Kui kohalikul omavalitsusel on huvi ja raha tellida turvafirmalt teenuseid, ettevõte on suuteline neid pakkuma, need on avalikes huvides ning hange korraldatakse vastavalt seadusele ja läbipaistvalt, siis mis võiks kohalikul elanikul maksumaksjana selle vastu olla? Saab ta ju vastu turvalisema keskkonna ja seeläbi parema elukvaliteedi. Paraku pole see, mis väliselt ühtmoodi paistab, alati seestpoolt samasugune. Ning lähemal uurimisel võib selguda kõrvalnähte, nagu pisarad sibulat koorides.
Juhtkiri: pealt kullakarvaline, seest siiski siiruviiruline
21. november 2012, 10:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Turvafirmade kasutamine kohalikes omavalitsustes on üsna levinud. Miks? Esiteks saab tellija täpselt nõuda, mida ta soovib. Näiteks kui tihti ja milliseid objekte valvata jne. Teiseks on valvas silmapaar lisaks ning erinevalt valvavast naabrist, kelle tegevus on tahes-tahtmata piiratum, on turvatöötaja siiski erialase väljaõppe saanud inimene.
Kuid turvatöötaja pole politseinik. Turvaseadus tegelikult lausa keelab täita politsei- või riigikaitsefunktsioone. Avalikku korda tagades pole turvatöötajal võimalik rikkuda põhiõigusi, mida näiteks kurjategija kinnipidamine võib nõuda. (Nagu Viljandi kurikuulus peksulugu näitas, pelgab isegi politsei oma volitusi täiel määral rakendada.) Kinnipeetud isik tuleb vastavalt seadusele viivitamata politseile üle anda. Õiguste laiendamine siin võib viia reaalse vastuoluni põhiseadusega.
Kuigi kohati toimib politsei ja turvaettevõtete koostöö ladusalt ning turvatöötajad teevad isegi enam, kui leping ette näeb, toob igapäevane praktika ka teistsuguseid signaale. Näiteks tõdesid sel suvel Kuressaare lõbustusasutuste esindajad kohaliku ajalehe veergudel nagu ühest suust, et avaliku korra tagamisel ei saa omavalitsus turvafirmadele liiga suuri lootusi panna. «Politseimunder on see, mis korrale kutsub,» võttis ühe ööklubi juht teema kokku.
Ka on ju tore, kui tähelepanelik kodanik juhtunust otse turvafirmale teada annab, aga hädaolukorras ei tohiks siiski tekkida dilemmat, kuhu helistada. Politsei tutvustab juba lasteaialastele oma lühinumbrit 110. Rääkimata sellest, et Euroopa Liit on kulutanud suuri summasid teadvustamaks ühtset hädaabinumbrit 112.
Ehkki turvalisuse tagamine on ja jääb peamiselt politsei ülesandeks, on otstarbekas ära kasutada ka turvafirmasid, kelle patrullid niikuinii klientide objekte valvavad. Kaamerate võrgu laiendamine kohtades, kus see aitab turvatunnet luua, on samuti igati mõistlik.
Avaliku korra kaitse on kindlasti üks neid teemasid, mida kohalike valimiste eel tõstatada ning volikogudesse pürgijailt ideid ja lahendusi nõuda. Mõtteainet, mida õieti kulutatud raha eest saab, peaks iseäranis olema pealinnas, kus munitsipaalpolitsei eelarve küündis tänavu juba enam kui kolme miljoni euroni.