Mari-Liis Jakobson kirjutab, et uuringu «Populism Baltikumis» tulemused kinnitavad: vähemalt viimaste valimiste kontekstis polnud populism Eestis kuigi levinud strateegia. Äsjased sündmused viitavad, et olukorra muutumine pole välistatud.
Mari-Liis Jakobson: populismi kahe teraga mõõk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis on populism? Populism on poliitikastrateegia, mille keskmes on riigi võimueliidi ja rahva vastandamine, tõotus pidada rahva tahet ülimuslikuks ning konkreetset poliitilist jõudu rahva tahte kandjaks. Populism on sageli protestimeelsuse kandja, vastandudes tugevalt valitsevatele jõududele ja nende kordasaadetule, väites, et vaja on midagi hoopis teistsugust. Nii võiks populistlikeks lugeda selliseid poliitikaettepanekuid, mis peaksid muutma olukorda üsna kardinaalselt.
Populismil on ka variatsioone – saab rääkida parempopulismist, mille keskmes on anda rohkem vabadust ja võimalusi «tavalisele inimesele», ning vasakpopulismist, kus on keskmes ümberjagamine ja rahva heaolu. Eristada saab radikalismi ning üsna mahedat demokraatlikku populismi. Erinevalt saab määratleda ka seda, kes on «rahvas» või «tavaline inimene» – kas nende hulka arvatakse kõik elanikud või tehakse erandeid, välistades näiteks teatud vähemused.
Võiks öelda, et tavakõnes omab sõna «populism» aga ennekõike varjundit ja mitte tähendust. Nii nagu sõna «demokraatia» tähistab ideaali ja voorust, nii kannab populism endas millegi madala ja odava varjundit. Julgemalt väljendudes on populism just nagu sõimusõna.
Ehk on selle taga aristotellik suhtumine rahva võimesse määratleda õilsaid ühiseid huve, uskumus, et rahvas võib olla alp ja soovida lühiajalist isiklikku kasu pikaajalise ja kollektiivse asemel. Ehk kannab seda usk nende inimeste ebasiirusesse, kes ütlevad, et esindavad rahvast ja rahva tahet.
Samas on populismis nähtud ka vabastavat demokraatlikku funktsiooni: ilma populismita võib demokraatiast saada kiiresti tehnokraatia, kus üldsuse huve määratlevad oma parema äranägemise järgi eksperdid, kes ei kanna rahva ees vastutust; või ka oligarhia, kus rahva huvidest enam keegi ei hooligi, vaadatakse vaid, et siseringi käsi hästi käiks.
Seega tuleks populismi mõistesse suhtuda kaugelt lugupidavamalt kui pelka sõimusõnasse, sest see kannab endas ühtaegu nii võimalusi kui ka ohte.
Kuidas on lood populismiga meil Eestis? Lõppenud suvel viisid Tallinna Ülikooli riigiteadlased koos Läti ja Leedu uurijatega läbi väikese uuringu populismist Baltikumis, keskendudes viimati toimunud valimistele. Uuringu eesmärk polnud sildistada konkreetseid erakondi populistlikeks, vaid vaadata selle fenomeni esinemist üldisemalt.
Üheks põhiliseks tõdemuseks, millele uuring kinnitust andis, oli tõik, et kogu Baltikumi ühe lauaga lüüa ei saa. Kui populistlikud strateegiad on küllaltki levinud Leedu hektilises erakonnasüsteemis, siis Eestis oli selle esinemine pigem harv erand.
Üksikuid populismi tunnuseid esines küll pea kõigi erakondade programmides või meediaesinemistes, kuid ühtki klassikaliselt populistlikku erakonda välja tuua on keeruline. Pigem loodetakse turundusnippidele. Need aga näevad ette mitte rahva kui terviku tahte adresseerimist, vaid konkreetsete huvigruppide n-ö ülesostmist – pensionärid, vaadake, meie tõstame kõige rohkem pensione; hei, noored, me pakume heldet vanemahüvitist.
Samas, jälgides teiste riikide pikaajalisemaid poliitilisi arenguid, võib öelda, et populismil on oma tõusud ja mõõnad, justkui sinusoidsel graafikul. Ratsionaliseerivad ja tehnokraatlikud perioodid kipuvad vahelduma populismiturbulentsiga. Ja sinusoidil on tõusud seda sügavamad, mida sügavamad on mõõnad.
Uuring näitas üsna kujukalt, et populism kippus olema levinum ennekõike kolme sorti erakondade seas: marginaalsete erakondade seas, kelle toetus valimiskünnisest üle ei küündinud; poliitikataevasse lennanud uute tähtede seas ning samuti hääbujate seas, kes valimiskünnisele alla jäid.
Viimase näideteks saab Eestis tuua Rahvaliidu ja rohelised. Kui esimese valimisprogramm sisaldas ka analüüsitutest kõige rohkem populismi klassikalisi elemente, siis roheliste retoorika tükkis muutuma populistlikumaks just valimisvõitluse lõppfaasis, kui üsna selgelt terendas oht jääda allapoole künnist. Siis käis muidu üsna neutraalse ja tasakaalustatud programmiga erakond välja selliseid populistlikke lubadusi nagu näiteks kodanikupalk. Tõsi, kumbagi erakonda populism üle künnise ei vedanud ning võis neile teha suisa karuteene.
Ent ka populistlike tõusvate tähtede lend jäi üürikeseks. Nii Läti Reformierakond, mille liider Valdis Zatlers esines küllaltki populistlike avaldustega, kui ka Leedu 2008. aasta valimiste tõusev täht Rahvusliku Taassünni erakond on tänaseks poliitiline ajalugu: esimese reiting on kolme protsendi piirimail, viimast enam eraldiseisva erakonnana ei eksisteeri.
Populismi analüütilises skeemis, mida kasutasime, eristasime kaht põhimõõdet. Esiteks populistlikku identiteedipoliitikat, mille sisuks oli rahva konstrueerimine ja rahvale apelleerimine, antagonismide loome ning nostalgia kaotatud kuldaja vastu – kõik populismikirjanduses üsna silmapaistvad tunnused. Teiseks analüüsisime konkreetsete poliitikaettepanekute populistlikkust, võttes arvesse nende käsitletavaid teemasid, pakutavate muudatuste mastaapi ning poliitikaettepanekute väljaarendatust.
Eesti kontekstis oli populistlik identiteedipoliitika suhteliselt tagaplaanil, rahvale apelleerimisest rohkem keskenduti vastanduste ülesehitamisele, iseäranis oma konkurentide vaenamisele ning nende demoniseerimisele. Kõige kurikuulsam tegelane, kellega rahvast enda poolt hääletama meelitada, oli loomulikult Edgar Savisaar.
Märksa rohkem esines aga populistlikke poliitikaettepanekuid. Pea kõik erakonnad esitasid maagilisi lahendusi, mis kõlasid küll hästi, kuid mille praktiline võime väljatoodud probleeme lahendada oli kaheldav. Seda võib lugeda ehk üheks murettekitavamaks tulemuseks, sest kui rahva tahtele apelleerimine võib iseenesest olla isegi demokraatiat tugevdav, siis maagilise lahenduse tüüpi poliitikaettepanekud võivad viia valitsemise kvaliteedi languseni.
Viimaste kuudega on aga populismi tase Eestis märgatavalt muutunud. Seda mitte niivõrd erakondade, kuivõrd erinevate kodanikuühenduste ja arvamusliidrite toel. Näib, et eeldused populismi-siinusest on saamas tõeks ka Eestis.
Ühest küljest on see stsenaarium positiivne, toob rahva poliitikale lähemale ning ehk survestab ka poliitikuid mõtlema rohkem rahva tahtele ja huvidele. Teisalt aga tekitab see ohu, et hakatakse otsima neidsamu kõlavaid kontseptsioone või maagilisi lahendusi, mis olukorra hoobilt uueks looma peaks, aga praktikas seda siiski kuidagi teha ei saa.
Valimisseaduse muutmine ei pane poliitikuid rahvaga rohkem arvestama. Järjekordsest kaasamisportaalist on kasu üksnes siis, kui ka võimu kannab hingelt populist, kelle südameasi on rahva (ja mitte näiteks mõjukate eestkosterühmade) huvide eest seismine ning kes ei leia, et talle on üldise hüve teadmine juba poliitikavabrikust väljastamisel kaasa antud.
Autor on Tallinna Ülikooli üldpolitoloogia lektor, uuringu «Populism Baltikumis» koordinaator. Uuring valmis Avatud Eesti Fondi rahastamisel ning seda esitletakse täna kell 11 Tallinna Ülikooli senati saalis.