Raul Rebane: skandaalipõhine Eesti

Raul Rebane Foto: Elmo Riig / Sakala

Elu skandaali keskel õõnestab meie usku, lootust ja enesekindlust. Erakonna ülbus avalikus suhtluses ja oma seniste toetajate soovituste eiramine võib tuua väga halbu tagajärgi. Kuid alati on ka pääseteid, kirjutab kommunikatsiooniekspert Raul Rebane.

Demokraatia kriis, oligarhiline ühiskond, võim on müüdav, lammutavad riiki, moraalsed värdjad, jõustruktuurid teevad tellimustöid, bolševism, natsism, totalitarism, fundamentalism ja muu selline on viimase poole aasta tavaline sõnavara nii meedias kui ka omavahelistes vestlustes. Kui kõike seda uskuda, on selge, et Eesti tüürib vältimatult jäämäe otsa uppuma, paljude arvates on kokkupõrge juba toimunud.

Kas ikka on? Äkki on ka muid variante?

Minu väide on, et oleme viimased aastad elanud skandaalipõhiselt ja kaotanud palju oma võimest olukorda objektiivselt hinnata. Alguseks tuleb analüüsida skandaali olemust.

Skandaalist

Skandaal on infoplahvatus, mille leviku meetod on resonants. Resonants tähendab, et info liigub ise, suult suule ja tekitab jutuaine ka väljaspool meediat. Igasugune info, isegi väga kriminaalne ja sensatsiooniline, skandaaliks ei paisu, selleks on vaja soodsaid kasvutingimusi.

Vajalikud on varasemad kuulujutud ja vältimatu tingimusena see, et süüdistatav hakkaks oma tegevust kaitsma; kui tunnistatakse ja palutakse vabandust, sureb skandaal tavaliselt välja.

Kui info satub soodsale pinnasele, algab «kiigutamine». Esitatakse süüdistus, tehakse katse selle eest ära minna, lisanduvad ajakirjanikud, politoloogid, Facebook ja uus katse süüdistuse eest põgeneda. Katse muutub ise süüdistuseks, jälle uus katse põgeneda, ja kui õigel hetkel pidama ei saa, võib endale saada negatiivse imago paljudeks aastateks.

Ukraina teoreetik Georgi Potšeptsov väidab ka, et skandaali dünaamika püsib ainult siis, kui üks pool püsib aktiivselt oma positsioonil, ja see ei eelda mitte ühte, vaid mitut viga. Tema on ka sõnastanud inimhinge kolm kõige tundlikumat punkti, mille vastu löögid panevad meid valust oigama. Kui pihta saavad meie ettekujutused moraalist, kui kannatada saab rahvuskangelase imago või kui kasutatakse meie ettekujutustele mittevastavaid käitumis(suhtlemis)-mudeleid, siis läheb lahti.

Eesti skandaalidest

Vastupidiselt ettekujutusele Eesti suurtest skandaalidest ülemäära rikas ei ole. Nende hindamiseks mingeid objektiivseid parameetreid välja töötatud ei ole, seega on ka järgnev loend subjektiivne. Pikaaegse mõjuga, paljusid gruppe puudutanud ja suuri muudatusi esile kutsunud skandaale sain mina 20 aasta jooksul ainult üheksa.

• Savisaare pildi tulistamine

• Lindiskandaal

• 10 miljoni skandaal

• Korteriskandaal

• Maadevahetuse skandaal

• KGB raha (2010)

• Doping (2011)

• Elamisload (2011)

• Parteide rahastamine (2012)

Torkab silma, et ligi pooled suurtest skandaalidest on toimumas viimasel kahel aastal, ühegi mõju pole lõppenud ja kõik mõjutavad meie tundeid ja käitumist veel kaua.

On neid, kes arvavad, et kuna meedia justkui asjast enam ei kirjuta, siis on skandaal läbi, aga see pole nii. Inimesed unustavad faktid, aga mitte tunnet, ja see määrab ka näiteks elamislubade skandaali pikaaegsuse. Suured skandaalid on kehvad asjad, inimestel läheb kaotsi usku, lootust ja enesekindlust.

Skandaalikäitumise tulemused

Skandaalist skandaali elu on toonud kaasa hulga ebameeldivaid nähtusi, toon siin kindlasti mittetäieliku loetelu.

1. Negatiivsete müütide tugevnemine. Ausat poliitikat ja poliitikut pole olemas, kõik varastavad ja kõik on müüdavad, kõik sportlased panevad dopingut, usub ebanormaalselt palju inimesi.

2. Vandenõuteooriate massiline levik. Levitatakse ja usutakse täiesti hulle kombinatsioone skandaalide tekkest. Kõik kahtlustavad kõiki.

3. Antikangelaste teke. Paljud need, kes seni olid normaalsed või vastuvõetavad, on nüüd muutunud talumatuks.

4. Meedia muutub tihti ise paanikalevitajaks. Eriti ilmekas oli see «Anonymouse» skandaali ajal, kui paljud tegid sündmusest meelelahutuse ega mõelnud mingilgi määral võimalikele sotsiaalsetele tagajärgedele.

5. Negatiivsete sümbolite teke. Valge pullover, fooliummüts ja ämma raha on juba kindlalt meie kollektiivses teadvuses.

6. «Kõva käe» vajaduse kasv. See soov pole mitte küll uuringutega kinnitatud, kuid hinnanguliselt kinnitatav. Kasvanud on inimeste hulk, kes sooviksid, et keegi lööks korra majja ja lõpetaks selle jama ära.

Kergendust ei ole toonud ka meetodid, millega osalised on püüdnud skandaalidest välja tulla. Tüüpilised «ise oled loll!» ja «teised teevad ka» on inimesi tublisti ärritanud, ka katsed süüdistuste objekti vahetada ei ole olnud edukad.

Mis juhtus Reformierakonnaga?

Saada kuue kuuga lahti ligi poolest toetusreitingust on muljetavaldav saavutus, sarnase vägitükiga saab hoobelda vaid omaaegne Res Publica. On täiesti selge, et siin ei saa olla mängus mitte ainult poliitiliste konkurentide ja meedia karvane käsi, vaid midagi on tulnud teha ka endal.

Mõtleme hetkeks alalõpmata tarvitatava sõnaühendi «hea arst» peale. Hea arsti mütoloogia esimene tunnus ei ole mitte ametioskused, vaid kaastunne ja suhtlemisvõime. Valija on täpselt nagu patsient, aga tal on ka hääl ja tema häälest mittehoolimine on üks viimase poolaasta suuri mõistatusi.

Pärast mitmete Reformierakonna juhtpoliitikute esinemisi «Kolmeraudses» ja Igor Gräzini pikaltsaatvat kehakeelt «Vabariigi kodanikes» on teiste erakondade poliitikutel mõnus vaadata, kuidas ka nende tulised söed reformistide kätega kokku kantakse. See, kuidas sotside eest praegu konkurentide laipu mööda viiakse, jääb eesti poliitilise kultuuri ajalukku vaikimiskultuuri efektiivsuse silmapaistva õppetunnina.

Reformierakond ei katsunud jõudu mitte ainult eelarvefaktidega, vaid millegi hoopis tugevamaga ehk inimeste emotsioonidega, ja sellega toimetulekuks rammu ei jätkunud. 23. maist alanud eitamiskampaania läks vastuollu moraaliga ehk asetas kahtluse alla poliitiku väärtuse kõige olulisema samba, aususe. Selle mõju tõstis ruutu suhtlemiskultuur, õigemini selle puudumine, ehk kolmest kõige valusamast punktist (moraal, kangelane, suhtlemine) sai avalikkuse ees löögi kaks ja see muutis võitluse lootusetult ebavõrdseks.

Kogu seda protsessi vaatavad hämmingu ja arusaamatusega pealt paljud erakonna senised toetajad, sest ilmselged edusammud majanduskriisi tagajärgede likvideerimisel ei maksa enam endist hinda. Enamgi veel, need, kellele Reformierakond oli viimane kants KGB raha mõjule vastuseismisel, näevad, kuidas avalik arvamus kandub sinnapoole, et ülbus on halvem kui idamõju.

Tagajärjed

Sügisel vallandus ulatuslik protestikampaania, mis tipnes harta ja protestidemonstratsiooniga. Sõnakasutuse aktiivsuse näited on selle loo alguses. Kõige olulisem küsimus on ilmselgelt «Kas Eestis on demokraatia kriis?», mille taga on kahtlus, et Eesti pole enam demokraatlik riik. Enam see nii selge ei ole, sest kriisile tuleks juurde lisada ka mingid tunnused. Tõestada veenvalt, et meie riigil pole toimivat põhiseadust, vaba meediat ja sõltumatut kohtuvõimu ja et seda juhivad oligarhid, vajab rohkem argumente kui leegitsevad meediaavaldused.

Praegu on nupud juba teismoodi laual. President jahutas kõige tulisemad pead maha, kutsudes nad jääkeldrisse, aga sai kingituseks kaasa ettekujutuse, et tema peaks nüüd Eesti demokraatia taastama. Raske ülesanne, sest kokku ei saa liimida seda, mis pole katki olnudki.

Mitmeaastane skandaalipõhine elu on siiski oma jäljed jätnud ja neist kõige kehvem on paljude tunne, nagu poleks Eesti väärt koht ja siit tuleks ära minna. Minnaksegi. Mingi argument pole ka see, kui üritada tõestada, et praegune lihtsalt näib palju halvem kui tegelikult ja mujal ka näib palju parem kui tegelikult. Seda lihtsalt ei usuta, nagu me nõukogude ajal ei uskunud, et ka Rootsis on vaeseid ja õnnetuid. Seal on kõik rikkad ja muud väited on propaganda, arvati. Võttis tükk aega, et õppida: igal pool ei ole hea, kus meid ei ole. Nüüd on see vana usk jälle tagasi.

Valitsuste peale väga loota ei maksaks. Ronald Reagan, ise valitsusjuht, teadis, kui ta ütles, et valitsus ei ole mitte teie probleemide lahendus, vaid lisaprobleem. Ka on kõik valitsused ajutised, ka praegune, ja ei maksa luua illusioone, et moosekantide ümberistumine meie endi lauluhäält oluliselt parandab. Aga loodetakse ikka. Meedia tunnetab meeleolu, tema on treenitud töötama negatiiviga ja seda ta ka leiab, teinekord lehekülgede kaupa. Nii me kõik koos, poliitikud, meedia ja rahvas, innustame üksteist ja ehitame koos Õnnetu Eesti Maja, külmunud vihapisarad purikatena katuselt rippumas.

Mida teha?

Kes usub, et kõik on pahasti ja kõik on lollid, ega polegi midagi teha. Tuleb edasi pahandada. Kes nii veendunud ei ole, saavad abi kalendrist, sest algavad pühad annavad ebatavaliselt pika võimaluse maha rahuneda ja järele mõelda. Ja äkki siis, kuskil jaanuari keskel, jõuab kohale, et suure osa 2012. aastast oleme jooksnud rohkem paugu kui kuuli eest. Maailmalõppu ei tulnud, Eesti jääb ka alles, tegelikult läheme Eestis 2013. aastasse tugevamana, kui läksime aastasse 2012.

Tugevamana seepärast, et oleme saanud suurt kogemust ja õppinud, et oma elu tuleb elada ikka enda, mitte skandaalide järgi.