Tiiu Kuurme: uus sõnavara alandab kooli ja õpetajat

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme kirjeldab Õpetajate Lehes, kuidas moodne sõnakasutus alandab kooli ja õpetaja materjali töötlejaks ja õppimise juhtijaks, kelle töö tulemus on produkt.

Keele ja tegelikkuse seoseid uurivates filosoofilistes aruteludes püsib seisukoht, et keel loob tegelikkust. Milliste mõistetega tavatsetakse asjadest ja inimestest rääkida, see vormib pehmelt ja tasapisi viise ka nendest mõelda. See, kuidas mõtleme, suunab aga otsuseid ja tegusid, mille kaugem tagajärg on areng või allakäik.

Läbi meie uue iseseisvuse aja on sellel inimelu alal, mida tähistame hariduse ja kasvatusega, käinud vaikne mõistete positsioonivõitlus. Vanad ja vankumatuna tundunud on taandunud, uued, mille inspiratsiooni lähte leiame valitseva aja vaimu eelistustest, agressiivselt peale tunginud. Kasvatus ja haridus on ajalooliselt ikka paindunud valitsevate ideoloogiate päraselt. Vabanemist ja iseseisvumise lootust tõotas valgustusaja ideestik, pedagoogika kujunemine teaduseks ning teaduste spetsialiseerumine. Nii tekkisid kiiresti ka valdkonnale omased teooriad ja mõisted. Ent see iseseisvumine oli näiline. Valitsevad ideoloogiad ja režiimid on haridusest alati püüdnud teha nii oma liitlast kui ka survestajat inimeste arusaamade allutamiseks. Kasvatus aga on kõndinud ühiskondlikult võimukate väärtuste käekõrval. Me ei peaks olema nii naiivsed, et uskuda: ideoloogiate ja mõtteviiside paljusus ongi kohal! Pole kuigi keeruline ära arvata, kuidas suunatakse praegu inimeste viise mõelda ja teha oma elu jaoks olulisi otsuseid. Ka kasvatus- ja haridusmõtlemine on praegu üsna selgelt ja konkreetselt liberaalse turumajanduse uskumustega raamistatud. Veelgi täpsemalt, finantskapitali väeti alam. Ja mõistete mõju, mida kasutavad nii valdkonna professionaalid kui inimene tänavalt, ei ole siin vähetähtis, et siiski alal hoida teatud suhtumisi ja praktikaid.

Kas olemegi loobumas valgustusajastu lubadusest saada valdkonnana iseseisvaks, tekitada olulised mõisted lähtuvana selle enese sisemisest loogikast, mis moodustab meie kauni ja humaanse ala tuuma ja südame – see on inimese, tema elu, teadvuse, väärtuste ja käekäiguga seonduv ja selle kõige mõjul taasloodav ühiskond ja kultuur? On loomulik, et valdkonna sõnavara täieneb, ent täna tekkinud nn uued sõnad pole ju uued, neil juba on kollektiivses teadvuses tähendus. Ja see vormib arusaamu ning elupraktikat, ilma et ütleja seda tajuks.

Visalt ja järjekindlalt tekitavad haridustegelased meediasse väiteid, et töö on tellija materjalist. Algselt mõjus see kui lõbus metafoor. Nüüd enam mitte. Tegu näib olevat juurdunud inimkäsitusega, kus inimene, seega siis laps, ei olegi elus olevus, kel on oma mina, soovid, tundeelu ja vaated. Laps tuleb millekski teha, ent materjal on määratud tema vanemate geenide ning sotsiaalsete oludega. Töö ise ja selle eesmärgid on määratud ära kõrgel ja kaugel, selle on paika pannud ülima tõe teadja, milles laps ja tema geneetiline materjal ei oma kaasarääkimisõigust. Koolist tuleb välja produkt, sedaviisi räägib isegi üliõpilane seminaril.

Produkt tundub olevat riikliku õppekavaga ettenähtud pädevused omandanud lõpetaja, kes algselt oli materjal. Kokku saame tootmistsükli ehk teisisõnu: kool kujutab enesest tehast materjali vormimiseks, et ühiskond saaks kasutuskõlbliku produkti. Kui päriselt nii ei lähe, vabandab kooli välja materjali viletsus. Kas ka tööprotsessis puudujääke võis olla, see võetakse kõneks järjest vähem. Nii suurejoonelise tehnoloogilise produktsiooniprotsessi ees taanduvad muidugi kasvatusteaduses tavapäraselt juurdunud mõisted, nagu isiksus, subjektsus, individuaalsus, kasvatussuhe, arengutingimuste loomine, taan­dub koguni humanism ise, mis on olnud haridusmõtlemise ajalooline saatja. Nende mõistete põhieeldus on nimelt, et tegu on elus inimestega, et inimene pole pelgalt vormitav, ta kujuneb vastasmõjudes ja loob ise oma teadvussisud ning väärtused. Ja veel – inimene elab, materjal ja produkt aga valdavalt mitte. Või polegi enam vahet, kas elab või ei?

Kui kool on tehas – aga seegi metafoor on juba vana ja rahvusvaheline –, kaotab mõistagi väärtuse selline teadmine, mida pakuvad filosoofiline ja pedagoogiline antropoloogia, kasvatussotsioloogia, kriitilis-emantsipatoorne ja hermeneutiline kasvatusteadus, ka kasvatuse mõttelugu üldisemalt.

Teisisõnu, täna omaks võetud mõistetes ilmutab end Eestis vägevalt juurdunud biheiviorism ehk input-output loogika. Kasvatuse ja hariduse filosoofilise koega teadmise olemasolu on kahanenud vaid mõne üksiku inimese teadvussisuks, kes veel mäletavad, olles vanuses 50+. Biheiviorism on mugav ja kindla peale minek, pole vaja mõelda nüanssidele, isiksuste, kogemusmaailmade ja situatsioonide ainukordsusele. Eestis saab mitte välja teha rahvusvaheliselt juba kolm aastakümmet väldanud biheiviorismi argumenteeritud kriitikast. Tahaks küsida, kuhu on veel langeda, kui me koolipingis õppivat last enam inimeseks ei pea.

Kaduvikku määratud märkidega on mõiste kasvatus, mida kasutatakse peamiselt vitsa ja muude karistuste sünonüümina. Õpetaja kutsestandardis näiteks on kasvatuse mõistet osatud edukalt vältida, kuigi pole olemas õpetajat, kes ei kasvata. Kas või negatiivses mõttes. Samas on kutsestandardis kirjeldatud õpetaja tegevust, mis sisuliselt on kasvatus tema heas, ehkki kitsas mõttes. Üks kõige enam teadusrahastatud kasvatusteadusi esindav uurija väitis hiljuti avalikus ettekandes, et ta väldib seda mõistet igati. Kasvatus on tema jaoks lapse arengu toetamine. Kuigi võib mõista, et mõned ebamugavad argiteadvuse seigad ei tekita paljudes soovi meenutada, et tedagi on kasvatatud, oleks mõiste enese kadumine ometi tõeline kultuuriline kaotus. Toetatagu siis lapse arengut kuidas iganes. Nimelt on kasvatus iidne ja kogu inimkultuuri saatnud mitmekihiline elupraktika. Me ei saagi eeldada, et kasvatus on alati loomult hea ja toetav.

Kasvatusel on olnud rohkesti tasandeid, ta on vahendanud ideoloogiaid, kultuurilisi hoiakuid ja teadmist, sisaldanud suhteid, väärtusi, tegevusi, kasvatus esindab ühiskonna vaimseid hoovusi. Tal on võimas ja rikkalik tähendusväli, mille analüüs aitaks süvitsi mõista, mis praegu toimub ja kuhu see välja viib. 20. saj alguse hermeneutikute jaoks oli kasvatus osa kultuuris olevast jõust. Kasvatuse valda kuulub ka taaselustuv ammune mõiste pedagoogiline armastus, mille peamiseks sisuks isetu pedagoogiline eetos ja kasvataja ettenägev intuitsioon. Lapse arengu toetamine on sellest kõigest osake, mis ei pruugigi kuigi hästi õnnestuda, kui me kasvatust ennast tema seostes ning esinemisviisides ei mõista. Selline ümbernimetamine võimaldab kasvatuse taandada pelgalt psühholoogilise teadmise alamaks, jättes välja tema kultuurilise ja ühiskondliku sisu. Seda nii heas kui ka halvas, lugedes tähtsusetuks näiteks võimusuhete ja ideoloogiate analüüsi.

Uus sõnavara on taandanud ka õpetajat, temast on saanud näiteks õppimise juhtija. Kui kool on tootmisprotsess ja õppimine selle peamine osaprotsess, siis piisab õpetajale täiesti, kui ta õppivat materjali (st õpilasi) juhtida oskab. Kui lennukit juhitakse autopiloodiga, miks siis mitte ka kooliõppimist, siin ju pealegi jalad maas. Ometi on õpetaja midagi enamat ka siis, kui ta seda ise ei tea ja teised seda tunnistada ei taha. Ta esindab ühiskonda, avab kultuuri sisusid, on inimeseks olemise mudel, mõistab sõnatuid märke ja olude taustu, lahendab konflikte, annab lootust, vihjab sellele, mis on tõeliselt väärtuslik, seletab elu ja ilma väljaspool kooliõppimist, näitab kätte elu võimalusi. Tuleb kaasa tunda lapsele, kelle õpetajad on olnud kõigest õppimise juhtijad. Siis juhtubki nii nagu hiljaaegu Põlva kandist hariduse listi saadetud tõsieluloos, kus õpetaja küsinud 3. klassi lastelt: mõista, mõista, mis see on, õpetab, aga inimene ei ole. Ja lapsed vastanud: õpetaja!

Ja on veel üks autopiloodi hoolde jäetud mõistmatusele viitav mõiste. Kui varasematel aegadel said õpetajad pedagoogilise hariduse, siis nüüd on meil õpetajakoolitus. Seda mõistet pruugivad erilise innuga kõrgematel toolidel istujad. Ka teadusrahastatud uurijad piirduvad õpetajaga, kellele piisab üksnes koolitusest. (Eelneva märkuse tingis, et teadusrahastusega õnnistatuid on tsunftis väga üksikuid ja ikka needsamad, teistel pole lootustki.) Auditooriumis õpetajaks õppijatega kohtujad kasutavad ka õpetajahariduse mõistet. Keel kõneleb meid. Keel teab, et koolitus ja haridus ei ole sama kaaluga mõisted. Eesti keele seletav sõnaraamat pakub koolituse vastena mingisuguste oskuste omandamise, kogemuse, õppetunni. Keelevaist ja kogemus ütlevad, et koolitused on lühiajalised, suunatud konkreetsele suutmisele, et koolitada saab töötuid, trammijuhte, sekretäre, koeri, korteriühistute personali ja vajadusel saab kuskilt ka heade kommete koolitust. Koolitada ei saa filosoofe, arste, juriste, näitlejaid, arhitekte, teadlasi, kirjanikke, muusikuid jne. Koolitada ei saa loovintelligentsi. Nemad on end harinud. Sest otse harida ei saa samuti kedagi, kui asjaosaline seda ei taha. Väidan, et koolituse mõiste taandab õpetajakutse tähendust, arvab ta loovintelligentsi seast välja pelgalt oskusi valdavaks töötegijaks. Tehasetaolisse kooli materjali töötlema on sellest kõigest ju küll!

Ent ka meile pühakirjakeele tähenduses inglise keeles on erisus: teacher training ja teacher education. Neist esimene viitab väljast määratud eesmärkide täitmisega kooskõlas olevate oskuste omandamisele, teine aga üldistusvõimele, teadmistele ja väärtustele, mis põhinevad teoreetilistel õpingutel. Õpetajahariduselt koolitusele siirdumist on asjatundjad näinud kui tagasiminekut lihtsustumise suunas. Arenenud riikides on õpetajate ettevalmistus valdavalt ülikoolipõhine, sest tänapäeva õpetaja professionaal­sus tähendab avarat orienteerumisvõimet, autonoomiat, teadmispõhisust, eneseanalüüsi- ja muutumisvõimet. Kindlasti ei kujune see koolitustes, vaid eeldab süsteemset haridust. Õpetaja, kes saab aru, mida ta teeb, ei lähe kooli materjali töötlema. Kas meie lapsed pole enamat väärt ja kas pole me enam arenenud riik?

Et see pole pelgalt kõnepruuk, näitavad muudatused õpetajaid ettevalmistavates õppekavades. Ühes meie ülikoolis, nii anti ühel kokkusaamisel mõista, on sealt kadumas kasvatuse mõttelugu ja pole kohta kasvatusfilosoofial ega kasvatus- ja haridussotsioloogial. Sest õpetaja peab saama klassis hakkama! Haritud õpetaja professionaalsusse kuulub minevikku ja tulevikku vaatamise võime. Sest tema õpilased peavad saama ju tulevikus hakkama! 20. saj alguse hermeneutikud on öelnud ka, et kasvatus on mineviku vang ja tuleviku ees vastutav. Mineviku eelarvamused ja struktuurid köidavad käsist ja jalust tänaseid arusaamu ja praegu tehtav vangistab tulevikku. Uusliberalismi pealiskaudsuse ja utilitaarsuse lainel end siia sisse seadnud mõisted pigem vangistavad tulevikku, kui et vastutavad ta ees.