Mikk Sarv: kuidas vanast saab uus

Mikk Sarv Foto: Elmo Riig / Sakala

Vahel vaatame taevasse, kas meil on

aega veel,

kui ei ole, siis seda millegi arvelt laename.

Meil on aega veel, meil on aega veel,

kõigil on aega veel.

Tegelikult ei ole suudetud tõestada, et aeg üldse olemas on. Aeg on vaid kokkulepe, erinevate toimumiste omavaheline võrdlus. Ja kokku leppida saab hea tahtmise juures alati. Nii on aja olemasolu või puudumine otseselt sõltuv heast tahtest. Kui me tahame, siis meil on aega. Armunud inimestel on aega lõpmatult palju.

Eelmiseks nädalaks välja kuulutatud maailmalõpupäevaks oli meis kõigis palju head tahet, mis andis kogu maailmale aega jätkumiseks – me lihtsalt tahtsime nõnda. Ansambli Põhja-Tallinn laul «Meil on aega veel» on sedavõrd võimas ja olulise sõnumiga igaühe jaoks, et isegi püüe selle tähendust pisendada plagi­aadisüüdistusega pigem kasvatab huvi laulu vastu. Sarnasus kolme ja poole sajandi taguse Johan Christoph Pachelbeli kaanoniga D-mažooris sobib hästi laulu ajatu mõttega. Laulu «Meil on aega veel» võib nimetada ka Pachelbeli vana loo kaveriks.

Muusikaloo kaverdamine sarnaneb põlisrahvaste muistse tavaga panna püütud kalade luud tagasi vette või viia jahilooma kondid tagasi metsa. Seto laulus valgest jänesest korjab talutüdruk tapetud jänese luud kokku, seob need valge siidiräti sisse ning viib metsa kännu otsa, et sealt «saaks jälle jänesekene, ennemuistne elajakene». Usuti, et nii sünnib luudest uus loom või kala ning jahi- ja kalaõnn jääb alles.   

Kõige olevaga tuleb toimetada lugu pidades ja lugu alal hoides. Siis on lootust ka tulevikuks. Jõulude ja aastavahetuse aegu vesteti lugusid olnud aegadest ja inimestest. Muidu usuleigeks peetavate eestlaste usujõud lahvatab leegiks jõuluõhtu küünaldes omaste haudadel. Raske on leida parkimiskohta kalmistu lähistel, lumelabidad kaasas, tullakse lahti kaevama teed lähedaste haudade juurde.

Küünlad süttivad ka aastaid hooldamata haudadel. Ise käisin küünlaid süütamas Raadi kalmistul vanaisa, matemaatikaprofessor Jaan Sarve haual. Vanaisa sünnist möödus 21. detsembril 135 aastat. Meenutades vanaisa lugu, sirvisin temast jäänud fotosid ja kirju. Oma õppimiste sihiks seadis ta teadmiste algosade leidmise. See viis ta matemaatikaõpingute juurde.

Põnev oli leida tema sõnastatud lühikokkuvõte teadmiste omandamise viiest märkamisest ja kahest püüust, mis kehtivad jätkuvalt: 1. märgatakse, 2. märgatakse vahesid, 3. märgatakse sarnadust, 4. märgatakse muutust ja 5. märgatakse jäädavust. Püütakse kõike märgatut a) meeles võimalikult lihtsalt kokku võtta ja b) kõnes ja kirjas võimalikult lühidalt avaldada.

Laulu «Meil on aega veel» videot on Youtube’is märgatud üle 700 000 korra. Märgatud on ka erinevust teistest lauluvideotest, kasvõi lühikese aja jooksul korjunud klikkide arvus. Järgmisena märgati sarnasust sajanditevanuse muusikapalaga, seejärel toimus arusaamises muutus – sarnasus piirdus vaid mõne taktiga. Ja lõpuks märgatakse jäädavust, mida püüan siin lühidalt kokku võtta. Oma loo hoidmiseks ja selle uuesti ellu äratamiseks on vaja muuseume ja arhiive. Oluline on selle juures, et muuseumiesemetest tehtaks koopiaid ning et need oleksid pidevalt kasutuses. Nii püsib alal nende esemete toimimise lugu, millest saavad võrsuda uued lood.

Oleme rahva ja riigina väliselt võtnud palju eeskuju saksa kultuurist, kuid suudame jätkuda vaid siis, kui hoiame alal oma olemise viise, sedasama, mis meid jõuluõhtuti viib omaste haudadele küünlaid viima. Kui selle jaoks ka millegi arvelt aega laename, siis meil on aega veel, kõigil on aega veel.