Vootele Päi: mis on «Harta12» autorite tegelik agenda?

Vootele Päi Foto: Erakogu

Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant Vootele Päi (Reformierakond) arutles oma blogis, kas «Harta12» koostamise taga on ikka ainuüksi mure ühiskonna pärast või on neil ka mingi poliitiline agenda.

«Harta12» sisu mind millegagi ei üllatanud: populistlik-poliitiline deklaratsioon, mille ainus mõte tundus olevat avaliku pahameele konsolideerimine ja selle allkirjastamine tuntud ühiskonnategelaste poolt, kes positsioneerides end sellega ühiskondliku vastuseisu eesrindlasteks. Kuna ligi pool sellest nimekirjast oli mulle kas vähetuntud või üldse uued nimed, siis hakkasin uurima, mis inimestega tegu, ja süttisid mõned tulukesed.

See punt ei ole kindlasti kogemata kokku sattunud. SDE, Vaba Isamaaline Kodanik, 20. augusti klubi, Memokraat, Eesti Humanitaarinstituut - need on vaid mõned vabaühendustest, mis neid inimesi omavahel seovad. Osa allakirjutanute puhul oli tuvastatav ka kunagine või kestev seos Rahvaliidu, Eestimaa Roheliste, IRLi või koguni Reformierakonna endaga. Ja see oli umbes tunnike sirvimist Google'is, mis, olgem ausad, on pigem pealiskaudne taustauuring.

Samuti on praktiliselt kõik need inimesed otseselt või kaudselt seotud meediaga: kas omavad nad seal otseseid tutvusi või on vähemalt viimase aasta jooksul olnud aktiivsed kolumnistid-kaasautorid. Üks «Harta12» eestvedajatest, Ignar Fjuk, on endine reformierakondlane ja kunagine riigikogu liige, nagu seda on koos temaga «Harta12» allkirjastanud Silver Meikar.

Omaette huvitav karakter tundub olevat Siim Tuisk, kes on esile kerkinud just seoses ACTA-vastaste aktsioonide ja möödunud nädalal aset leidnud meeleavalduse organiseerimisega. Lisaks sellele kuulus ta selle aasta jaanuarist septembrini SDEsse. Lahkus ta sealt üsna samal ajal, mil prokuratuur otsustas lõpetada RE rahastamisskeemide uurimise ning kuuldavasti käib ta nüüd paari riigiteadlasest kamraadiga Tartu peal ringi ja värbab inimesi oma loodavasse erakonda.

Selle loodava erakonna «jumpstart» peaks väidetavalt olema kohtuasi, millega vaidlustatakse erakonnaseaduse paragrahv 6 lõige 1, mille kohaselt peab ühingusse kuuluma vähemalt 1000 liiget, et registreerida seda erakonnana. Keskhariduse omandas Tuisk pea 10 aastat tagasi Rocca al Mare koolis ning Vikipeedia kohaselt õpib ta Tartu Ülikoolis ajalugu, viidet juba omandatud kõrghariduskraadile ma ei leidnud. Küll aga on ta tuntud ühiskonnategelane ja kodanikuaktivist, kes möödunud teisipäeval ei võtnud esimest korda Ansipi-valitsuse vastast plakatit kätte.

Mida ma selle kõigega öelda tahan? Üha vähem suudan seda tsirkust näha juhusliku sündmuste jadana. Kõigepealt tuleb Meikar (kes kindlasti ei kohanud ülejäänud «Harta12» initsiaatoreid selle allkirjastamisel esmakordselt) lagedale aastatetaguse probleemiga, mis enam ammu teda ei puuduta. Sealjuures ise ta ei mäletanud prokuratuuris, kellelt ta raha sai või mis ta sellega üldse lõpuks tegi.

Seejärel hüppab sadulasse meedia eesotsas Äripäevaga ning juba pool aastat on meedias avaldanud meeletutes kogustes RE-vastaseid artikleid, millest kusjuures julgelt üle poole on olnud arvamusartiklid.

Harta12 nimi ei seostu minu jaoks niivõrd käesoleva aastanumbriga, kui selle ajaga, mis selle koostamiseks ning .ee veebidomeeni ülesseadmiseks ja allkirjastamissüsteemi loomiseks võis kuluda. Ei tundunud üldse kokkusattumuslik, et «Harta12» avaldati väljaannetes Tartu meeleavaldust kajastavate artiklite kõrval ning ilmselt oli selle eesmärk peegeldada rahvusliku rahulolematuse haripunkti. Mina ei suuda kuidagi võtta seda hartat kui mingit pooljuhuslikku, siirast ja spontaanset ühiskondlikku appikarjet, sest niipalju kui ma mäletan, on selle seltskonna näod pea igapäevaselt vastu vahtinud kõigi väljaannete arvamuskülgedelt, rääkides pea ülepäeviti samal teemal, ehk vaid pisut erineva rakursi alt.

Öeldakse, et meedial on võim inimestega manipuleerida, aga on ka inimesed, kellel on võim omakorda meediaga manipuleerida. Nendeks on tuntud arvamusliidrid ja muud ühiskonnategelased, kelle taust või amet tagab nende usaldusväärsuse ning (erinevalt poliitiku elukutsest) ei varjuta automaatselt nende siiraid kavatsusi. Nad oskavad oma arvamust avaldada, neid loetakse ja need koguvad veebis klikke.

«Harta12» ilmudes idanes kahtlus, et ehk oli Randperel «Kolmeraudses» tõesti õigus ja eksisteerib mingi «seltskond», kes seda rauda on tagunud viimased kuud, kui mitte kauem või hoopis algusest ning selle tuumik on nagu linnud traadil reas toodud harta lõpus. See võib vabalt olla mu isiklik probleem, aga kogu Silvergate’i eskaleerumine ja käik on mulle pisut üle mõistuse. Alguses räägiti eelkõige kahtlusest, et raha, mida Silver panka saadeti viima, on vene oligarhidelt saadud ja ohustab valitsuse kaudu riiklikku julgeolekut. RE kontekstis tundus see süüdistus pisut absurdsevõitu ja ei kleepunud. Siis hakati rääkima sellest, et valitsus on kaugenenud ja ei vabanda... ja kui Ansip lõpuks spontaanselt vabandas (ehk polnud see vabandus tõesti suurem asi, aga mida te Ansipilt ootaks?), siis Postimees suutis seda objektiivselt kajastada, samal ajal kui ÄP selle poolmõnitusega oma esilehele riputas.

Emori andmetel langes RE toetus novembris võrreldes oktoobriga 6 protsenti ja see on üsna tõsine number. Sama tõsine number on 35 protsenti, mis näitab nende inimeste osakaalu, kel puudub parteiline eelistus ja keda võiks nimetada ehk «poliitiliselt heitunuks», sest nad ei usalda sisuliselt ühtki parteid. Veel möödunud jaanuaris oli neid inimesi 28 protsenti, mis tähendab, et vähem kui aastaga on nende inimeste hulk kasvanud 7 protsenti. Muuseas, see 35 protsenti inimestest on ka ripakile jäetud hääled, mida näiteks uus poliitiline jõud võiks teatud olukorras enda alla koondada. See võib näiteks olla olukord, kus riik, valitsus, demokraatia ja sealt edasi kogu rahvus on kriisis.

Kokkuvõttes, kogu selles skandaalis on olemas ka tugev võitjate pool ning kahjuks ei näe ma sellena ühiskonda. Ma pean täiesti võimalikuks, et punt taiplikke inimesi (haritlasi), kellel on laialdased teadmised ühiskonnast (ajalugu, ajakirjandus, suhtekorraldus, poliitika) on kasutamas ära olukorda või koguni tekitanud selle eos, et lõpptulemusena ajada oma poliitilist agendat. Isegi kui ma eksin: ehk tasub niisama vaadata arvamusliidrite arvamusavaldusi pisut kriitilisema pilguga vaatamata sellele, et valdav massimeedia neid püha tõena kuulutab.

Võib-olla olen ma misantroop, aga igaühel on oma agenda. Küsimus on lihtsalt selles, kas seda agendat osatakse nii ellu viia, et teised võimalikult vähe kannataks. See «ämma raha» on tõepoolest jama ja ehk peaks selle ülbusega päris mitu kraadi tagasi tõmbama, aga see ei tähenda veel, et inimesed oleks ebapädevad. Hakkamata tooma mingeid kaugeid võrdlusi Lõuna-Euroopast, 2012 juuni seisuga oli Lätis noorte töötus 29 protsenti vs Eesti 20,20 protsenti.

Vabandust, aga mina küll ei taha riskida sellega, et tekib olukord, kus võimule saavad tulla «isehakanud», kes siis eksperimenteerima hakkavad selle pinnal, mida siin või seal Tallinna-Tartu maantee otsas neile teadjad professorid õpetanud on. Ma eelistaks töövõimalusi stabiilses keskkonnas ning riigis, kus institutsioonid toimivad. See, kas seda juhtivad inimesed viitsivad naeratada ja koogutada mu ees, on minu jaoks pigem teisejärguline - põhiline, et nad oma tööd oskaks teha.