Avaldus
Palun mind vastu võtta Narva kolledži ükskõik mis erialale, sest soovin selles majas õppida.
Lugupidamisega,
Ülar Mark
Ülar Mark: Narva kammertoon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Börsihoone ehitustöödega alustati alles 1695. aastal. Nii mastaapse hoone rajamisel oli terve Narva linn ehitustegevusest haaratud.
Siis aga tekkis suur takistus. Vahetunud oli kindralkuberner ja uus, Otto Wilhelm von Fersen (1623–1703) ei kiitnud ehitust heaks. 6. novembril 1697. aastal saatis Fersen Narva raele erakordselt karmis toonis kirja, milles ta seadis börsihoone vajalikkuse kahtluse alla. Kirja alguses küsis kindralkuberner:
«...kellelt teie head härrad ja mehed olete korralduse saanud, et te nii viletsal ajal umbes kolmele järelejäänud kodanikule soovite ehitada uut börsihoonet, millist Tema Kuninglikul Majesteedil kogu oma riigis ei ole...?»
Kirjale järgnes korraldus tööd katkestada ja juba olemasolevad müürid konserveerida. Pole teada, kas Fersenit ärritas rohkem rae aktiivne tegevus või leidis ta tõesti, et Narva ei saa endale sellist luksust lubada, kuni muud (tema silmis) prioriteetsemad ehitustööd on realiseerimata. Rae ja kindralkuberneri konflikti põhjuste tagamaade mõistmiseks tasub meenutada, et alates Rootsi võimu kehtestamisest kontrollis ja suunas keskvõim linna valitsemist oma äranägemise järgi.
Ferseni etteheide, et linn pole teda börsihoone ehitamise käiguga piisavalt kursis hoidnud, võiks illustreerida pingeid keskvõimu ning linnarae omavahelistes suhetes. Ferseni tsitaat näitab, et kindralkuberner pidas kuluka börsihoone ehitamist üldise viletsuse foonil raiskamiseks.» (Tsitaat raamatust «Uus maja vanal kohal»)
Vähemalt sama keeruline ja suurejooneline, nagu oli kunagise börsihoone rajamine, on ka praegune Narva kolledži ehitamine selle sama börsihoone kohale. Narva kolledži hoonest on raske rääkida maja arhitektuuri kontekstis. Selles on liiga suur osa arhitektuurivälisel küljel. Ehk teisisõnu – kõik tuleneb millestki, mis omakorda tuleneb millestki. Hea arhitektuur lihtsalt arvestab tekkinud olukorraga ja lisab juurde veel tänapäevased kihid.
Narva kolledži hoone sai valmis täitsa ootamatult. Sünnitusvalud aga kestsid üheksa aastat. Tulemus ei jäta kedagi ükskõikseks. Veelgi enam. Sellest hoonest pole võimalik mööda minna ilma, et sa seda ei märkaks. Kui oled märganud, hakkab aga kohe kerima küsimuste jada.
Miks selline katus, miks vana fassaad? Miks, kes, kuidas ...? Kui mõtlemiseks aega võtta ja seda pisut vaadelda, räägib hoone ise sulle kogu loo, seda mitte agressiivselt, pigem jõuliselt ja nüansirikkalt. Maja lugejale oleks vaid vaja pikka pinki teisel pool platsi.
Kui tavaliselt öeldakse, et maja peab vähemalt 20 aastat seisma, et tema väärtus välja settiks, siis see hoone ei vaja vanutumist ja väärtustumist. Ta on kohe valmis, justkui sünniks täiskasvanud inimene.
Eestpoolt on hoonet raske pildistada, sest foto mõjub ebareaalsena. See ongi ilmutus minevikust. Liiga puhas idee, et uskuda seda päris olevat. Justkui sügav reveranss kadunud barokse vanalinna väljenduseks. Samas üdini kaasaegne.
Kolledžist rääkides ei saa mööda Narva vanalinna taastamise soovidest ja Narva elanike suhtumisest vanalinna. Kummalised lood on selle vanalinnaga, usk temasse, olnu uuesti tulemisse.
Kunagi, kui Narva linnaarhitektina esimese raadiointervjuu andsin, küsis reporter, mida ma arvan Narva vanalinnast. Vastasin siiralt, et seda ei ole ju enam. Julgesin seda kinnitada, sest käisin vahetult enne tööle minekut sealt läbi. Viis säilinud maja bastioni eri nurkades ja hrutštšovkade mikrorajoon ei meenutanud kuidagi vanalinna.
Õieti ei saanud ma küsimusest aru. See oli mu suurim möödalask – ajasin esimesel tööpäeval linnaarhitektina Narva inimesed tigedaks. Tuleb Tallinnast mingi arhitektor ja ütleb, et meil polegi vanalinna! Narvalane nimelt armastab oma vanalinna. Vanalinn, linn, mida õieti pole (kui mitte arvestada postkaarte minevikust), on parema puudumisel narvalasele kollektiivse identiteedi loomise allikas.
Igas linnas peab olema midagi, mille üle uhke olla. Kui seda ei ole, puudub ka väärikus ja tulevikunägemus. See on anonüümsete paneelelamute asukate vajadus keskuse ehk linna järele. Mikrorajoon koos oma kauplusega ei asenda seda. Narvas on olemas ka pommitamised üle elanud Kreenholmi vana hoonestus, mis võiks olla minevikuga siduv element, kuid see on tehas – selle üle uhkust ei tunta.
Tegelikult on kogu Narva lugu kummaline. Rootslased ehitasid Eestisse linna, mille venelased purustasid, tulles seejärel siia elama ja võttes oma kodulinna identiteediks selle sama juba kadunud Rootsi linna. Sakslaste õhkimised ja Nõukogude Liidu pommirünnakud purustasid 1944. aastal üle 90 protsendi ajaloolise linnasüdame hoonestusest. Ülejäänu lükati buldooseriga maha 1957. aastal.
Vene keelt kõnelevad uusasukad peavad oluliseks rootslaste linna Eestis ja soovivad selle taastamist, kuna see on toeks nende identiteedi loomisel. Taastada aga ei ole võimalik, tuleb edasi minna. See on oluline võti kõigile, aitaks noortel Narva ja Eestisse jääda. Uus põlvkond on vaba minema, paljud on seda kahjuks ka teinud.
Kolledž on oma olemuselt kammertoon kogu vanalinna edasisele arendamisele, tema plaan ongi helihargi kujuga. Vanalinn ja haridus on omakorda võti kogu Narva linnale.
Ajalooliselt sai Raekoja platsile ehitatud börsihoone valmis 1704. aastal. Päris börsihoonena see ei saanudki kunagi tööle hakata, kuna Rootsi võim vahetus pärast Narva langemist Vene vägede kätte juba 1704. aastal.
Nüüd, ligi 300 aastat hiljem, said üheaegselt kokku linnavalitsuse huvi arendada raekoja ümbrust ja vanalinna ning Tartu Ülikooli Narva kolledži vajadus uue hoone järele.
Linnal oli raske leida nii olulist funktsiooni, millega tänapäeval võiks piirneda Raekoja plats. Vaekoda, turg, börs, vangla ja postijaam on ju valikutest ajaga välja jäänud. Praegu on enamik hoonetest kaotanud oma tähenduse sümbolina. Järel on bürokraatlikud menetlevad kontorid, millele tähenduse andmine on juba natuke ebaviisakas, sest tähtsam kui sümbol on kättesaadavus rahvale.
Lähim koht rahvale näib olevat ostukeskus. Räägitakse isegi omavalitsuse funktsioonide viimisest ostukeskustesse. Kõlab ju loogiliselt – kunagi tekkisidki linnad teeristile turgude ümber. Ostukeskus eeldaks autoparkimist ja paiknemist suurte teede ääres. Olukord, kus oleks ruumi ehitada teid, parklaid ja ostukeskust, aga ajalugu ei luba.
Milline võiks siis olla sobiv ühiskondlik hoone? Õigupoolest peale linnavalitsuse, kohtumaja ja raamatukogu ei tulegi ühtegi meelde. Ülikooli kolledž sobis Raekoja platsile ideaalselt.
Kes võtaks ette keerulise detailplaneeringu läbiviimise vahetult raekoja külje all, teostaks arheoloogilised kaevetööd, korraldaks arhitektuurivõistluse ning oleks samas tulevikku suunatud ja tooks värsket hingust piirkonnale, mis seda hädasti vajas?
Otsus Narva kolledži hoone ehitamise kohta Raekoja platsile sündis kuidagi kergelt ja loomulikult. Selle täideviimiseks oli aga vaja üheksa aastat sihipärast tööd. Kui keeruline see oli, teavad ilmselt ainult asjaosalised ise. Küllap andis selle elluviimiseks jõudu ka see, et valmimas oli maja, millel lisaks seintele ja katusele oli ka laiem idee: lahendada raekoja ja vanalinna ümbruse patiseis.
Siin konkureeris omavahel kaks arusaama. Maatasa pommitatud raekoja ümbruse taastamise eest võitlejad lootsid Narva vanalinna taastamisega taasluua ka kunagise Eesti linna. Elanikud kujutlesid aga piltide pealt nähtud vanalinna kui ainsat võimaliku teed. Tänapäevast arhitektuuri kardeti kui võimalike klaaskastide kontrollimatut ehitamist. Valminud Narva kolledži kohta võib öelda sedagi, et see hoone rehabiliteeris kaasaegse arhitektuuri.
Samuti on selge, et arhitektuurivõistlus täitis siin oma tähtsaima eesmärgi – leida midagi sellist, mida ei oska esimesel hetkel välja pakkuda. Dilemma, kas vana börsihoone kohale ehitada uus vana börsihoone, mis jäänuks varjama nüüd muinsuskaitse all olevat raekoda, mida justkui varjata ei tohiks, või ehitada Raekoja platsi kõrvale mitteajaloolisele ehitusjoonele uus tänapäevane maja.
Arhitektid Kavakava arhitektuuribüroost lahendasid selle salomonliku otsusega. Vanale vundamendile ei ehitata, vaateid raekojale ei suleta, vana ei taastata. Samas on visuaalne mõju vana hoone jäljend. Nii saab kõiki kihistusi lugeda nagu avatud raamatust. Eenduv katus markeerib börsihoone katust ja valge jäljend teeb kummarduse vanale hoonele, ometi on sisu üdini nüüdisaegne. Kolledž on tiine tähendustest Narvale, Eestile, linlastele ja üliõpilastele. Usk oma riiki või linna algab ikka väiksemast tasandist, antud juhul majast. Uhkusest selle üle, kus sa õpid.
Mäng ruumi mõjuga jätkub ka majas sees. Sissepääs viib avarasse fuajeesse, kus saab pidada ka loengut või kuulata kontserti. See on linnalik plaza, ideaalne koht, kus vaadata teisi ja näidata ennast. Ilmselt saab kolledž etaloniks õige mitme uue kooli ehitamisel Eestis ja julgen öelda, et ka maailmas. Mitte tema vorm, mida võib näha klantsajakirjadest, vaid mõtlemise viis ja sügavus.
Oluline on ka ajalugu austav ehitamine. Sellist hoonet on võimalik teha riigis, kus on kõrge kultuuritase ja mõistetakse õigesse kohta panustada. Kohta, mis on seeme kõigele ülejäänule. Selleks peab olema rahastaja kultuurne, ehitaja võimekas ning arhitektid vabad ja andekad.
Õiges kohas tehtud julge otsus saab olla ainult võidukas. Kui mõelda kesklinnast põgenenud sümbolhoonete peale, nagu näiteks Kumu, TÜ uued õppehooned või seni paberil olevad ERR ja ERM, ning tänuväärselt kesklinna keerulistesse tingimustesse kavandatud EKA ja Tallinna linnavalitsuse uuele hoonele, siis saab öelda ainult üht: proovige Narva moodi, tehke järele! Mõningate reservatsioonidega võib öelda, et Narva kolledž on esimene õnnestunud linnaehituslik näide meie aja sümbolarhitektuurist, mis on ehitatud linna. Uue hoonega lahendatakse mänglevalt olemasolevaid probleeme, mitte ei tekitata uusi juurde.
Narvas asub Euroopa kõige idapoolsem raekojahoone, mille kõrvalt algab Euroopa linnaehitus ja arhitektuur. Päike tõuseb idast.
Autorist. Ülar Mark on arhitekt, Eesti Arhitektuurikeskuse juhatuse esimees. Oli aastail 1999–2002 Narva peaarhitekt, olnud ka arhitektide liidu esimees.
Tartu Ülikooli Narva kolledži uus õppehoone
Arhitektid:
Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner
(Heidi Urb, Maarja Tüür, Kaire Nõmm, Andro Mänd, Sten Mark Mändmaa, Kristiina Arusoo, Helina Lass)
Sisearhitekt: Hannes Praks
Konstruktor: Maari Idnurm, Siim Randmäe EEB OÜ
Ehituse peatöövõtja: YIT Ehitus
Korruseid: 4
Ehitusalane pindala: 2109 m²
Suletud netopind: 4741 m²
Avatud brutopind: 5943,5 m²
Kubatuur: 25 490 m³
Maksumus: umbes 10 miljonit eurot, mis tuli Euroopa tõukefondidest, riigieelarvest ja TÜ eelarvest.
Allikad: Tartu Ülikooli Narva kolledž (www.narva.ut.ee), arhitektuuribüroo Kavakava (www.kavakava.ee)