Ravimijäägid imbuvad heitvetest loodusesse

Foto: Corbis/Scanpix

Ravimite elu ei lõpe pärast nende allaneelamist. Mitte kõik toimeaine molekulid ei leia meie organismis üles neile määratud sihtpunkti ning nende tee jätkub: kõigepealt kempsupotti, siis kanalisatsiooni, sealt reoveepuhastisse. Ja uuringud näitavad, et veel edasigi. Praegu kasutatavad puhastustehnoloogiad pole tihti piisavad, et kõiki ravimimolekule kinni pidada, ja nii liiguvad need sinna, kuhu lähevad ka heitveed: merre, jõgedesse, järvedesse.

Uurimine, mida need ained seal korda saadavad, on viimastel aastatel aina enam hoogu kogunud teadusvaldkond. Kogutud andmed on murettekitavad: näiteks juba see naissuguhormoonide kontsentratsioon, mida praegu Euroopa ja Põhja-Ameerika veekogudes mõõdetakse, tekitavad kaladel arenguhäireid.

Kui Suurbritannia keskkonnaamet 2004. aastal üle kogu riigi kalade tervist uuris, selgus, et 86 protsenti kinni püütud isastest kaladest kandsid samal ajal ka emaste kalade sugutunnuseid. 2001. aastal Kanadas läbi viidud teedrajavas uuringus näitasid teadlased, kuidas järves naissuguhormoonide taseme tõstmine viis ühe kalaliigi populatsiooni kollapsini, kuna isased kalad hakkasid niisa asemel marja tootma.

Süüdlaseks olevad hormoonid pärinevad rasestumisvastastest vahenditest, neist olulisim on etinüülöstradiool (EE2). «Ühegi teise kemikaali mõju kohta veekeskkonnale pole meil rohkem andmeid,» märkis Londonis asuva Bruneli ülikooli keskkonnatoksikoloog Susan Jobling hiljuti ajakirja ­Nature uudistetoimetusele.

«Etinüülöstradiool on väga kange kemikaal,» selgitas ta. «See on loodud inimkehas mõju avaldama väga väikeste koguste juures. See tähendab ka, et sel on märgatav mõju looduskeskkonnale.»

Seetõttu sattuski EE2 keskmesse, kui kõne alla tulid esimesed seadusandlikud sammud ravimireostuse piiramiseks. Selle aasta jaanuaris esitas Euroopa Komisjon eelnõu, mis seadis paljude ainete kontsentratsioonile vees senisest madalamad piirmäärad ning lisas nimekirja uusi aineid.

Esimest korda leidusid selles loendis ka ravimid. Täpsemalt mainitud etinüülöstradiool, sellega sarnane östradiool ja põletikuvastases ravis laialt kasutatav diklofenak, mille puhul on uuringud näidanud, et see mõjutab kalade geeniaktiivsust ja rakkude toimimist.

Komisjon tegi ettepaneku seada piirmäärad, kui palju tohib neid aineid reoveepuhastitest loodusse tagasi lastavas vees olla. EE2 puhul on see näiteks 0,035 nanogrammi liitri kohta magevees ja kaks korda rohkem merevees. Suurbritannias ületasid seda normi kõigi puhastite heitveed, mõnel pool koguni kuni 13 korda.

Milline on olukord Eestis, meie keskkonnaministeerium veel ei tea. Ministeeriumi pressiesindaja Pille Rõivase sõnul on vastav uuring tellitud ja see valmib aasta lõpuks. Ent komisjoni pakutud piirmäär on nii madal, et Eestis praegu heitvee regulaarseks jälgimiseks kasutusel olevad meetodid ei ole küllalt head. «Piisava tundlikkusega määramismeetodid on praegu arendamisel,» kinnitas Rõivas.

Komisjoni ettepanek piirmäärade seadmise kohta ajas paljud riigid aga ärevusse, kuna uued normid tähendavad kohustust täiendada veepuhastusjaamu. Tehnoloogia, mis suudab ravimijääke veest eemaldada, on kulukas ja veel mitte eriti levinud.

Suurbritannia veefirmad käisid välja 37 miljardit eurot, mis kuluks riigi kõigi seadmete võimalike nõuetega vastavusse viimiseks. Ja lõpuks peaks selle kinni maksma tarbija. Eesti keskkonnaministeerium ei ole veel valmis kuludest rääkima, kuna puudub ülevaade, palju meie heitvetes üldse ravimijääke on.

Keskkonnaeksperdid väidavad vastu, et summa on ülepaisutatud ning kulusid võiks omavahel jagada vee-ettevõtted ja ravimifirmad, kellele need medikamendid on aastate jooksul toonud hea sissetuleku.

Ravimifirmad hoiatasid seepeale, et piirmäära seadmine võib kaasa tuua nende ravimite kättesaadavuse vähenemise. Teema raportööriks määratud Euroopa Parlamendi saadik, Austria konservatiiv Richard Seeber kirjutas oma aruandes samuti, et seni tuvastatud keskkonnariskid ei kaalu üles inimesi tervist puudutavaid kaalutlusi. «Veepoliitika ei tohiks otseselt määrata liikmesriikide tervishoiupoliitikat,» ütles ta.

Piirmäärade vastaste sõnul on meie teadmised ravimijääkide esinemise ja mõju kohta veel liiga puudulikud, et vastu võtta regulatsioone. Näiteks ei pruugi nende hinnangul ravimijääkide mõju isenditele tähendada, et see halvendab oluliselt kogu liigi tervist.

Kuid peamiseks argumendiks, mis liikmesriike komisjoni ettepaneku puhul pelutab, on ikkagi raha. «Olmereovee puhastamine ravimijääkidest, kui need ained on sinna juba sattunud, võib osutuda ülemäära kulukaks,» vahendas Rõivas Eesti seisukohta. «Pigem tuleks kaaluda turukorralduslike meetmete rakendamist, näiteks toodete asendamist ja teatud ainete kasutamise keelustamist.»

«Ravimite osas Eesti pooldab pigem uute keskkonnanormide rakendamise edasilükkamist, kuni analüütilised meetodid on piisavalt välja arendatud ja on olemas rohkem infot nimetatud ainete esinemise, nende sisalduse ja tehnoloogiate kohta, mis võimaldavad neid ained olmereoveest eraldada,» teatas Rõivas.

Kui eelnõu sel nädala Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuskomisjoni arutamiseks jõudis, läkski sellega Eesti soovi kohaselt. Parandusettepanekute tulemusel kadusid eelnõust piirmäärad ravimijääkide sisaldusele heitvetes.

Koos 15 teise kemikaaliga nimekirjas olnud kolm ravimit lisati nn jälgimisnimekirja ning kohustati liikmesriike nende sisaldust vetes aasta jooksul seirama. Piirmäärade seadmine lükati edasi, kuni on saadud ülevaade olukorrast. Jõustumiseks peab eelnõu heaks kiitma parlament.

Kogemus nende kolme ravimiga hakkab suures osas määrama, milliseks kujuneb poliitika ravimijääkide keskkonnamõjude suhtes. Debatid panevad paika, kas kõige tõhusam on kontrollida lätet ehk inimeste (kohati üleliigset) ravimitarbimist või panustada suudmesse ehk veepuhastusse.

Järjekorras on ravimeid, mille keskkonnamõju on alles selgumas, kuid mis on samuti kindlad kandidaadid tuleviku regulatsioonide jaoks. Hiljuti vahendas ajakiri Nature tööd, mis uuris levinud antidepressandi Prozacki toimeaine fluoksetiini mõju rasvpea lepamaimudele (Pimephales promelas), samale liigile, kelle uurimisest on saadud kõige alarmeerivamad andmed naissuguhormoonide mõju kohta.

Tavaliselt ehitavad selle liigi isased valmis pesad, kuhu emased saavad oma marja heita. Seejärel kannavad isased pesa eest hoolt. Kui katses lisati vette sama palju fluoksetiini, kui on heitvetes kõige rohkem mõõdetud, hakkasid isased pesa ehitamisele rohkem ega kulutama. Doosi kümnekordistamisel muutus pesa isaste jaoks nii tähtsaks, et nad unustasid emased täiesti. Veelkordsel koguse suurendamisel muutusid kalad täiesti viljatuks.

Veel üks murekoht on antibiootikumid, ja mitte ainult inimeste omad. Samaväärne oht on loomakasvatuses, kus loomadele antud antibiootikumid kogunevad sõnnikusse. Keskkonda pääsenuna võivad ravimijäägid soodustada resistentsete mikroobitüvede teket.

Eesti teadlased on ka uurinud, kas reoveesetted, mida põllumajandus teinekord kompostina kasutab, sisaldavad lubatust rohkem antibiootikume ning kas need võivad kogunenud ka taimedesse. Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste ühisuuring leidis, et olenevalt kompostimise meetodist jäi sellesse tõesti mõningaid jääke üle soovituslike määrade ning need kogunesid ka toidutaimedesse.

Keskkonnaministeeriumi hinnangul ei ole reoveesette kasutamine põllumajanduses Eestis levinud ning tegeliku olukorra väljaselgitamiseks on vaja teha veel uuringuid.