Malle Pärn: riigil peab olema eetiline alus

Malle Pärn Foto: Marianne Loorents / SL Õhtuleht

Eetika on terviklik süsteem, millest ei saa välja noppida ja tähtsustada vaid üksikuid osakesi, kirjutab näitleja ja teoloog Malle Pärn, leides, et kirik peaks aitama riigil seda vajalikku eetilist alust ehitada.

Riigil peab olema mingi eetiline alus. Ühiskonnaelu ei ole võimalik viimsete pisiasjadeni üksikasjalikult ära seadustada, et kõik pahateod oleksid seaduskoodeksites mingite paragrahvide all üles loetud.

Kui see eetiline alus on olemas, siis saab karistada ka seda kurjategijat, kelle sooritatud pahateo kohta ei ole veel konkreetset seaduspügalat koodeksisse kinnitatud.

Siis ei saa enam öelda: me ei saa karistada, sest pole seadust. See oleks ometi nii lihtne: igasugune ülekohus teise inimese vastu on ebaseaduslik ja kuulub vähemalt manitsemisele ja heastamisele, raskemal juhul karistamisele.

Aga meil ei ole seda eetilist alust. Meil ei ole üldse enam mingit eetikat. Sest eetika on terviklik süsteem - me ei saa olla eetilised, kui me sellest süsteemist oma elu korraldamiseks vaid üksikud vähemolulised osakesed välja nopime ja nende järgi mõned seadused teeme.

Sellise väljanoppimise tulemus on see, et inimene teeb ilmselgelt kurja, kohus isegi tunnistab seda, aga ei saa teda karistada, sest meie ülemused ei ole selle kohta seadust teinud. «Ma ei ole rikkunud ühtegi kirjapandud seadust,» ütleb süüdlane. Ja talle ei tehta midagi, ning ta jätkab samas vaimus. Sest koodeksites on alati lugematult palju auke. Ja siis kaitsebki seadus pigem osavat kurjategijat kui selle ohvrit. Sest kurjategija on tänapäeval reeglina oma ohvrist rikkam ja tunneb paremini kirjutatud seadusi.

Ülekohus ei tohiks kunagi olla seaduslik. Kui riigi seadused kaitsevad ülekohut, siis on see riik ülekohtune. Ebaeetiline tegu ei tohi olla seadusega kaitstud. Igal inimesel on õigus elule, ütleb meie põhiseadus. Õigus ebaeetiliselt käituda ei ole inimõigus, vaid pätiõigus.

Eetilisest alusest lähtuvad eetilised kriteeriumid. Eetilise alusega riigis on endastmõistetav, et avalik meedia ei kasuta ebatsensuurseid sõnu ja väljendeid ega avalda labase sisuga artikleid, mis solvavad haritud inimest ja ohustavad veel harimata inimese ellusuhtumist ja maailmavaadet.

Ei maksa öelda, et noorte moraal on niikuinii allpool igasugust arvestust. Nii ei tohi üldistada. Esiteks: miks ta on allpool arvestust? Sest seda moraalitust on talle lausa peale surutud - ilma välisvõimude surveta, muide – juba kakskümmend aastat! Teiseks: mitte kõik noored inimesed ei allu lolluse pealetungile. Isegi noorte hulgas on ikka veel palju viisakaid ja mõistlikke inimesi, kellele ei meeldi labasus ja vägivald.

Vägivald - see ei ole ainult peksmine, kehaline piinamine ja otsene tapmine. Ka liiga suur ja segane müra on vägivald. Labasus, pornograafia, avalik ropendamine, valede levitamine, manipulatsioon, heausksete inimeste ärakasutamine oma huvides, poliitiline korruptsioon, valitsuse omavoli vaesema rahva suhtes - kõik see on vägivald.

Kui nüüd, jõuluootuse puhul, teoloogiasse minna, siis apostel Paulus ütleb Uues Testamendis, et meil ei ole võitlemist liha ja vere vastu, vaid vaenuliku ja ohtliku vaimu vastu, mis tahab meid endale allutada, ja meie hinge hävitada. Selle vaenuliku vaimu huvides on kõigepealt nihutada paigast ära meie eetilised kategooriad, mis meid selle vaimu pealetungi vastu kaitsevad. Mida madalamale me langetame oma eetilise kõrgushüppelati, seda enam anname ennast selle vaenuliku vaimu meelevalda. Inimese elu peaks olema nagu mäkketõus, aga meie liugleme poliitika, kultuuri ja meedia juhtimisel mäest alla.

Kahtlemata ei ole võimalik kogu ühiskondlikku rumalust korraga ära likvideerida. Aga me peame õpetama inimesi, kuidas ennast selle salakavala vägivalla vastu kaitsta. Just see on meie tänases päevas kristlaste ja kiriku otsene ja peamine ülesanne.

Riik ja kirik ei tohi olla omavahel vastuolus. Kui riik tõrjub kirikut, siis ta heidab avalikult kõrvale kõik eetika ja moraali. Sest kirik taipab eetika ja moraali hiiglaslikku tähtsust inimese elus.

Ent kumbki ei tohi olla teise suhtes alluv - riik kiriku alluv, või kirik riigi alluv. See ongi sisuliselt see, mida meil tinglikult nimetatakse riigi ja kiriku lahutatuseks. Aga nad ei tohi olla päriselt lahus. Nad peavad olema sõbralikud partnerid, töötama koos, sest neil on teineteisele pakkuda palju sellist, mida neil endal ei ole. Riik organiseerib ja korraldab inimestevahelisi suhteid, kirik annab selleks suuna ja mõtte.

Kirik on prohvet oma rahva jaoks, tema võtab vastu ilmutuse ja selle kuulutamise käsu, ja ta peab seda ilmutust edasi andma. Kirik on oma rahva süda ja südametunnistus. Kirik peab aitama riigil seda eetilist alust ehitada, sest eetika on kirikule tuttavam kui riigile. Kirik ei tohi vaikida, kui riik rahvast üle sõidab.

Niisugune on minu ettekujutus riigist ja kirikust.