Erik Männik: sõda ja rahu Gazas

, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunnistajate kinnitusel hukkas Hamasi relvastatud tiib 20. novembril, konflikti kuuendal päeval, Gaza linnas kuus väidetavat Iisraeli kollaboranti.
Tunnistajate kinnitusel hukkas Hamasi relvastatud tiib 20. novembril, konflikti kuuendal päeval, Gaza linnas kuus väidetavat Iisraeli kollaboranti. Foto: AFP/SCANPIX

Kolmapäeva õhtul vaherahu sõlmimisega lõppenud järjekordne ­Iisraeli-Gaza konflikt võib tähistada mõõdukama Fatahi tagaplaanile jäämist ning Hamasi esiletõusu ja toetuspinna suurenemist palestiinlaste hulgas.

Kolmapäeva, 21. novembri õhtul saabus teade vaherahu sõlmimisest Hamasi ja Iisraeli vahel. Sellele eelnes kaheksa päeva väldanud äge konflikt Iisraeli ja mitme Gaza sektoris tegutseva relvastatud grupeeringu (Hamas, Palestiina Islamidžihaad, Jaish al-Umma, Jeruusalemma Mudžahiidide Suura Nõukogu jt) vahel. Vaenupooled vahetasid raketi- ja õhulööke ning Iisraeli relvajõud tulistasid suurtükkidest sihtmärke Gazas.

Iisraeli pihta lasti välja ligi 1500 raketti, millest 420 hävitas raketitõrjesüsteem «Raudkuppel». Esialgsetel hinnangutel õnnestus Iisraelil tõrjuda umbkaudu 80–90 protsenti linnu ja asulaid otseselt ähvardanud rakettidest. Iisrael vastas õhurünnakutega 1500 sihtmärgi vastu, mobiliseeris 75 000 sõjaväelast (s.o veidi vähem kui viiendiku reservist) ning koondas nad Gaza sektori lähedusse. Hukkunute arv Gazas kasvas 161ni (neist 71 tsiviilisikut), Iisraelis kaotas elu viis inimest.

Praegune vastasseis meenutab varasematel aastatel korduvalt nähtud sündmusi, kus kestev ja mitte kuigi äge konflikt kasvab mingist hetkest alates üle aktiivseks sõjategevuseks. Seekord vallandas konflikti ägenemise Hamasi sõjalise organisatsiooni juhi Ahmed al-Jabari hukkumine Iisraeli õhulöögi tagajärjel, mis korraldati vastuseks sagenevale Lõuna-Iisraeli linnade ja asulate tulistamisele Gazast.

Palestiinlaste grupeeringute vallandatud ulatuslikud raketirünnakud aga ei andnud seekord tulemust, mida loodeti saavutada, tuginedes 2006. ja 2008.–2009. aasta kogemusele. «Raudkuppel» suutis hoida tsiviilohvrite arvu väikese ning seda ka hoolimata Iraani päritolu rakettide Fajr-5/M75 esmakordsest kasutamisest.

Viimased ohustasid Tel Avivi, Jeruusalemma ja Iisraeli tuumakeskust Dimonas ning nende löögiulatusse jäi üle kolme miljoni iisraellase. Olgu siinkohal võrdluseks öeldud, et Gaza sektoris elab üle 1,5 miljoni inimese, see on üks maailma tihedaimalt asustatud piirkondi, kus elab rohkem kui 4500 inimest ruutkilomeetril.

Iisraeli õhulöögid olid suunatud esmajärjekorras palestiinlaste varutud 12 000 raketi, nende laskeseadeldiste ning sõjategevuses osalevate grupeeringute hävitamisele (hukkus kuus Hamasi ja Palestiina Islamidžihaadi kõrgetasemelist sõjalist juhti). Samuti anti lööke Hamasi valitsusasutuste ning muude objektide pihta, et sundida Hamasi peatama sõjategevust ning ohjeldama Gaza sektoris tegutsevaid muid Iisraeli-vaenulikke organisatsioone.

Nii Hamas kui Iisrael tervitasid vaherahu sõlmimist ja teatasid, et on oma eesmärgid saavutanud. Iisraeli kaitseministri Ehud Baraki sõnade kohaselt suutis Iisrael taas tugevdada heidutust Hamasi suhtes ning vähendada tema võimet rünnata Iisraeli. Peaminister Netanyahu nägi vaherahuleppes võimalust saavutada pikemaajalist rahu, millest Iisrael pidi tingimata kinni haarama.

Hamasi juhi Khaled Mashaali sõnul aga tähistab vaherahu Iisraeli alistumist talle dikteeritud tingimustel ning Iisraeli suutmatust viia lõpule kavandatud operatsiooni (ilmselt pidas Mashaal silmas Iisraeli maaväeoperatsiooni ärajäämist).

Vaherahu konkreetsed tingimused näevad ette, et Iisrael lõpetab sõjategevuse Gaza sektori vastu maalt, merelt ja õhust ning peatab operatsioonid konkreetsete isikute hävitamiseks. Palestiinlased peavad lõpetama nii raketi- kui ka piiriülesed rünnakud Iisraeli vastu. Ööpäeva jooksul pärast vaherahu jõustumist tuli hakata lahendama küsimusi, mis on seotud inimeste ja kaupade vaba liikumisega üle Gaza sektori piiri.

Egiptuse roll saavutatud vaherahust kinnipidamise jälgimisel pole veel täiesti selge. Küll aga võib väita, et vaherahu kestmine pikema aja jooksul ning rahu saavutamine eeldab konflikti mõlemalt poolelt oma seisukohtade muutmist ja järeleandmisi.

Teel kestva julgeolekulahenduseni seisab Hamasi ees keeruline ülesanne ümber kujundada oma ideoloogia ja jõuda Iis­raeliga kooseksisteerimise omaksvõtuni. Niisuguse muutuse väljapaistvaim pooldaja Hamasi juhtkonnas on Khaled Mashaal. Ta on korduvalt väitnud, et palestiinlastel tuleb leppida asjaoluga, et Iisrael eksisteerib nende naabruses, ning kujundada oma poliitika sellest tulenevalt. Mashaali ja tema toetajate arvates on relvastatud vastasseis tulemuslik eelkõige enese kaitsmisel ning Palestiina riigi loomiseks tuleb otsida ka poliitilisi lahendusi.

Hamasi juhtkonna mõõdukama fraktsiooni vastas seisavad konservatiivsemad liidrid Gaza sektorist eesotsas peaminister Ismael Haniyeh’ ja Hamasi sõjalise tiivaga, kes on seni kaldunud rohkem traditsioonilise relvastatud võitluse poole ning taotlenud ka vastavat toetust väljast. Hamasi toetavad riigid – Egiptus, Türgi ja Katar – on püüdnud organisatsiooni juhte suunata poliitiliste ja kestvamate lahenduste otsimisele.

Toetajariigid on selgelt mõista andnud, et ootavad Hamasilt realistlikku ja läbimõeldud käitumist ega soovi, et liitlassuhe tooks kaasa ohte nende julgeolekule. Kes hakkab Hamasi juhtima selle aasta lõpus ja kas Mashaal ikka astub tagasi, pole praegu selge, kuid Egiptuse määrav roll vaherahu saavutamisel ilmselt sunnib Hamasi juhte võtma senisest mõnevõrra mõõdukamat kurssi.

Selline surve liitlastelt asetab Hamasi juhtidele kohustuse võtta kindlam seisukoht Gazas tegutsevate salafistlike grupeeringute suhtes, kellest näiteks Jeruusalemma Mudžahiidide Suura Nõukogu on otseselt seotud Al-Qaedaga. Senine poliitika, mille käigus Hamas surus halastamatult maha salafistide võimutaotlused, kuid vaatas läbi sõrmede nende rünnetele Iisrae­li vastu, ei ole jätkusuutlik. Samuti ei ole Egiptusele vastuvõetav Siinail tegutsevate egiptuse salafistide koondumine Gazasse ning radikalismi levik sealt tagasi.

Probleemi tõsidusele ja vajadusele leida kiire lahendus, kehtestamaks kontrolli kõigi relvastatud grupeeringute üle Gazas, viitab nii 12 raketi tulistamine Iisraeli pihta pärast vaherahu jõustumist kui ka terroriakt Tel Avivis vaherahu kehtestamise päeval. Senised kogemused vaherahu sõlmimisest Iisraeli ja palestiina rühmituste vahel kõnelevad selget keelt sellest, et neid on raske sõlmida, veel raskem jõus hoida ja kerge saboteerida.

Ka radikaalsete salafistide üle kontrolli kehtestades tuleb lahendada tõsine enesemääratlusega seotud probleem. Nimelt, Hamas peab lahti mõtestama, kuidas on tema jaoks seotud islam ja vägivalla kasutamine (lisaks eespool mainitud Palestiina vabastamise ja vägivalla kasutuse seosele) ning milliste normide alusel peaks ühiskond Gazas toimima.

Iisraeli seisukohast on aga küsitav vaherahus sätestatud kaupade ja inimeste vaba liikumine Gazasse. Iisrael, kes on blokeerinud Gaza sektorit pärast seda, kui Hamas seal 2007. aastal võimu haaras ja Fatahi jõuga välja tõrjus, on piiri täielikku avamist seni käsitlenud ohuna oma julgeolekule. Tel Avivi väitel võimaldab piiride avamine palestiinlastel tuua Gazasse relvastust ning ohustada Iisraeli järjest enam.

Iisraeli ohutunnetust pole kindlasti vähendanud araabia kevadega seotud sündmused Egiptuses, mis on viinud riigivõimu nõrgenemiseni Siinai poolsaarel ja võimaldanud vedada Sudaani kaudu Iraanist tarnitavat relvastust Gazasse. Teisest küljest on selge, et kestev blokaad ei saa kaasa tuua suhete normaliseerumist Gaza sektoriga, ning veelgi enam – see on järjest rohkem seotud ka suhetega Egiptuse, Türgi ja teiste riikidega regioonis.

Praeguseks vaherahuni jõudnud konflikt mõjutab ilmselt nii Fatahi-Hamasi ja Fatahi-Iisraeli suhteid. Gazas arenenud sõjategevuse käigus ilmnes, kuivõrd on kahanenud Mahmoud Abbasi tähtsus palestiinlaste esindajana. Kuigi ta katkestas kiiresti oma visiidi Šveitsi ja naasis Läänekaldale, piirdus tema tegevus peamiselt massimeedias esitatud üleskutsetega konflikt lõpetada. Abbasi ei kutsutud Kairos toimunud rahuläbirääkimistele, ükski välisdelegatsioon ei külastanud Läänekallast ning ka ta ise ei ilmutanud mingit soovi kriitilisel perioodil Gazasse minna.

Kompenseerimaks sellist prestiižikaotust, on Abbas kasutanud Iisraeli hukkamõistmiseks varasemast palju teravamaid väljendeid ning andnud Hamasi toetajatele loa korraldada Läänekaldal Iisraeli-vastaseid meeleavaldusi. Samuti seostas Abbas toimunud operatsiooni Iisraeli väidetava kavatsusega takistada Palestiina Autonoomial ÜRO liikme staatuse saavutamist ning teatas, et Palestiina Autonoomia esitab ametliku taotluse ÜRO vaatleja staatuse saamiseks 29. novembril 2012. Niisugune samm kutsub kindlasti esile Iisraeli protestid ja vastusammud.

Fatahil ja Hamasil ei ole senini õnnestunud tekkinud erimeelsusi ületada, vaatamata Egiptuse vahendusel sõlmitud kokkuleppele ja palestiinlaste nõudmistele, et nende kaks peamist poliitilist parteid omavahel ära lepiks. 19. novembril tegid Fatahi esindaja Jibril Raoub ja Hamasi esindaja Mahmoud al-Ramahi Ramallah’s taas avalduse, et organisatsioonid on otsustanud oma senised vastuolud kõrvale heita ja taastada palestiinlaste ühtsuse.

Juhul kui selline leppimine ka tuleb, saab see olema ebavõrdne partnerlus. Tõenäoliselt tõstab Gaza konflikti lahendus, mida palestiinlased kipuvad tõlgendama võiduna (kui vaherahu kehtima jääb), oluliselt Hamasi staatust Fatahi suhtes. Samuti suurendab Hamasi kaalu Egiptuse ja teiste riikide toetus sellele. Seepärast viitab poliitiliste jõudude praegune jaotus pigem Hamasi esilekerkimisele ning mõju võimalikule laienemisele palestiinlaste seas.

Kirjeldatut kokku võttes võib öelda, et kuigi taas on kirjutatud üks peatükk Lähis-Ida konflikti ajalukku, ilmnes selles uusi asjaolusid. Sõjaliselt suutis Iisrael end edukalt kaitsta raketirünnakute eest, mis avas tee paindlikumale suhtumisele vaherahu sõlmimisse.

Iisraeli vastu võitlevad palestiinlased on senisest palju enam mõjutatud araabia riikide ja Türgi poolt, mis soodustab pikas perspektiivis suhtumise muutumist Iis­raeli realistlikumaks. Kas sellest kõigest piisab, et hoiduda uutest vägivallapuhangutest, näitab aeg. Inimkonna senine kogemus ütleb, et sõdu alustada on palju lihtsam kui neid lõpetada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles