Tõnu Viik: kindla käega hääbumise kursil

Tõnu Viik Foto: Mihkel Maripuu

Eesti taasiseseisvumise ajal tekkinud unistuste utoopilisusest on palju räägitud, kuid nende luhtumine pole kuigi laialt teadvustatud, ning veel vähem on see teadvustamine inimeste reaalseid valikuid mõjutanud. Üheksakümnendatel uskusime, et ehitame üles läänemaise (ja võib-olla isegi põhjamaise) heaoluriigi, mis saab igaveseks aluseks eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimisele.

 Me alustasime taristu loomise ja selle mehitamisega kõigis neis dimensioonides, mis ühe euroopaliku riigi juurde kuuluvad. Ülikoolid, teadusasutused, kõiksugu mere- ja maa-ametid, välis­esindused, haiglad ja koolid, euroopalikud vanglad ja moodsa relvastusega kaitsevägi, kunsti- ja rahvamuuseumid, instituudid, nõunikud, soovolinikud ja demokraatia arendamise sihtasutused. Kõik need riigi funktsioone täitvad valdkonnad täitusid inimestega, kellest ühed asusid riigi funktsioone korraldama (näiteks ministeeriumi ametnikud) ja teised neid ellu viima (näiteks õpetajad, arstid, politseinikud, sõjaväelased).

Samal ajal sulgusid riigi piirid itta ja avanesid kogu ülejäänud maailmale. Euro kasutuselevõtt viis meid jälle ühe sammu euroopalike standardite suunas, kuid selle mõju osutus kahemõtteliseks. Ühelt poolt viis euro meid jälle sammukese «päris euroopluse» suunas, kuid sellega koos viis ta meid lähemale ka euroopalikule hinnatasemele.

Koos sellega sai inimestele selgeks oma ostuvõime ja elustandardi erinevus teiste euromaadega võrreldes. Kusjuures asi pole ainult suhtväärtuses ehk siis selles, et Eesti õpetaja saab kaks-kolm korda vähem palka kui tema Soome kolleeg. Kuna suur osa eluks vajaminevast on Eesti õpetajale sama kallis kui tema Soome kolleegile, sai koos euro tulekuga igaühele väga ilmseks, et Eesti õpetaja elustandard on tema Soome kolleegiga võrreldes hoopis teistsugune.

See oli ka varem nii, kuid enne euro tulekut polnud see nii laialdaselt teadvustatud ega nii ilmne. Aga muutunud teadvustamise astmest on olulisem hoopis järgmine: kui veel mõni aasta tagasi usuti (Reformierakonda), et elustandardi erinevus on ajutine nähe, mis tuleb lühiajaliselt välja kannatada (kuni me ühiste pingutuste abil riigi üles ehitame), siis nüüd on olukord hoopis teine: valitsuskoalitsioon pakub Eesti õpetajatele, arstidele ja teistele riigi funktsioone täitvatele inimestele leppida madala elustandardiga määramata ajaks.

Miks tuleb teiste euromaadega võrreldes madalama elustandardiga määramata ajaks leppida? Aga sellepärast, väidab valitsus (ja mõned turufundamentalistid), et riigi rikkus saab kasvada ainult ettevõtete kasumi arvelt, sellepärast, et laenu ei tohi võtta, ja sellepärast, et riigieelarve peab olema tasakaalus. Pealegi olevat euroopalik heaoluriik nii ehk teisiti oma aja ära elanud.

Kui laekub rohkem makse, väidavad nad, saab igas valdkonnas palkasid tõsta. See annab õpetajale ja teistele riigi funktsioone täitvatele inimestele perspektiivi, mille puhul tema palgatõusu suurusjärk on selline, et see võib-olla võimaldab, aga võib-olla ka ei võimalda, inflatsiooni kompenseerida.

Järelikult pakub praegune valitsuskoalitsioon ühiskonnale sisuliselt seda, et riigi funktsioone täitvate inimeste värskelt teadvustatud majanduslik olukord tuleb põlistada. Ehk teiste sõnadega, nad peavad oma praeguse elustandardiga eluks ajaks rahule jääma. Muidugi, kui Eesti ja Euroopa majandus peaksid mingil põhjusel jälle elavnema, siis võiks õpetaja sissetulek ka inflatsiooni suhtes tõusma hakata.

See uus elustandardi põlistamise pakkumine tehakse olukorras, kus Eestist lahkumine on lihtsam kui kunagi varem ja kus Eestit ümbritsevates maades võetakse töökad eestlased hea meelega vastu. Ning olukorras, kus elustandardi püsiva allajäämise teadvustamine alles hakkab meie ühiskondlikus teadvuses kinnistuma ja levima. Ma arvan, et juba ühe põlvkonna pärast mõjutab selle teadvustamise levimine juba oluliselt seda, milliste haridus-, elukutse- ja keeleõppevalikute suunas vanem põlvkond nooremat suunab.

Võime muidugi kujutleda, et noored võiksid eestluse aatest lähtudes valida endale tee, mille tagajärjel nad oma lääne kolleegidest mitu korda kehvemalt läbi ajavad, kuid õppejõuna tean, et lapsevanemate soovitused ja mõjutused laste elutee valikuks on vägagi materialistlikud. Seega näeme pikemas perspektiivis võimekate noorte inimeste emigratsiooni progresseeruvat, aga võib-olla ka plahvatuslikku kasvu.

Selle tagajärjel langeb meie võimekus kõiki ülalloetletud riigi funktsioone ülal pidada samuti kasvavas progressioonis. Mille tagajärjel peavad kõik, kes Eestisse jäävad, leppima sellega, et igal järgmisel kümnendil elame natuke kasinamalt kui eelmisel ning iga järgmine põlvkond elab natuke kehvemini kui eelmine. Ja kui piisavalt suur hulk inimesi omakorda seda teadvustab, siis kukub meie riik kokku üsna lühikese aja jooksul.

Mõistagi ei saa kõik riigi funktsioone täitvad inimesed palka, mille suurusjärk on võrdne õpetajate omaga. Meil on välja kujunenud olukord, kus riigielu «korraldajad» elavad mitte lihtsalt oluliselt paremini kui riigi funktsioonide elluviijad, vaid nad elavad hoopis teistsugust elu. Ning selles peitub järjekordne tegur, mis inimesi Eestist võõrandab. Osa meie riigielu «korraldajaist» saab palka, mis on küll väiksem kui nende lääne kolleegidel, kuid mille ostujõud läänega ühise hinnataseme puhul lubab neile euroala kolleegidega võrreldavat elukvaliteeti. Need on meie vastloodud riigiaadli esindajad.

Poliitiline võõrandatus tekibki sellest, et maksumaksja vahenditest euro­ala elustandardit toetavat palka saavad riigiaadli esindajad üritavad veenda sama maksumaksja arvel hoopis teistsugust elu elavaid töötajaid selles, et Eesti riik on nüüd põhimõtteliselt valmis, et tasakaalus eelarve on põhivaldkondade vahel juba jagatud, mistõttu teie sissetulek peabki jääma sõltuvusse teie lahtrist riigieelarves jne jne. Jätkaku lugeja seda väidete loetelu ise, meenutades valitsuse liikmete reaktsiooni õpetajate ja arstide streigile.

Kui võimu seisukoht ei muutu, jõuame juba ühe põlvkonna pärast olukorrani, kus Eestis ei ole enam ei arvuliselt ega võimekuselt neid inimesi, kes võiksid riigi funktsioone kõigis praeguseks loodud valdkondades täita. Samal põhjusel ei oleks võimalik neile ka palka maksta, sest kõik erksamad inimesed on selleks ajaks aru saanud, et püsiv ja põline kasinus ei ole midagi muud kui viletsus, ning kui nad ise selle eest ei page, siis hakkavad nad selleks tasapisi oma lapsi ette valmistama.

Kui me tõepoolest tahaksime kinni pidada oma konstitutsioonilisest kohustusest eesti rahva ja kultuuri püsimise ees, siis oleks vaja seda trajektoori muuta. Efektiivistamisest ja intensiivistamisest väljakujunenud eelarvelahtrite sees ei piisa. Ka mõne lisaprotsendi tekitamine siit või sealt ei muuda olukorda.

Et piisavat mõju omavate muudatuste drastilisuse astet selgitada, toon mõned juhuslikud näited: võiksime lähema kümne aasta jooksul sisse tuua 100 000 hiinlast ja 100 000 hindut aastas, et sisemajandust elavdada. Võiksime loobuda eelarvetasakaalu poliitikast. Või siis võiksime loobuda sellistest suurtest riiklikest valdkondadest nagu näiteks teadus, eestikeelsed ülikoolid või riigikaitse, aga võib-olla ka kõigist kolmest.

Tahan öelda, et hääbumise trajektoori muutmiseks on meil vaja hoopis teise suurusjärgu ressurssi kui see, millest kasvõi ainult rääkimiseks meie Toompea asunikud valmis on. Ja siis peaks selle ressursiga tegema midagi niisugust, mis tõepoolest mõjuks. Näiteks võiksime Eestist teha koha, kus on tõesti väga hea lapsi saada ja kasvatada. See tähendab paratamatult, et meie lasteaiad, koolid ja arstiabi oleks tasemel mitte Lätiga võrreldes, vaid eurotsooni kontekstis. Ja mõistagi oleksid sellel tasemel ka vastavate valdkondade palgad.

Kõige lootusetum paistabki olukord võimalike muutuste läbiviimise poole pealt. Eestis on võim ennast mitte lihtsalt kodanikuühiskonna eest Toompeale barrikadeerinud, vaid ka seesmiselt tsementeerunud. Mulle tundub, et isegi opositsioonipoliitikutele ei näi olevat võimalik väljakujunenud eelarvepoliitikat oluliselt muuta – selle lahtrid näivad neile peegeldavat ülisügavat tarkust ja igavest poliitilist tõde.

Aga ei ole nii: need lahtrid kujunesid välja enne seda, kui selgusid eurole ülemineku psühholoogilised tagajärjed, ja enne seda, kui sai selgeks, et eurotsoon ei ole sellise majanduskasvu keskkond, mis võimaldaks nii suurelt ehitatud riigi elujärje parandamist ettevõtluse edenemisest saadavatest tuludest.

Kujunenud olukorras tuleb aru saada, et see plaan, mis tehti Euroopa majanduse kasvu tingimustes – luua Eestisse kõigepealt hea ärikeskkond ja siis sellelt laekuvate maksude pealt hoida alles eesti rahvast ja kultuuri –, pole Euroopas valitseva pikema majandussurutise tingimustes enam jätkusuutlik.

Praegune koalitsioon juhib meid küll kindla käega, aga hääbumise kursil. Kuid pole selge, et opositsioon midagi muuta kavatseks, sest kartellistunud poliitiline võitlus ei käi mitte Eesti elu edendamise, vaid parteiliste grupeeringute jagatavate riigiaadli kohtade pärast. Järelikult jääb kogu lootus sellise poliitilise jõu tekkimisele, mis ei oleks raamistatud kartelli-erakondliku mõtteviisiga.