Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kenn Konstabel: kui palju maksavad psüühikahäired?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kenn Konstabel | FOTO: Erakogu

Psüühikahäired moodustavad Eestis 8–9% haigestumuse tõttu kaotatud eluaastatest, mis teeb igal aastal kokku üle 12 000 inimaasta. Teema tõsidusele vaatamata on Eesti üks vähestest Euroopa riikidest, kus puudub vaimse tervise poliitika, kirjutab psühholoogiadoktor Kenn Konstabel.

Kui suur probleem on psüühikahäired? Seda on püütud hinnata mitut moodi, sealhulgas ka rahaliselt. On välja arvutatud, et psüühikahäiretega seotud kulud moodustavad kolm-neli protsenti Euroopa maade rahvuslikust kogutoodangust ning ainuüksi depressioon röövib ELi maades üle saja miljardi euro aastas. Enamik sellest summast ei kulu raviks, vaid just depressiooni tõttu ühiskonnale tekkinud muude kulude katteks.

Otsesed kulud on siin psüühikahäirete ravile, raviteenustele, hooldusele tehtud kulutused; kaudsete kulude hulka kuuluvad töövõimetus ja töölt puudumine (üle kolmandiku töölt puudumistest on seotud vaimse tervise häiretega), kaotatud sissetulek, vähenenud produktiivsus, patsiendi pereliikmete kannatused (viimase majanduslikku mõju on muidugi peaaegu võimatu hinnata).

Psüühikahäired on üha kasvava tähtsusega terviseprobleem kogu maailmas. Euroopa olukorra kohta on möödunud aastal koostatud ülevaade, mis võtab kokku kõik sellekohased usaldusväärsed andmed (ülevaatesse olid kaasatud ELi maad, Šveits, Norra ja Island). Selle ülevaate järgi on vaimse tervise häirete 12 kuu levimus 38 protsenti: see tähendab 165 miljonit inimest, kes on ühe aasta jooksul kannatanud mõne psüühikahäire all. Ühe teise autoriteetse hinnangu järgi on psüühikahäireid olnud 11 protsendil ELi elanikkonnast ehk umbes 50 miljonil inimesel. Need hinnangud on väga erinevad, kuid vahe tuleb peamiselt sellest, milliseid häireid on uuringusse kaasatud ning milline on andmete allikas. Pikemalt süvenemata on aga selge, et nii 50 (mis võib olla alahinnang) kui 165 (mis võib olla ülehinnang) miljonit on väga suured arvud ning psüühikahäired puudutavad suuremat hulka inimesi, kui me tavaliselt arvame.

Kõige levinumad neist on ärevushäired (foobiad, paanikahäire ja sotsiaalfoobia), samuti unetus ja depressioon. Kaotatud eluaastate arvu järgi hinnates olid kõige suuremat kahju tekitavad häired depressioon, dementsus ja alkoholsõltuvus.

Retoorika ja otsustavad sammud

Statistika järgi ei ole psüühikahäired Eestis olulisemate surmapõhjuste hulgas. Kolm peamist surmapõhjust on südame-veresoonkonna haigused, kasvajad ning õnnetusjuhtumid ja traumad; psüühikahäiretest tingitud suremus on eelmistest kümneid kordi väiksem. Statistika hindab aga otseseid surmapõhjusi; kaudsete põhjuste jälile on raskem jõuda, kuid on selge, et näiteks suure osa enesetappude põhjuseks on ühel või teisel moel psüühikahäired, peamiselt depressioon ja alkoholi kuritarvitamine.

Veel on välja arvutatud, et psüühikahäired moodustavad Eestis kaheksa kuni üheksa protsenti haigestumuse tõttu kaotatud eluaastatest, mis teeb igal aastal kokku üle 12 000 inimaasta. Asja tõsidusest saame ettekujutuse, kui mõelda, kui palju suudaks korda saata 12 000 inimest ühe aastaga (matemaatiliselt samaväärne, kuid raskemini ette kujutatav: kui palju jõuaks ära teha üks inimene 12 000 aastaga). Sellest kõigest jääb Eesti ilma igal aastal ja ainult psüühikahäirete tõttu.

Vaimsest tervisest on lihtne suurejooneliselt rääkida. Näiteks toimus 2008. aastal Brüsselis kõrgetasemeline konverents, millel otsustati, et vaimne tervis on inimõigus ja võtmetähtsusega ressurss ning selle edendamiseks tuleb astuda otsustavaid samme. Sellega võrreldes kõlab palju maalähedasemalt paar nädalat hiljem WHO Euroopa piirkonna riikide tervishoiuministrite kohtumisel vastu võetud Tallinna harta, mille ühe punktina kohustutakse edendama tervisesüsteemide läbipaistvust ja kavandama reforme nii, et tulemused oleksid mõõdetavad. On ilus ja südamlik öelda, et vaimne tervis on inimõigus, kuid Tallinna harta vaimus tuleks küsida ka, kas ja kuidas meie tervishoiusüsteem selle õiguse kättesaadavaks teeb.

Psüühikahäired on alahinnatud ja aladiagnoositud

Eestis pöördus TAI tervisestatistika andmetel 2011. aastal psühhiaatri poole psüühikahäirega üle 100 000 inimese. See ei näita kaugeltki kogu levimust, sest osa probleeme lahendab perearst (umbes poole antidepressantidest on näiteks välja kirjutanud perearstid), kuid väga suur osa psüühikahäirete all kannatajatest ei otsi kahjuks üldse abi.

Abiotsimist takistavad muu hulgas ühiskonnas levinud hoiakud: psüühikahäiret kas ei peeta üldse tõsiseltvõetavaks probleemiks, vaid millekski, millega inimene võib lihtsalt tahtepingutuse abil toime tulla; seda peetakse millekski häbiväärseks, mida tuleb varjata, või lihtsalt ei teata või ei usuta, et abi on võimalik.

Ükski neist hoiakutest ei ole mõistlik, sest võimalus, et inimene näiteks mõõdukast või raskest depressioonist omaenda jõul välja rabeleks, on enamasti ainult teoreetiline. WHO soovituste järgi annab kõige paremaid tulemusi medikamentoosse ravi ja psühhoteraapia kombinatsioon, kuid kerge depressiooni puhul soovitatakse piirduda psühhoteraapiaga. Seda, et ravimitest üksi ei piisa või et saab ka teisiti, on leitud ka Eestis – vaimse tervise interventsioonide kulutõhususe uuring aastast 2005 ütleb konkreetselt, et depressiooni osas on ainult farmakoteraapia kõige väiksema efektiivsusega ja kõige kulutõhusama tulemuse saab ravimite kombineerimisel psühhoteraapia ja proaktiivse raviga

Vaimse tervise teenuste korraldus Eestis

Väga paljusid haigusi, sealhulgas psüühikahäireid, on vähemalt teatud määral võimalik vältida. Kui vältimine on võimalik, siis tasub seda teha, sest ravi on üldjuhul kallim ja ka ebamugavam. Eestis on vaimse tervise edendamine ja häirete ärahoidmine seni peamiselt projektipõhine ning vähe koordineeritud. Sellele juhitakse tähelepanu 2006. aastal koostatud Euroopa Komisjoni raportis, mille järgi Eesti süsteem ei ole jätkusuutlik ega kuluefektiivne: rahastamine on ebastabiilne ning pole kindlust, kas isealgatusel põhinevad tegevused on suunatud just kõige olulisematele probleemidele või kas neist üldse kasu on.

Eesti oli 2008. aastal üks neljast WHO Euroopa regiooni liikmesriigist, kus ei ole kehtestatud vaimse tervise poliitikat: ülejäänud kolm riiki olid Gruusia, Moldova ja Aserbaidžaan. Eestis on olemas südame-veresoonkonna haiguste, aidsi, tuberkuloosi, vähi ja narkomaania vältimise kavad või strateegiad, kuid psüühika- ja käitumishäirete kohta sellist koordineeritud tegevuskava ei ole. Mitte et sellele ei oleks mõeldud – juba kümme aastat tagasi koostati vaimse tervise alusdokument, sotsiaalministeeriumis on aastate jooksul moodustatud töögruppe, teema on olnud valitsuses arutusel, ilmunud on ülevaateid, analüüse ja teadustöid, mis kõik kinnitavad, et probleeme on Eestis küllaga, ja pakuvad ka lahendusi. Kitsaskohti (millest suur osa on otseselt seotud valdkonna reguleerimatusega) kajastab põhjalikult 2011. aastal Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel valminud «Vaimse tervise teenuste kaardistamine ja vajaduste analüüs», laste psüühikahäirete ravist ja rehabilitatsioonist rääkides on standardite ja õigusliku regulatsiooni puudumist mainitud ka näiteks «Laste ja perede arengukavas 2013–2020».

Kuidas saaks seadus, strateegia või tegevuskava vaimse tervise edendamisele kaasa aidata? Muidugi mõjub ikkagi tegutsemine ise, mitte paber. Ent kui riik ei tea, mida ta tahab ja kas üldse tahab, siis on vaimse tervise vallas parema olukorra saavutamine puhtalt õnne ja juhuse asi. Mõõdetavad eesmärgid aitavad hinnata, kas tegevusest on päriselt kasu või on tegu lihtsalt ilusa jutuga. See tähendab, et tegevuskaval on mõte ­ainult siis, kui sellega kaasneb olukorra hindamine enne ja pärast sekkumist. Näiteks ravi efektiivsuse hindamiseks on vaja statistikat nende inimeste kohta; ilma selleta võib küll mängida tulemuslikkuse mõõtmist, kuid tegelikult on võimatu öelda, kas need patsiendid, keda raviti, on needsamad, kes terveks said.

Psühholoogi roll Eesti tervishoiusüsteemis on ebamäärane – näiteks puuduvad siin erinevalt mitmest lähinaabrist selged nõuded psühholoogi ettevalmistuses; tervishoiu tugispetsialistide hulka kuuluvad meil hingehoidja ja massöör, kuid psühholoog mitte. Kool on üks peamisi kohti, kus saaks tegelda vaimse tervise probleemide ärahoidmise ja varase avastamisega, kuid kõigis koolides psühholoogi pole ning enam pole selge, kas keegi peaks tagama, et oleks. Vaid suuremates linnades on võimalik depressioonis inimest psühhoteraapiasse suunata ja ka siis võib juhtuda, et järjekorras tuleb oodata mitu kuud. Need on vaid mõned näited probleemidest, mille korraldamiseks oleks vaja vaimse tervise poliitikat.

Kenn Konstabel on Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi teadur.

Tagasi üles