Mihkel Mutt: väikeriigi võludest

Mihkel Mutt. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Väike riik on tore asi. Kohe võidakse öelda, et ma hakkan veast voorust tegema. Ei, ma ei kutsu suuri üles lagunema ega mängi neid väikeste vastu välja. Tahan lihtsalt näidata, et ka väikeriigil on võlusid. Need ei torka nii kergesti ja loomulikult silma nagu suure maa ja riigi eelised.

Vähemalt osaliselt on põhjus selles, et elame eelarvamustega. Üks säärastest ongi kujutlus, et ainult suur riik on hea, väike aga õnnetuseks. Ja eelarvamuste vastu olen ma küll. Eriti kui on tegemist säärasega, mis puudutab omaenda õnnevõimalusi. Ebaadekvaatselt kõrge enesehinnangu sugereerimine on kurjast. Aga veel hullem on see, kui asjatult põetakse millegi pärast, mis ei ole seda üldse väärt.

Alustan hingelistest asjadest, igapäevastest meeleoludest. On üks poolanekdoot. Ameeriklane tuleb Eestisse ja mainib siinsele tuttavale, et ta on kohanud oma kodumaal hiljuti ka ühte eestlast. «Mis ta nimi oli?» tunneb siinne eestlane huvi. Selle loo mõte on muidugi see, et eestlasi on nii vähe. Hiinlaste puhul ei tule säärane küsimus kõne allagi.

Aga meil on nii, et ükskõik millises seltskonnas juttu alustada, lõpuks jõuab ikka ühiste tuttavate või isegi sugulasteni välja. Sel puhul meenuvad Juhan Liivi read luuletusest «Sügisene kodu»: «mu tuttavad kõik on minuga ja mina nendega». Esmatasandil mõeldakse siin küll päriskodu (luuletus algab üldtuntud salmiga «Mu armas kodu, väikene, sääl eemal mäe pääl!»), aga see kasvab suuremaks sümboliks.

Kunagi väideti, et akadeemik Ariste tundnud nägupidi kõiki või vähemasti pooli eestlasi. Nüüd nöögatakse, et mõni riigikogulane tunneb kõiki teda valimas käinuid. Mõni kirjanik tunneb kõiki oma lugejaid.

Teadmine, et me oleme viiendast-kuuendast põlvest kõik sugulased või vähemasti hõimlased, võib võõrast muigama panna. Ometi on see haruldane ja tore – omada nii suurt suguseltsi. See on ka midagi turgutavamat kui teadmine, et me kõik põlvneme mõnest tuhandest Aafrika esivanemast, kes sealt sada tuhat aastat tagasi välja rändasid (millega vahel püütakse õhutada inimsoo vendlustunnet).

Küllap on mitmed meist lõbustatult kogenud välismaalaste hämmeldunud aukartust, kui mainime, et oleme oma presidendiga teretuttavad. Meile endile küll ei tundu, et see oleks midagi väga erakordset (nagu võimalik tutvus Taevapojaga). Isegi oma paljukirutud poliitikast võõrandumise puhul me vahel ei märka, kui lähedal see «võõrandunu» samas siiski on. Kes meist poleks mõne rahvaesindaja või muidu võimutegelase kooli- või kursusevend, tuttav või sugulane, nadu või nääl?

Kompaktsusest johtub objektiivseid eeliseid. Kui sul on ka väga palju asju, aga neist puudub ülevaade, siis neid sama hästi kui polegi (ja ümberpöördult). Kui sa ei orienteeru oma raamatukogus ega oska vajalikku köidet küllalt kiiresti leida, siis on sageli mõttekam laenata see avalikust raamatukogust või koguni osta uus eksemplar. Kui fail alustatud kirjatööga on juhusliku nime all salvestatud teadmata kuhu, siis on teinekord lihtsam seda mälu järgi taastama hakata. Otsimisele kulutatud aeg ei tasu end enam ära.

Tööriistade, (kodu)masinate, nutitelefoni või arvuti käsitsemisega on nii, et kui me oleme üksnes keskmiste võimalustega riistapuu endale põhjalikult selgeks teinud ja seda vilunult käsitsema õppinud, siis on kasutegur ja kasutamismõnu suuremad kui niisugusest, mille võimalused on küll üüratud, aga mida me ei valda ega halda.

Need näited viitavad muuhulgas inimhinge ühele põhivajadusele. Selleks on selguseiha, vajadus teada, mis ja kuidas on tegelikult. Inimene tahab tingimata hoomata tervikut. Olgu selleks olutervik üleni või mõni väiksem suhteliselt suletud-lõpetud süsteem. Hoomamine on kergem, kui objekt pole liiga suur, sest inimese psühhofüüsilistel võimetel on piirid.

Väikeriigi esindaja teab oma maast alati suhteliselt rohkem kui suure maa keskmine kodanik. See puudutab niihästi aega kui ruumi, geograafiat kui ajalugu. Eesti on hoomatav. Viie tunniga on võimalik siin mis tahes suunas piirist piirini jõuda. Nädalaga purjetad läbi rannajoone. Oma riigi käegakatsutavusest tekib ju mõnu! Sõidad Eesti läbi, nagu külastaks oma valdusi. On inimesi, kes iga suvi Eestile tiiru peale teevad. Mõistan neid täielikult. Seejuures näeb, kuidas aastaga on midagi muutunud, ja võib aimata, kuhu asjad suunduvad. Seevastu suurel maal kulged pidestumata, kõik on uus, aga nagu halvas lõpmatuses.

Ma ei tea, mis tunne on näiteks hiinlasel, kui lennukirattad Shanghai või Pekingi maandumisrada riivavad. Enamikul eestlastel tekib Ülemistel magus kojujõudmise kääbikutunne. Muidugi, kui sõita südalinna suunas, siis tunduvad majad kahel pool Tartu maanteed külalikult madalad. Ja harilikult on ilm hall. Aga ikkagi, kodus! Millegipärast arvan, et kui kodu on väga suur ja mitmepalgeline, siis pole ka sinna jõudmise tunne nii fokuseeritud, vaid kipub hajuma.

Asi pole üksnes subjektiivses mõnus. Süsteemi kui terviku uurimisest saame infot, mida selle üksikud osad ei paku. Mingit protsessi algusest lõpuni jälgides võime teha järeldusi, mida pole võimalik saada selle üksikute etappide najal. See, kas süsteem on suur või väike, ei oma seejuures tingimata peamist tähtsust. Niihästi indiviidi kui kollektiivi mälu kaks peamist mõõdikut on maht ja käepärasus. Üks ilma teiseta on ebaefektiivne.

Eesti ajalugu on oma jäädvustatud osas suhteliselt lühike ja väiksemahuline. Ühelt poolt vaadates pole see teadagi pluss, teisalt on eestlasel võimalik oma maa ja rahva minevikku teada üksipulgisemalt kui pika ajalooga rahval. (Ma ei varja, et ajaloo kõrval on mu teine suur kiindumus kodulugu. Eesti puhul langevad need kaks «lugu» suurel määral ühte – tõeline imedemaa!)

Sama kehtib teadus- ja spordiloo, kunsti, kirjanduse ning kogu kultuuri kohta. Näiteks eesti kirjandusest on töökal ja suhteliselt kiiresti lugeval inimesel võimalik elu jooksul enam-vähem adekvaatne pilt luua. Ta kannab seda mälus ja näeb, kuidas iga uus tänapäeva kirjandusteos varasemaga seostub. Säärast võimalust pole nii ehedal kujul tema kolleegidel Saksamaal, Ameerikas ega mujal, kus kirjanduse kogumaht on tohutult suurem. Seal peab uurija opereerima teiste lugejate valmismuljetega.

Umbes sarnastel põhjustel on Eestis siiski veel võimalik laiapõhjaline intellektuaal – ülikasulik, aga väljasurev nähtus –, kes teab märgatavalt rohkem kui oma erialast. Sel inimesel on võimalus näha riigi, rahva ja ühiskonna suundumisi terviklikult, pakkuda sünteesi ja visioone.

Mida väiksema mahuga on kollektiivi talletatud mälu, seda kergem peaks olema seda aktualiseerida, et tekitada niimoodi ka tavakodanikus igavikumõõdet, aegade sidet. Üks kõige kindlam moodus selleks on avaliku ruumi kasutamine. Tänavatel, väljakutel ja parkides, teeristil ja mäel on skulptuuride, mälestustahvlite ja -kividega, viitade ja muu seesuguse abil võimalik pidevalt osutada tähtsatele minevikutegelastele ja ajaloosündmustele. Mulle meeldib väga, kuidas meil maal ja mõnel pool linnadeski on vanad kohanimed pruunide siltidega märgistatud. Aga see on ikkagi kröömike sellest, mis sel alal korda võiks saata.

Iga ühiskond ja riik on tervik ning teatavas mõttes teiste riikidega samamõõduline. Neil on ühesugused funktsioonid ja sagedasti ka küllalt sarnane ülesehitus. Meenutan oma üht lemmikparalleeli hiirest ja kaelkirjakust, kelle mõlema kaelas on võrdne arv lülisid. Sama lugu on riikide «kaeltega». Vahel kohtab üleolevat väidet, nagu oleks Eesti sama mis suurlinna linnajagu. See on õige ainult formaalselt, elanike arvu poolest. Kasvõi pindalalt pole ligilähedastki linna olemas (Eestis tuleb iga elaniku kohta 3,4 hektarit).

Aga mitte see pole peamine. Linnaosa nimelt ongi osa, väikeriik aga tervik. Nende kahe «kaeltes» on erinev hulk lülisid. Teatud mõttes on isegi Hiiumaa-suurune mõnekümne tuhande elanikuga saareriik üle näiteks New Yorgist. Ühe kujuteldava ümarlaua ääres on kõik istujad võrdsed. (Tegelikkuses on see laud võtnud ÜRO peaassamblee kuju. Hiljuti hääletati seal Palestiinale vaatlejastaatuse andmist. Vastu olid väga vähesed, nende hulgas mõned imepisikesed Okeaania saareriigid. Keegi naljatles: nad olid vastu, kuna tahtsid olla mainitud ühes lauses USAga.)

Riik peab definitsioonikohaselt osalema rahvusvahelisel tasandil. Ta peab saatma oma esindajaid paljudesse organisatsioonidesse. Kõikjale Eesti-sugune ei suuda. Suhteliselt, rahvaarvu ja muude ressursside järgi on väiksel alati vaja rohkem pingutada. Ent selles ei puudu ju positiivne külg. Väikses riigis on suhteliselt suuremad võimalused vastavatesse ametitesse saada, kuna ühe elaniku kohta on ameteid rohkem. (Üldse, kui lihtne on Eestis kellekski saada – arvamusliidriks, poliitikuks, mis tahes tegelaseks!) Noorel, kes tahab karjääri teha ja maailma näha, on Eestis lihtsam kui mõnes suurriigis, kus kodune konkurents kõvem ja eelvoorud pikemad. Viimastel kümnenditel on lisandunud ELi tase, proto- või eelriiklikud struktuurid ja külgnevad organisatsioonid. Ja kuigi mõnel pool hoiavad vanad riigid magusamaid kohti endale, on teisal «uute» riikide esindajatele koguni eeliseid. Viimane kehtib ka mitmetes lääne ülikoolides välistudengite vastuvõtmisel. Tegelikult on maailm tõesti eesti noorte ees praegu lahti.

Inimkooslused püüavad oma struktuure tõhustada. Selleks peavad nad pidevalt saama tagasidet. Väikse riigi puhul on tagasiside reeglina tõhusam kui hiidriigis. Meenutagem tuntud võrdlust suurriigist kui lainerist ning väikeriigist kui kalapaadist. Mudel on küll alati füüsiliselt väiksem kui see, mida ta modelleerib. (Vahel tundub küll mulle, nagu oleks Eesti ise enda mudel.) Mõelgem näiteks meie e-riigile. Kuidas on ikkagi võimalik, et säärane asi õilmitseb pealesunnitud arengupeetusega maal? Muidugi, meil oli kõrge haridustase ja tugevad eestvedajad. Ent ega mõni vana Euroopa maa või Põhja-Ameerika ole ses mõttes ju kehvemad. Aga seal kulgeb kõik aeglasemalt ja ettevaatlikumalt. «Suured» katsetavad uuendusi algul mõnes oma osas (nagu näiteks Hiina oma erimajandustsoone). Ajal, mil inimkond seisab põhimõtteliste muutuste ees peaaegu kõikides valdkondades, on väikesel riigil oht triivima minna, ent ka kiirema kohanemise eelis.

Ikkagi, see suletus, väiksus, mida paratamatult kogeb kodumaale naasmise järel igaüks, kes on viibinud mõnd aega NYs, Londonis, Berliinis või mõnes teises metropolis. See tunne jääb igaveseks ajaks, aga see on praegu tunduvalt väiksem kui vanasti. Tehnoloogia on vahed suuresti taandanud. Ei, ma ei ütle, et provints asuks nüüdsest üksnes inimese hinges. Tehnoloogia ning virtuaalsus ei asenda füüsilisi inimsuhteid – näiteks tunnustusvajaduse mõttes. Mõni kohalik kuulsus ehk tõesti põeb, et teda ei tunta ära maailma kõikides bensiinijaamades. Normaalsele inimesele piisab enesekinnituseks referentsgrupist, rühmast omasugustest, kes jagavad tema väärtushinnanguid ja kelle tunnustus on talle oluline.

Kõiges on kõike, veetilgas peegeldub maailm – see pole triviaalsus ega pealiskaudne lohutus. Isegi kümne tuhande asukaga maakonnakeskuses on olemas suurem osa neidsamu inimsuhteid, mis üleilmseltki. Siinne loomaaed on sama liigirikas, ainult isendeid on igas aedikus vähem. Muidugi võib inimest kannustada Eestist laiemat tegevuspõldu otsima (lisaks rahale) missioonitunne inimkonna suhtes. Ent loosungis «mõtle globaalselt, käitu lokaalselt» on suur iva.

Väikeriigi võlusid on rohkem – kui oskad vaid vaadata. Olen maininud ainult mõnd ilmsemat. Lõpetuseks tulen veel korra Juhan Liivi juurde. Tsiteeritud salmis seoses «armsa väikse koduga mäe peal» kõlavad esimesed read: «Siin olen nõnda vaene ma / ja nõnda rikas ka.» Mulle tundub, et me ajame vahel segi kaks asja: väikse riigi ja vaese riigi. Tegelikult me ju kirumegi vaesust, mitte väiksust. Sest väike, aga rikas oleks ju suurepärane. Võibolla parim.