Raamatud, mida peab lugema

Apollo raamatupood Pärnu Kaubamajakas. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Jan Kaus, Rein Veidemann, Krista Kumberg, Marek Tamm, Valner Valme, Krista Kaer, Maire Liivamets, Heili Sibrits ja Mart Juur nimetavad Postimehe palvel kümme sel aastal ilmunud raamatut, mida lugeda on kohustuslik. Sest need raamatud on lihtsalt nii head!

Jan Kaus
kirjanik

Vladimir Nabokov «Kuningas, emand, poiss». Tänapäev, tõlkija Kersti Unt. Salvav versioon teemal «Madame Bovary».

Nancy Huston «Murrangujooned». Loomingu Raamatukogu, tõlkija Triinu Tamm. Kohustuslik lugemine pelgalt esimese peatüki tõttu, mis näitab läbi lapse silmade, et poliitiline korrektsus on sageli oma olemuselt äärmuslik.

Vladimir Sorokin «Tuisk». Tänapäev, tõlkija Jüri Ojamaa. Jälle üks ere näide sellest, kuidas inimene ei saa aru, et tume öö tema ümber on tegelikult palk tema silmas.

Andrus Kasemaa «Leskede kadunud maailm». Varrak. À la recherche du temps perdu.

Alaa al-Aswani «Jakubijani maja». Varrak, tõlkija Kalle Kasemaa. Ebaõiglus ja inimlikkus – kuidas seista vastu esimesele ja mitte loobuda teisest?

Ljudmila Petruševskaja «Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last». Tänapäev, tõlkija Toomas Kall. Hullumeelne elu- ja surmatants, kus üleloomulik on loomulik ning ime igapäevane.

Meelis Friedenthal «Mesilased». Varrak. Justkui tulnuks autor ajamasinaga otse 17. sajandi Tartust.

Ketil Bjørnstad «Muusikale». NyNorden, tõlkija Elvi Lumet. Professionaalsus versus inimlikkus.

Urmas Vadi «Tagasi Eestisse». Jumalikud Ilmutused. Kõige olulisem on, et talent, st Urmas, tuli tagasi Eestisse.

Peeter Sauter «Märkmeid vaeste kirjanike majast». Peeter Sauter. Naturalistlik Sauter on omandanud lüürilise kõrvaltooni, keskne tunne on meelenukrus.

Mart Juur
humorist ja «Kirjandusministeeriumi» juht, Postimees

Mihhail Artsõbašev «Naine, nagu ta seal seisis». Loomingu Raamatukogu, tõlkija Ants Paikre. Tore näide, kuidas bulvarikirjandusest saab klassika.

Herbert Lindmäe «Suvesõda Võrumaal 1941». Valge Raamat. Uus köide professor Lindmäe karmist uurimusest: nimed, saatused ja faktid.

Mihkel Mutt «Kooparahvas läheb ajalukku». Fabian. «Hiired tuules» 30 aastat hiljem ehk Eesti intelligentsi tragöödia.

Kalle Muuli «Isamaa tagatuba». Tulimuld. Mart Laari kuulsusrikkad päevad ja Laari valitsus nagu rokk­bänd.

Anna Reid «Leningrad». Varrak, tõlkija Tõnis Värnik. Leningradi blokaadi judisemapanev kroonika.

Sofi Oksanen «Kui tuvid kadusid». Varrak, tõlkija Jan Kaus. Jube põnev raamat, erakordselt jälk peategelane, Saksa okupatsioon ja ENSV 60ndad hästi tabatud, seltsimees Partsi kirjatöö süsimust huumor, Roosikrantsi tänav ja Kultase/Moskva kohvik kui kurjuse kantsid. Võrdleks Oksaneni uudisteost Paul Kuusbergi romaanidega, see on tõsine kompliment, sest Kuusberg oli väga hea kirjanik.

Toomas Vint «Avalikult abielust». Tulikiri. Tore lugu küpses eas abielupaarist, kes läheb lollakasse telesaatesse, ja mis nendest edasi saab.

Roy Jenkins «Churchill». Varrak, tõlkija Rein Turu. XX sajandi suure riigimehe biograafia, elulookirjanduse meistriklass.

Andrei Ivanov «Hanumani teekond Lollandile». Varrak, tõlkija Veronika Einberg. Pöörane teekond tont teab kuhu ja milleks.

Marko Mägi «Maitsestatud kanad». Jumalikud Ilmutused. Luulet neile, kes luulet ei loe. Eestis on palju poeete, kuid on ainult üks Marko Mägi.

Rein Veidemann
kirjandusprofessor

Alustuseks kõige suurem väljakutse, Enn Nõu «Vabariigi pojad ja tütred» (Eesti Ajalehed), mille kolmas osa raporteerib – sest omamoodi väikeste inimeste ajaloolise reportaažina on Nõu 2010–2012 ilmunud romaanitriloogia võetav – Vasseli ja Kriste Naiu viienda ja kuuenda poja ning kolmanda tütre elusaatusest. Selle laviinina mõjuva suguvõsasaaga motoks sobib autori tõdemus I osa 13. leheküljelt: «Ajalugu püsib ka siis, kui kõik muu on ammu umbe kasvanud ja kadunud.» Nõu massiivsete loendite ja naturalistliku kujutuse kõrval mõjub Tõnu Õnnepalu «Mandala» (Varrak) otsekui õhuline kassikangas – mediteeriv kadunud aegade otsing, ennekõike stiili kui intriigi esitlev romaan. Seevastu Toomas Vindi «Avalikult abielust» (Tulikiri) lausa käivitub aastatagusest intriigist, kunstnikest abielupaari esinemisest ühes TV-saates, milles nende avameelsus pöörati nende endi vastu. Tulemuseks eht-vindiliku psühholoogilise sisseelamisega kujutatud Viviani ja Voldemari abielu lugu lahtikerituna nende ajalinal. Sellise kokku- ja lahkukerimisena iseloomustaksin ka Jan Kausi värsket romaani «Koju» (Tuum). Aegruum, milles Kausi tegelased janunevad mingi lõpliku, rahutoova püsiseisundi järele, on siinsamas meie oma kaasajas. Lisamündi annab teosele, et see on ühtlasi Tallinna-romaan. Vastukaaluna võiks lugeda Olev Remsu Tartu Supilinna mosaiikse saaga järge «Supilinna surmad» (Tänapäev), mis Kausi peaaegu et steriilselt disainitud jutustuse kõrval mõjub lopsaka troopikataimena.

Eesti 2012. aasta luuleväljal rändamine võib viia oma külluslikkuses meeleheitele. Luulet on kilode kaupa, orientiirid kaovad käest. Kolm kogu, mis peatuma sundisid: Aado Lintropi pisut Õnnepalu kogu «Kevad ja suvi ja» vaimus kirjutatud luulepäevik «Uksed ja inimesed» (Ilmamaa), Andres Langemetsa valikkogu «Tagasisadu» (Verb) (milline tähenduslikult võimas pealkiri!), tunnistus ühest kuuekümnendate põlvkonna järelväe suveräänsest esindajast, ning Jürgen Rooste sõnul idealistist noorema põlvkonna hääleks tõusnud Mihkel Kaevatsi «Ungari kirsid ja teisi luuletusi» (Pegasus), milles luuletaja rändab oma tekstides otsekui kolmemõõtmelises filmis, üks ja seesama vaataja ja operaatori silm.

Kui sai kurdetud lugemis­orientiiride ähmastumist, siis tuleks pöörduda kirjandusloo poole. Sellest aastast väärib kolm teost kahtlemata lugemist, Aino Kallase Eesti-raamat «Mu saatuse maa» (Tammerraamat), Jüri Talveti taasavastuslik «Juhan Liivi luule» (Tänapäev) ja Livia Viitoli «Eduard Vilde» (Tänapäev) – raamat Vilde taassünnist traagikuna. Täiesti omaette lugemiselamust ning ehk ka tarkust pakub komplektis mammutliku tõlketööna ilmunud Soome kuuekümnendate põlvkonna lipulaeva Pentti Saarikoski «Luuletused» (Tuum, tõlkijad Jürgen Rooste, Elo Viiding, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Asko Künnap, Joel Sang) ning Tuula-Liina Varise «Kilpkonna ja õlgmarssali» (Eesti Keele Sihtasutus, tõlkija Piret Saluri) taastrükk. Eesti kuuekümnendate põlvkonna ühe hilinenud esindaja elupeegeldusi ajastute vahetumise taustal peegeldab siinkirjutaja romaan «Tund enne igavikku» (Eesti Keele Sihtasutus). Olgu see soovitus esitatud viisil, nagu pakkus end Raja Teele Tootsile naiseks, kuna too veel ühtegi sobivat kaaslast endale välja polnud jõudnud vaadata: «Ärge aga naerma ega pilkama hakake / - - - /, asjalugu on nimelt niisugune, et… Nojah, mina soovitan teile kõigepealt iseennast.»

Krista Kumberg
lastekirjanduse uurija ja kriitik

Kim Fupz Aakeson «Sallie lood». Nynorden, tõlkija Lea Reitel Høyer. Unejutud, seda küll, kuid und peale ei aja, ka ettelugejale mitte. Üks järjekindel plika painab oma isa niikaua, kuni too talle õhtul ühe loo räägib. Isal jääb küll «Aktuaalne kaamera» vaatamata, või mis nime see saade neil seal Taanis kannab, aga ometi annab ta tütrele otsad kätte, millist lugu too järgmisel õhtul võiks nõuda. Need on kaunikesti tavatud ja rutiinivabad. Ettelugejal võib samuti «Aktuaalne kaamera» vaatamata jääda. Ega ta ei kahetseks ka.

Kate DiCamillio «Mustkunstniku elevant». Draakon & Kuu, tõlkija Elise Nikonov. No ei tule Ameerikast ainult videvikud ja disnitöödeldud kaunislood. Kirjastus Draakon & Kuu toob järjekindlalt eesti keelde USA väärt lastekirjandust. Peter on orb, tema isa sõjakaaslane tahab poisist kasvatada ideaalset sõdurit. Laps igatseb perekonna, läheduse ja soojuse järele. Läbikukkunud mustkunstniku äpardus käivitab ime ja poisi unistus täitub. Lugedes tunned, kuidas varbad ei puuduta enam maad, ja tajud, et oled ka ise imest osa saanud.

Kadri Hinrikus «Et haldjad sind hoiaks». Tammerraamat. Lastekirjanduse üldpildis vähemusse jäävad tõsielulood said tõhusat täiendust. Tuule ja Uku on 8-aastased kaksikud, kelle ema on surnud ja isa ei tule üksikvanema koormaga esialgu veel hästi toime. Autor näitab, mis kõik elus juhtuda võib, ja mis ka ei juhtuks, me tuleme toime. Südamliku loo lõpp on helge ja õnnelik.

Jonas Jonasson «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus». Varrak, tõlkija Kadri Papp. Mis sellest, et pole tõsi, aga vaata, kui hea lugu. Läheb teine päris pööraseks kätte. Pööraselt naljakaks sealjuures ka. No kujutage ette kahjutu välimusega vana kõbi, kes on noorest peast ja meheeas kohtunud riigivalitsejatega, mõjutanud oma juttude või tegudega justkui möödaminnes ajaloo kulgu just selliseks, nagu me praegu seda teame. Vähe sellest, eelmainit kõbi saab ladusalt, ilma eriti midagi tegemata jagu jõulistest kurikaeltest. Aga kõik algas pissisussidest ja kohvrivargusest.

«Jõulud jutustavad». Tammerraamat. Mulle meeldib väga, kui muuseumi varakambrite aarded leiavad tee raamatusse. (Iga eset vitriinis ei märka, iga ese polegi seal.) Seekord siis Tartu mänguasjamuuseumi omad. Ja hea on, et ilupiltide juures ei ole mingid ilujutud ja –salmid. On täiesti teabeline tekst nii esemete, olnud aegade kui pühade kohta. Väga ilus raamat on täis pilte, millel jõuluehted, mänguasjad ja pühadekaardid.

Tiia Mets «Vahva Toomas». Päike ja pilv. Napitekstiline ja kaunipildiline raamat Tallinna raekoja tornivahist, kui too alles poisike oli. Reavahe ja teksti suurus on algajat lugejat silmas pidades sõbralikult suur. Kübeke keskaegse Tallinna elust ja ajaloost saab ka selgemaks. Pildid pakuvad pikaks ajaks vaatamisainest. No ja küllap oli meie keskaegses pealinnas just nii palju hiiri, kui raamatus näha.

Grigori Oster «Muinasjutt pisiasjadega». Varrak, tõlkija Rein Lauks. Kas pole kahju, kui üks hea muinasjutt otsa saab? Osteri loos on kuulajate rollis karussellihobused. Nemad, kavalpead, esitavad jutustajale lõppenud loo ning selle tegelaste kohta nii palju lisaküsimusi, et muinasjutt pungub ja võrsub ja hargneb ja läheb aina huvitavamaks. Raamatul on küljes mõnus absurdimekk ja vene lastekirjanduse eriline koloriit.

Piret Raud «Natuke napakad lood». Tänapäev. No ei ole napakad. Nutikad on. Naljakad ka. Ja mitmetähenduslikud. Või siis lihtsalt tähenduslikud. Aga see pole pealetükkiv ega silmatorkav. Vaat, kui mõtlema hakkad, siis alles … Aga mõtlema ärgitamine on nii suurte kui väikeste kirjanduses suur tegu. Kui sealjuures lõbus ka on, siis tasub braavo hüüda.

Jaanus Vaiksoo «Supipotikarneval». Koolibri. Siinkohal tuleb kohe öelda, et raamatu kujundas Kaspar Jancis. Luuletused on justkui kortsus jõupaberi peale trükitud ning pilte tasub mitu korda ja üpris hoolega vaadata. Need luuletavad ka. Muuseas, ega meil häid lasteluule kogusid palju ilmu. Luuletused on krutskitega ja päris pikad, leidlikus-ladusas riimis, ükskõik kui vanadele inimestele.

Tõnu Õnnepalu «Mandala». Varrak. Ei ole see raamat ühti kassidest. Ikka elust ja inimestest. Lihtsalt. Kirjanikuhärra omistab oma filosoofilised mõtteubinad kassidele. Kassidel pole selle vastu mitte kõige vähematki. On nagu on. On tõesti tavatu, et justkui ei juhtugi midagi, aga raamatu küljest silmi lahti ei saa. Justkui istuks jõe või mere või lõkke ääres.

Krista Kaer
tõlkija

Kõigepealt on mul kahju, et ma pole jõudnud läbi lugeda kõiki neid eesti kirjanike raamatuid, mida ma lugeda tahaksin. Loodan selle vea peagi parandada.

Meelis Friedenthal «Mesilased». Varrak. Väga hea keelega raamat, milles loodud unenäoline ja painav õhkkond jääb meelde veel kauaks pärast lugemist.

Urmas Vadi «Tagasi Eestisse». Jumalikud Ilmutused. Huvitav ja humoorikas žanrite segu ning õnneks ka meie ajast.

Maarja Kangro «Dantelik auk». Eesti Keele Sihtasutus. Iroonilised pildikesed kirjandusinimeste elust ja valust. Minu meelest on Maarja Kangro praeguses kirjanduspildis väga vajalik kirjanik. Loodetavasti jõuab ta ka romaanini.

Mihkel Mutt «Kooparahvas läheb ajalukku». Fabian. Paneb muigama, meenutama ja mõtlema.

Tõnu Õnnepalu «Mandala». Varrak. Tõnu Õnnepalu raamatud mõjuvad nagu jõekaldal istumine ja vaikselt voolava vee vaatamine.

Katja Kettu «Ämmaemand». Koolibri, tõlkija Kadri Jaanits. Võimas ja kirglik raamat võimsas tõlkes.

Rawi Hage «De Niro mäng» Varrak, tõlkija Triin Tael. Väga meisterlik raamat inimsaatustest üsnagi hirmsate sündmuste taustal.

Madeleine Thien «Armastatud ja kardetud». Pegasus, tõlkija Kätlin Kaldmaa. Võib öelda peaaegu sama, mis eelmise raamatu kohta, aga võib veel lisada, et see raamat on nagu luule, kaunis ja leebe.

W. H. Auden «39 luuletust ja 5 esseed». Loomingu Raamatukogu, tõlkija Märt Väljataga. Võib vaid öelda, et lõpuks ometi.

Marina Stepnova «Lazari naised» Tänapäev, tõlkija Veronika Einberg. Tõeline värvikas perekonnalugu.

Maire Liivamets
kirjandusteadlane ja kriitik

Keskendun ennekõike raamatutele, mis mind üllatasid ja võiksid teistelegi emotsionaalset pinget pakkuda. Ma ei koosta mingit paremusnimestikku, pealegi ei suuda enam keegi kogu eestikeelset belletristikat, isegi aasta piires, hallata.

Humberto Ak`abal. «Ega kivid ole tummad». Jumalikud Ilmutused, tõlkija Maris Kilk. See kitšee kirjanik võtab ainese oma rahva pärimustest, aga võib-olla saadetakse talle sõnumeid hoopis Linnuteelt ... Igatahes peaksid need luuletekstid põhjamaisele lugejale koduselt mõjuma.  

Muriel Barbary «Siili elegants». Varrak, tõlkija Indrek Koff. Hoiatan, raamat ei kuulu laiatarbekirjanduse hulka, ent kõik, kes romaani kahe särava tegelase, kojanaisest autodidakti ja jõukast perekonnast pärit teismelise irooniliselt särtsuva mõttemaailmaga tutvuvad, ei tohiks lugemisele kulutatud aja üle nuriseda. Lisaks suurepärane tõlge!

Meelis Friedenthal «Mesilased». Varrak. 17. sajandi lõpuaastate Tartus kohtuvad mõistus ja melanhoolia (studiosus Laurentiuse kujul) ebausu ja nälja käes vaevleva maarahvaga. Juba ammu pole keegi Hingest ja selle väest kirjutanud, kuid Friedenthal teeb seda erakordse mõjususega. Ja milline keelekasutus!  

Doris Kareva «Sa pole üksi». Verb. Paneb mõtlema headuse ja kurjuse, raha ja armastuse, vabaduse ja loodusjõudude üle. Kakskümmend muinasjutuvormis teksti säravad kui tähed pilkases öös, igal sõnal on tähendus, igal mõttel kaal. Kalestunud ühiskond võiks tutvuda!

Andrus Kasemaa «Leskede kadunud maailm». Varrak. Noor mees, st noor autor, imetleb Peipsiäärsete külade hääbuvat ilu ja vanu lesknaisi, kes on suuresti kujundanud tema arusaamist elust ja inimestest, kadunud ajast ja selle väärtusest. Üldistus või koguni ülemlaul Eesti külale. (Sarnased mäletamised avanevad ka Kasemaa luulekogus «Kustutamatud õhtud».)

Jan Kaus «Koju». Tuum. Meie päevade analüüs, kus inimene heitleb nii (suur)linna valguses kui pimeduses, otsides armastust ja peatuskohta – teed koju. Kas see tee ka leitakse üles? Vastuse annab lugemine.

Jürgen Rooste «Higgsi boson». Rakett. Mind üllatab, et autor suudab vääramatu jõuga oma isiklikke meeleolusid kõrgtasemel poeesiaks sõnastada.

Lauri Sommer «Räestu raamat». Menu. Võrumaa ja Setumaa müstiline vaim inspireerib paljusid eesti kirjanikke, jagades usku, et elu külades ei kao. Sugestiivsed ja minevikuhellad mälestused ning mäletamised seto juurtega autorilt. Lisaks kahe kirjamehe, Artur Adsoni ja Juhan Jaigi elu ja loomingu uued interpretatsioonid.

Sofi Oksanen «Kui tuvid kadusid». Varrak, tõlkija Jan Kaus. Kes on kord hakanud Oksaneni romaane lugema, teeb seda ka edaspidi. Mind köidab ja puudutab soome kirjaniku katse otsida võimu käitumisele seletusi, tema tegelaste püüe vaatamata Eesti ajaloo kataklüsmidele elada seda ainsat elu edasi. Kes pole seni tema loominguga kontakti leidnud, võib muidugi loobuda.

Tõnu Õnnepalu «Mandala». Varrak. Järjekordne variatsioon teemal Eesti küla! Autor vaatleb ja hindab kahe paikkonna saatust kassi(de) kaudu. Romaani rahulik toon ja aja kulgemise nautimine mõjuvad lugejale rahustavalt, kohati lausa ravivalt. Teisalt tekib natuke hiljem hirm, kas elu maakohtades on tõesti lõppemas? Meil kõigil on aeg mõelda, millele see viitab.

Heili Sibrits
Postimees

 Mihhail Šiškin «Izmaili vallutamine». Koolibri, tõlkinud Meelis Lain­voo. Elamus ja seda igas mõttes. Kui mul oleks salmik, siis see kubiseks Šiškini lausetest. Sest see mees on võrratu stiilimeister.

Czeslaw Miłosz «Sünnimaa Euroopa». Hendrik Lindepuu kirjastus, tõlkija Hendrik Lindepuu. Öeldakse, et oleviku mõistmiseks on vaja tunda mineviku. «Sünnimaa Euroopa» annab selleks suurepärase võimaluse. See on raamat idaeurooplasest ja Euroopast, autoriks Leedus sündinud erudiit ja Nobeli preemia laureaat.  

Urmas Vadi «Tagasi Eestisse». Jumalikud Ilmutused. Tänane Eesti, tänased eestlased. Hea huumoriga raamat, mis võtab kokku ühe ajastu.

Tõnu Õnnepalu «Mandala». Kassidest, kuid tegelikult inimesest, kodust ja loomingulisest ja hingelisest kriisist. Aus raamat, mille tõelise sügavuse mõistmiseks peab olema küpsenud ja kogenud.

Alaa al-Aswani «Jakubijani maja». Varrak, tõlkija Kalle Kasemaa. Pilk Egiptuse liivarandade taha ehk igatsus, armastus, reetmine, ebaõiglus, lootusetus. Kuidas jääda ellu naisena? Mehena? Valus ja võimas raamat.

Jan Kaus «Koju». Tuum. Taas raamat tänasest Eestist. Mõtlik ja puhta stiiliga Tallinna-romaan.

Rein Veidemann «Tund enne igavikku». Eesti Keele Sihtasutus. Ajastupeegel, armastuskiri ülikoolile.

Muriel Barbery «Siili elegants». Nauditavas vormis ja stiilis igavene lugu eelarvamustest, tarkusest, armastusest, tegelasteks nn tavalised inimesed.

Graham Robb «Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes», Varrak, tõlkinud Triinu Pakk. Pealkiri ei valeta, elav raamat Pariisist.

«Raamat». Ajakirjade Kirjastus. See pole tegelikult raamat, aga lugeda saab ja mängida saab ka. Vahva meelelahutuslik lauamäng kirjanduslike teadmiste kontrollimiseks ja targemaks saamiseks. Pole liiga raske ega ka liiga kerge.

Marek Tamm
ajaloolane

Aastas ilmuvate raamatute hulga poolest, seda nii nimetuste kui ka tiraažide lõikes, kujutab Eesti endast mõistatuslikku anomaaliat, tõelist raamatuparadiisi, kus ühe eestikeelse lugeja kohta ilmub aastas umbes 5 uut raamatut. Et nende tuhandete uute nimetuste seast on igasugune individuaalne valik suva, siis nopin küsitud kümme teost vähemalt võimalikult eri žanritest.

Kui kodumaise belletristikaga alustada, siis hindan aasta ennekõike proosaliseks ja mitme olulise juturaamatu seast tõstan esile Andrus Kasemaa kütkestava kirjandusliku etnograafia «Leskede kadunud maailm» (Varrak).

Luuletoodangu seas paelus mind Tõnu Õnnepalu meditatiivne luulepäevik «Kuidas on elada» (Varrak).

Eesti kirjanduse olulisimaks autoriks on aga tõusnud vene keeles kirjutav Andrei Ivanov, kelle «Hanumani teekond Lollandile» (Varrak, tõlge Veronika Einberg) jõudis hiljuti viimaks ka eesti keelde.

Tänavuse tõlkekirjanduse üheks tipuks loen Georges Pereci «totaalset romaani» «Elu, kasutusjuhend» (Varrak, tõlge Anti Saar), mille pillav fantaasia matemaatiliselt ranges vormistuses eeldab tõlkijalt tõelist eneseületust. Ja samas frankofiilses vaimus soovitan veel teistki näidet moodsast prantsuse proosast: Nancy Hustoni «Murrangujooned» (Loomingu Raamatukogu, tõlge Triinu Tamm).

Tõlkeluule seast pean oluliseks Wisława Szymborska mahukat luulevalimikku «Herakleitose jões» (Hendrik Lindepuu kirjastus, tõlge Hendrik Lindepuu). Kui vahetada žanrit ja liikuda mitteilukirjanduse juurde, siis tee peal olgu esile tõstetud viimane oluline kivi Franz Kafka eestikeelsete tõlgete müüri – «Kirjad 1902–1924» (Verb, tõlge Mati Sirkel). Kuigi rangelt võttes tõlketeos, kuulub kodumaise esseistika paremikku Mihhail Lotmani «Struktuur ja vabadus I» (Tallinna Ülikooli kirjastus).

Eesti mõttelugu esindab samuti üks semiotica Tartuensis’e alusepanijaid Jakob von Uexküll, kelle saksakeelsest loomingust ilmus hiljuti esinduslik valikeestindus – «Omailmad» (Ilmamaa, koost Kalevi Kull ja Riin Magnus, tõlkinud Mari Tarvas ja Krista Räni). Tavapäraselt napi algupärase ajalookirjanduse seast valmistas rõõmu Aadu Musta pikaaegse uurimistöö esimene pääsuke – «Siber ja Eesti» (Tartu Ülikooli kirjastus).

Valner Valme
Postimees

Rawi Hage «De Niro mäng». Varrak, tõlkinud Triin Tael. Isikliku mõttelise parima tõlkeromaani preemia annan Hage’ile, Triin Taela heas tõlkes. Haarav ja puudutav lugu, eksootiline ja põnev atmosfäär, hiilgav keeleline lahendus.

Mait Vaik «Kõigil on alati õigus». Puiestee. Osa neist luuletustest pärineb juba 80ndate lõpust ning inimestele on paljud siinsed tekstid tuttavad Vennaskonna, Metro Luminali ja Sõpruse Puiestee lauludena, seda tugevama luulekogu nad lõpuks moodustavad.

Mihhail Šiškin «Izmaili vallutamine». Koolibri, tõlkinud Meelis Lainvoo. Raamat nagu monument Venemaale – täissoditud, liikuv, rääkiv, ajas rändav ja kohta muutev monument. Ainsaks lõplikuks narratiiviks on Venemaa ise oma kõigepaljuses.

Mihhail Lotman «Struktuur ja vabadus 1: Semiootika vaatevinklist. 1.1. Tartu –Moskva koolkond». Tallinna Ülikooli kirjastus. Kui keegi ei tea, mis on semiootika, siis siit saab teada. Tegu pole aga õpikuga, vaid originaalsete uurimuste selgesõnaliste tulemustega.

Rein Veidemann «Tund enne igavikku». Eesti Keele Sihtasutus. Mitmetasandiline romaan õpilasest ja õpetajast, Tartu ülikooli- ja vaimuelust ja läinud sajandi lõpukümnenditel.

Alaa al-Aswani «Jakubijani maja». Varrak, tõlkinud Kalle Kasemaa. Ühe maja ja tema elanike elude kaudu avaldub tänapäeva Egiptuse värvikas lugu läbi 20. sajandi.

Dante Alighieri «Vita Nova. Uus elu». Tallinna Ülikooli Kirjastus, tõlkinud Rein Raud. Hiliskeskaja meistriteos noorelt Dantelt, armastusluuletused autori enda proosakommentaaridega Rein Raua tundlikus eestinduses. Sissejuhatus «Jumalikule komöödiale».

Vladimir Sorokin «Tuisk». Tänapäev, tõlkinud Jüri Ojamaa. Pelevini ja Šiškini kõrval tänapäeva Venemaa olulisimaid autoreid eesti keeles järjekordse satiirilise antiutoopiaga, kus jaburus kubiseb ideedest.

Muriel Barbery «Siili elegants». Varrak, Tõlkinud Indrek Koff. Ood kaunitele kunstidele kauni kunsti vormis. Dramaatikat ja armastust ehk liigagi palju, aga terav huumor võidab kõik.

Claude Levi-Strauss «Strukturaalantropoloogia: valik artikleid». Tallinna Ülikooli kirjastus, koostanud Marek Tamm, tõlkinud Anti Saar. Levi-Strauss võtab inimese luudeni lahti ja paneb läbimõtestatult kokku tagasi. Maailmakuulsa prantsuse antropoloogi ja semiootiku kandvamaid esseid ajaloost ja etnoloogiast, perest ja sugulusest ning müütidest.