Anto Liivat, Velda Buldas: Tallinna talvemuinasjutt ja võlumaa

Anto Liivat Foto: Erakogu

Juhtimise õppejõud Anto Liivat ja majanduse doktorant Velda Buldas (mõlemad sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmed) leiavad, et täna esimese lugemise läbinud Tallinna järgmise aasta eelarve väärtustab sõnades nii lapsi, sporti kui ka eakaid, kuid konkreetseid eelarveridu uurides see kinnitust ei saa.

1934. aastal Felix Bernardi loodud meloodia talve võlumaast on siinkandis rohkem tuntud ansambli Karavan esituses. Ja kuigi eestikeelne versioon jutustab loo sõbralikult paaris jalutavatest lumememmedest ning saani kuhjatud kingikottidest, meenus meile püüdlike tudengitena Tallinna 2013. aasta linnaeelarvet lugedes pigem ingliskeelses versioonis esitatud pilt ülemeelikutest ja kartmatutest lastest (Later on, we'll conspire, as we dream by the fire. To face unafraid, the plans that we've made. Walking in a winter wonderland).

29. novembril volikogule eelarvet tutvustades ütles linnapea Edgar Savisaar, et linna 2013. aasta prioriteetideks on lapsed, sport ja ühistransport. Ametlikku pressiteadet lugedes võis jääda isegi mulje, et kõigis lasteaedades ehitatakse uued, lasteaedade endi poolt valitud stiilis ja vormis mänguväljakud, valminud või valmimas on mitmed spordirajatised harrastus- ja võistlusspordiga tegelemiseks ning kõik tallinlased ja õpilased kogu Eestist saavad Tallinnas ühistranspordiga tasuta sõita. Lisaks eelnevale saab pressiteatest teada ka seda, et apteegikaup läheb pensionäridele odavamaks.

Lumises Tallinnas ringi uidates on muidugi tunne, et oleme lõpuks jõudnud jõulu-võlumaale, kerge tekkima. Ja kuigi ka meile poeb jõuluhardus iga päevaga üha rohkem hinge, on aastatepikkune akadeemiline treening siiski jätnud oma jälje, sundides eelarves rahanumbrite kallal urgitsema ning võrdlema neid väljaöeldud lubadustega. Niisiis – pühime liigutuspisara silmist ja heidame igaks juhuks pilgu ka volikogule esitatud Exceli tabelitesse.

Ühistransport – ilus õun, uss sees

Vaadates transpordiameti kulusid ja tulusid 2013. aasta eelarves ning võrreldes neid eelmise ja praeguse aasta numbritega, on näha, et tasuta ühistranspordi hinnaks on enam kui 13 miljonit eurot. Umbes sellises suurusjärgus väheneb piletimüügist saadav tulu.

Ühistranspordi kohta võib tõepoolest öelda, et see on prioriteetne valdkond. Siiski jääb vastamata üks kiuslik küsimus, millest on raske mööda vaadata. Olukorras, kus võime spordi- ja noorsooameti eelarvest lugeda, et täpselt 1 520 653 euro eest tagatakse spordihoonete ja -rajatiste lahtiolek 44 012 tunnil aastas, või et Pirita linnaosa valitsus osutab päevakeskuse teenuseid 1750 isikule täpselt 109 288 euro eest, on jäetud täpsustamata, kuidas kulutatakse liiniveoks ette nähtud 52 450 800 eurot, mis moodustab pea 13 protsenti kogu eelarvest.

Tõsi, kuigi lisatud on lakooniline märge «kulude täpsema jaotuse kinnitab linnavalitsus», teeb üksjagu nõutuks, et linnavalitsus ei ole suuteline või ei pea vajalikuks öelda volikogule ega kodanikele midagi täpsustavat ühe prioriteetse valdkonna täpsema kulujaotuse kohta.

Sport – paremad tingimused väiksemale hulgale inimestele

Uurides teisi prioriteete – lapsi ja sporti – ei saa aga rahavoogudest küll selgelt välja lugeda, et need valdkonnad esmatähtsad oleksid. Kui 2012. aastal, mil sport ei olnud esimeste prioriteetide hulgas, kasvasid kulutused spordi- ja noorsooameti haldusalas üle-eelmise aastaga võrreldes 31 protsenti, siis 2013. aastal vähenevad ameti kulud 16,4 protsenti!

 Ainsad spordivaldkonna kirjed, kus on näha kulude suurenemist, on spordirajatised. Spordirajatistega kaasnevad aga tulevikus kõrged püsikulud ning nendest tõuseb eelkõige kasu inimestele, kelle piisavalt kopsakas sissetulek rajatisi kasutada võimaldab.

Teatavasti elab Tallinnas tuhandeid peresid, kelle vanematele käivad elukalliduse kasvu tingimustes laste igakuiste treeningute kulud üle jõu. Laste pearahade suurendamist, mis aitaks alandada treeningute maksumust, tõsta treenerite palku ning kasvatada laste ja noorte hulka spordiklubides, ei ole aga eelarves ette nähtud (kasv vaid 1,13 protsenti). Samas oli selle kirje kasv 2012. aastal, kui lapsed ja sport ei olnud veel prioriteet, 11,08 protsenti.

Lapsed ja eakad – palju kära, vähe villa

Kolmanda prioriteedi ehk laste osas lubas linnapea mänguväljakute uuendamist kõigis lasteaedades. Palju juttu on meedias olnud ka lasteaiakohtade arvu kasvust. Võrreldes lubadusi eelarvenumbritega, tuleb aga taas kukalt kratsida.

Huvitav, kuidas kavatseb linnavalitsus ehitada (kõikidesse?) Tallinna lasteaedadesse uued mänguväljakud, luua terve hulga uusi lasteaiakohti ning teha remonditöid paljudes lasteaedades 4,625 miljoni euro eest? Eelarvest ei selgu ka, kui palju siis ikkagi on vahendeid ette nähtud uute lasteaiarühmade avamiseks olukorras, kus käesoleval aastal jäi lasteaiakohata 1700 last.

Linnapea ei ole vähemalt sõnades unustanud ka eakaid – väidetavasti läheb apteegikaup pensionärile odavamaks. Ei teagi, kas asi on meie finantsalases kanapimeduses või eelarve läbipaistmatuses, aga kulurida, kus oleksid planeeritud vahendid pensionäride apteegikauba kompensatsiooniks, ei suutnud me eelarvest leida.

Väsinud pilgul ja sammul keskpõrandale kokku

Lisaks eelnevatele mõneti õõnsalt kõlavatele loosungitele hakkab niinimetatud «edu ja rahulolu» eelarves silma kaks üldisemat laadi ohumärki – võimu, otsustamisõiguse ja ressursside kontsentreerumine Vabaduse väljakule ning tulevikunägemuse puudumine.

Linnaosadest on kõige nukramas seisus Nõmme, mille eelarve vähenes 2012. aastal üle 14 protsendi ja väheneb 2013. aastal veel 15 protsenti. Nõmme haldusalast on kadunud nii Nõmme turg kui ka Nõmme spordikeskus ning üldplaneeringu menetlemise käigus koondatakse (ühtäkki) linnaosa arhitekti ametikoht.

Võimukeskuse kaugenemine linnaosadest muudab keeruliseks elukeskkonna mitmekesisuse väärtustamise ja omanäoliste asumite loomise Tallinnas, samuti pärsib oluliselt erinevate huvigruppide heade ideede ja loovuse rakendamise võimalusi linnaplaneerimisel.

Viimane suundumus vaatabki kahjuks vastu ka 2013. aasta eelarveprojektist, kus vaatamata juba seitse aastat toimunud visioonikonverentsidele puuduvad pea igasugused tulevikku suunatud uuendusmeelsed investeeringud.

Unustades hetkeks jõuluhardusest kantud retoorika, kus väärtustatakse sõnades nii lapsi, sporti kui ka eakaid, paistab Tallinna eelarve näol olevat siiski tegu pigem ülemeelikusehoos ehitatud lumememmega, kes Parson Browniks muutumise asemel kevade saabudes lumeveeks sulab.