelle peale loota. Et ei kaoks usk inimlikkusesse.

Võib-olla jääb kellelgi puudu just see 50 eurot kuus, mis teise jaoks polegi teab kui suur summa. Meil on tegelikult päris palju inimesi, kes tulevad hästi toime, kes ei ela ehk jõukalt, ent siiski piisavalt hästi, et mõelda ka teiste peale. Ma arvan, et meie olemegi need, kes suudavad midagi muuta.

Möödunud jõulude ajal tundsin eriti selgelt, et ma ei suuda enam rõõmustada oma ilusa kleidi ega uute raamatute üle, sest tean, et nii mõnigi teine naine mõtleb samal ajal pingsalt, mida lastele lauale panna, et toitu järgmise palgapäevani jätkuks. Kui meie ise võtaksime enda kanda need pered, kes tõesti vajavadki vaid veidi lisaraha ja aeg-ajalt julgustust, saaksid sotsiaaltöötajad tõhusamalt tegelda nn raskemate peredega, kus vanemate käitumist ja rahakasutust tuleb rangelt kontrollida, tihti kohal käia jne.

Pean tunnistama, et näppasin selle idee MTÜ Mondolt. Nende kaudu saab toetada Aafrika ja Afganistani laste kooliteed. Skeem on lihtne, iga annetaja raha läheb ühe kindla lapse koolikulude katteks, seega on võimalus «oma lapse» elukäigust kuulda ja talle kaasa elada ning ei pea kartma, et raha kaob mingisse ebamäärasesse projekti. Aga miks ei võiks meil olla «oma laps» Valgamaal, Põlvamaal või Ida-Virumaal?

Kallis rahvas, mõelge kaasa! Kuidas siis ikkagi toimida? Kuidas jõuda puudustkannatavate peredeni? Kas teame ise kedagi, kes võiks abi vajada? Kuidas läheb näiteks nendel kaugetel sugulastel, kes elavad kusagil metsaveeres ja kellega me pole aastaid suhelnud? Kas  oleks kavalam pöörduda oma piirkonna sotsiaaltöötaja poole? Kuidas toimida nii, et kasu oleks võimalikult suur ja segadus võimalikult väike? Või tundub see idee naiivne ja teostamatu? Aga mis oleks mõistlikum lahendus? Ma arvan, et mistahes algatused on praegu paremad kui ükskõiksus.

Eestlasi on vähe, meid polegi rohkem kui vaid ühe karja jagu. Me vajame üksteist, iga inimene on oluline. Hoidkem kokku nagu hundid ja kasvatagem oma kari tugevaks!

Tagasi üles