Korruptsiooniga – olgu see pistisevõtmine või riigi raha kõrvalekantimine – ei taha Venemaal tõsiselt võidelda mitte keegi. Ei «ülemkihid» ega «alamkihid» kas ei näe vajadust või ei kujuta ette, kuidas seda teha, kirjutab kolumnist Jüri Maloverjan.
Jüri Maloverjan: korruptsioon – põline eluviis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa president Vladimir Putin kõneles föderaalkogu ees: «Ametnike võimalus tegutseda oma nägemuse järgi ning isevaldselt tõlgendada seadusi [---] loovad toitepinda korruptsioonile.» Oli aasta 2000. Nüüd, 12 aastat hiljem, tabas Venemaad järjekordne korruptantide paljastamise laine.
Juurdluskomitee, prokuratuur, ja siseministeerium avastasid ühtäkki, et «Vene GPSi», GLONASSi süsteemi loomiseks eraldatud rahast on pihta pandud umbes 6,5 miljardit rubla (umbes 160 mln eurot), kaitseministeeriumi juurde loodud teeninduskontsernis Oboronservis (kaitseteenindus) 360 miljonit rubla ning hiljutisele Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö tippkohtumisele kulutatud mõnesajast miljardist on esialgsetel andmetel varastatud 93 miljonit rubla.
Nende 12 aasta jooksul – aga ka viimase pea viie sajandi jooksul, alates Ivan Julma 1561. aasta seaduste kogust – on Vene juhid üsna palju korruptsioonist rääkinud. Selle nalja üle, et «ametlik Venemaa asub korruptsiooniga võitlema», enam eriti ei naerdagi.
Ilmselt on asi selles, et korruptsiooniga – olgu see pistisevõtmine või riigi raha kõrvalekantimine – ei taha Venemaal tõsiselt võidelda mitte keegi. Ei «ülemkihid» ega «alamkihid» kas ei näe vajadust või ei kujuta ette, kuidas seda teha, või mõlemat korraga.
Võideldes riigiteenistujate lisatulu allikate leidmise tavaga, võitleb Venemaa iseendaga. On olemas kaks Venemaad, mis eksisteerivad peaaegu igaühes, paadunud korruptandist ausaima lihttööliseni välja.
Üks on soovunelmate Venemaa, kus kõik käib seaduse järgi, kus ametnikud on ausad ja kohusetundlikud ning kodanik saab kõiki riigi teenuseid ilma lisakuludeta. Teine aga on tegelik, «igipõline» Venemaa, kus seaduseks on ülemuse tahe, andami kogumine aga on riigiaparaadi viis ära elada. Need kaks Venemaad eksisteerivad kõrvuti igaühe teadvuses ja samas võitlevad omavahel – ning «põline Venemaa» jääb reeglina peale.
«Alamkihid» ei kujuta ette, kuidas saaks teistmoodi elada. Paljud venemaalased, muide, ei usu ka seda, et kusagil, näiteks Põhjamaades, saavad inimesed igapäevaelus ilma altkäemaksu maksmata hakkama. Sest nad «kindlasti valetavad, see ei ole ju võimalik».
Lihtrahvas mõistab korrumpeerunud ametnikud küll tuliselt hukka, eriti sellistel päevadel nagu praegu, kui teleuudistest näidatakse Oboronservise või GLONASSi juhtide paari aastaga «teenitud», enam kui miljon eurot maksvaid kullatud klosetipottidega kortereid. Kuid üsna tihti – liigagi tihti – tuleb see hukkamõist lihtsalt kadedusest: keegi, näe, on soojale kohale pugenud, mina aga pean siin aus ja vaene olema.
Väga paljud venemaalased käsitlevad pistist kui loomulikku asja, mis teeb ka pistiseandja elu mugavamaks. Liikluspolitseiga suhtlemise tava on kõige levinum näide. Kõik rikuvad eeskirja ja kõik maksavad kohapeal. Ükskord rääkisime sel teemal otse-eetris kuulajatega. Helistas üks erusõjaväelane, rääkis pikalt, et liikluspolitseinikke tuleb karmimalt karistada, et nad diskrediteerivad mundriau, et ta ise armees olles ei varastanud isegi ühtegi naela ja muidugi ei võtnud pistist. Küsisin, mida ta ise teeb, kui liikluspolitseinikud ta kinni peavad. Vastus oli: «Muidugi maksan kohapeal! Mis mul üle jääb?»
Sellist «lihtrahva» suhtumist oleks saanud muuta, kui neid muutusi oleks tahtnud Venemaa eliit. Kuid viimase viie-seitsme aastaga on lõplikult selgeks saanud, et valitsejate peamine sisepoliitiline eesmärk on jätta üldjoontes kõik nii, nagu on.
Selle stabiilsuse jaoks on riigiaparaadis lokkav korruptsioon isegi kasulik. Pea iga ametnik on nõnda õnge otsas – igaüks teab, et vajaduse korral on kriminaalasi varnast võtta. Sellised politseinikud, prokurörid, kohtunikud ja parlamendisaadikud täidavad ükskõik mis käsku. Ja vastupidi: selline ametnikkond on lojaalne seepärast, et tal lubatakse andamit koguda.
Samas peab pidevalt käima ka agar võitlus korruptsiooniga. Õigemini öeldes, mitte korruptsiooniga, vaid üksikute korruptantidega, sest süsteemi tervikuna ei tohi lammutada. Võitlus peab käima esiteks seepärast, et «rahvale meeldib», ning see kuulub õiglase suure juhi kujutelma juurde. Teiseks aga ei tohi õngekonks rooste minna, ametnike hirmutamine ei saa lõpmatuseni vaid sõnadeks jääda.
Peab möönma, et võitluse käigus tehakse ka midagi, mis tõepoolest mõnevõrra vähendab korruptsiooni madalamal tasemel. Näiteks liikluspolitseinikke asendavad üha rohkem kaamerad. Uut välispassi ei pea enam nädalaid ootama või ametnikule maksma: see tehakse nüüd mõne päevaga.
Kuid süsteemi alustalasid, seda, et ametnik allub ennekõike ülemusele ja tema koostatud instruktsioonile, puutuda ei tohi. Nii algatatakse Venemaal iga aasta tuhandeid kriminaalasju vahele jäänud ametnike suhtes, kuid ei muudeta põhimõtteliselt seadusi, mis lubavad neil ettevõtjatelt raha välja pressida või riigi raha oma taskusse kantida.
Nii pajataski juristist presidenditoolihoidja Dmitri Medvedev ulatuslikust korruptsioonivastasest kampaaniast, samas kordagi mainimata sellist asja nagu vahetult kohaldatav seadus, mis ei vajaks toimima hakkamiseks lisaakte. Ta algatas seaduse, mille järgi tehakse õigusaktidele korruptsiooniriski ekspertiis. Ei ole kuulnud, mida see ekspertiis rääkis läbipaistmatu Oboronservise loomisest kaitseministeeriumi juurde. Ta algatas veel seaduse ametnike tulude, aga ka kulude deklareerimisest. Viimase võttis riigiduuma läinud nädalal vastu, kuid seaduses puudub tõhus kontrollimehhanism. Ja kui see olekski seaduses sees – kes hakkab tõsimeeli uurima, mis raha eest on igal politseikindralil väike, kuid uhke palee ehitatud? Kõik on niigi kõigile teada. Info läheb käiku vaid siis, kui vaja.
Omade hirmutamisega ei tohi liiale minna. Vallandatud kaitseministri Anatoli Serdjukovi väidetavale armukesele, ministeeriumi varaliste suhete ameti juhile Jevgenija Vassiljevale määras kohus seoses Oboronservise asjaga kõigest koduaresti. Seda tegi sama kohtunik, Marina Sõrova, kes augustis määras reaalse kaheaastase vanglakaristuse Pussy Rioti bändi naistele, kes enne kohtuotsust istusid mitu kuud eeluurimisvanglas. Presidendi pilastamine on selle võimusüsteemi loogika raames palju taunimisväärsem kui riigi rahavoogude oma taskusse ümbersuunamine.
Autor on BBC Moskva korrespondent.