Homme esietendub Eesti Draamateatris Uku Uusbergi lavastuses Andrus Kivirähki järjekordne näidend, sedapuhku Oskar Lutsu 125. sünniaastapäevale ning «Kevade» 100 aasta juubelile pühendatud «Kevadine Luts». Postimees uuris autorilt aasta algul trükiski ilmunud teose tagamaid ning rahvakirjanikuks tõusnud Andrus Kivirähki suhteid tema eelkäijast rahvakirjaniku loominguga.
See pole esimene kord, kus Luts (kirjandusliku) tegelasena või siis kujundina ise lavale astub. Kohe meenub «Äripäeva» põhjal tehtud Gunnar Kilgase telelavastus «Pildikesi Paunverest» 1986, Mati Undi lavastus «Täna õhtul kell kuus viskame lutsu» 1998, Ingo Normeti «Huntluts» 2010 ja selle taastatud variant 2012. aasta algul. Suvel oli võimalik näha Palamusel Toomas Suumani «Nõiutud kevadet». Kuigi teie «Kevadist Lutsu» on võimalik igal huvilisel lugeda ja nüüd ka Uku Uusbergi lavastatuna Tallinna Draamateatris näha, oleks ometi kohane küsida, mis inspireeris teid oma «Lutsu-mängu» ette võtma.
Eks Luts on ju mingis mõttes ise selle eest hoolitsenud, et koos oma tegelaskujudega lavale jõuda, ise ta ennast oma raamatutesse sisse kirjutas ja kolab nende lehekülgedel ülejäänud Paunvere rahva seas omainimesena ringi, käib Tootsi pulmas ja kosib Teele õde. Minu näidend põhineb Lutsu noorepõlvemälestustel, kus ta esineb aeg-ajalt Andrese, siis aga, tolksti, Toomase nime all. Küllap vanamehel läks endal ka sassi, kes ta parajasti on.
Formaalne põhjus näidendi kirjutamiseks oli muidugi Lutsu 125 aasta juubel ja eriti veel «Kevade» 100 aasta juubel. Draamateater tegi ettepaneku ja mina võtsin sellest kinni. Tunne oli umbes sama, mis omal ajal, kui Merle Karusooga tuli jutuks Pansost kõnelev näidend – et see töö tuleb tingimata ära teha ja usutavasti olen mina parajasti tõesti kõige õigem inimene seda ette võtma. Polnud mingitki võimalust ega tahtmist keelduda. Luts on mulle ikkagi väga oluline ja armas autor ja ka inimesena sümpaatne persoon. Kirjutasin temast suure rõõmuga. Põnev oli ka see, et olin alles äsja tegelenud Tammsaarega, kirjutanud VAT Teatrile tema teoste põhjal «Karini ja Pearu», nüüd oli väga meeldiv siirduda Lutsu manu. Vänged vanamehed ju mõlemad.
Kas lavastuse sünniprotsessis olete ka autorina ise osalenud?
Mina olen ikka seda meelt, et autor peab lavastuse sünnis osalema, ma ei kujuta ette sellist olukorda, et saabun alles esietendusele, lips ees, ja istun tähtsalt esimesse ritta, et vaatame siis, mis te olete mu tükiga teinud… Autor on täpselt samasugune mutrike lavastusprotsessis nagu lavastaja, kunstnik või näitleja – tähtis ja vajalik, aga siiski ainult üks paljudest. Näitlejad ja lavastaja ei tööta autori heaks või kuulsuseks, vaid kõik koos pusivad ühise, võimalikult söödava tulemuse nimel. Nii et mina olin algusest peale Uku kõrval ja katsusin teda aidata ning toetada nii palju, kui suutsin. Ega prooviprotsess kerge olnud, materjal oli päris keeruline, aga Uku on väga andekas lavastaja, ja ma loodan, et saime ikkagi kambakesi pähkli katki hammustatud.
Millal te ise esimest korda Lutsu «Kevadet» lugesite ja mida siis sealt lugesite? Ja mida hiljem olete juurde lugenud?
Esimest lugemist ma küll ei mäleta, «Kevade» on justkui alati olemas olnud, mistõttu mul ei ole temaga ka mingeid sääraseid eredaid mälestusi nagu mõne teise raamatuga, mille loed läbi ja vaimustud.
«Kevadesse» ei armuta, «Kevade» on nagu lähisugulane, kes on su kõrval alati olnud, nagu ema-isa, vend või õde. Ta on hubane ja hea, läbinisti oma, mistõttu sageli ei viitsita teda ka kuigi lähedalt uurida. Filmi oleme näinud, mis veel? Eks ole, kes see ikka viitsib süveneda näiteks oma vanaema maailma? Niisama helistatakse vahel või astutakse tunnikeseks läbi. Ehkki tegelikult võib vanaema olla ülipõnev inimene. Niisama on ka «Kevadega», kui teda uuesti ja tähelepanelikult lugeda, siis leiab sealt igasuguseid asju. See on ikkagi geniaalne teos.
«Kevade» on kohustusliku kirjandusena ette nähtud seitsmendas klassis. Õpetajail tuleb vaeva näha, et õpilased seda kooliseiklusi kujutavast tekstist enamana võtaksid. Teisalt, kas «Kevade» kultuurilooline ja kirjanduslik ruum vajab nooremale seltskonnale avamist? Äkki ongi «Kevade» hoopis rohkem «vanakeste» tekst?
Vanakeste tekst ta nüüd kindlasti ei ole, ja üldse, selleks et Eesti elu mõista, tuleb «Kevadega» sina peale saada võimalikult noores eas. «Kevade» on ju klassikaline tüvitekst, temast hargneb nii palju oksi, et «Kevadet» tundmata pole eesti kultuurist üldse võimalik aru saada. Nii et kindlasti peaks «Kevadet» lugema juba enne kui seitsmendas klassis. Ja siis kunagi hiljem uuesti. Näiteks omaenda lastele.
Kas Lutsu loomingust on teil mõni teinegi teos, mille tahaksite n-ö ümber mängida?
Mingit kinnisideed mul pole ja mõnda aega peaksin ma Lutsuga kindlasti vahet, aga põhimõtteliselt on Lutsuga koos töötamine ainult puhas rõõm, tema tekst on niivõrd mahlane ja rikas. «Kevadise Lutsu» tarbeks lugesin üle kõik tema mälestused ja see oli väga vahva aeg, lõin seda tehes puhtast mõnust nurru nagu kass.
Teie loomingut on iseloomustatud kui lutsulikku selle pajatusliku stiili, huumori ja erakordselt loomulike ning sujuvate dialoogide pärast. Nii nagu Luts lõi Nukitsamehe, on teil Lotte. Mitmed teie teisedki tegelased elavad oma elu juba väljaspool kirjandust. «Liblikas», «Adolf Rühkas», «Voldemaris» on olemas melanhoolne kiht, ilma milleta poleks Luts see, kes ta on. Kas teid mõnikord häirib selline seostamine, nii et tahaks visata koguni anti-Lutsu?
Ei, mind ei häiri põrmugi, kui mind Lutsuga võrreldakse. Tunnen Lutsu loomingut piisavalt hästi, et teada, milles me ehk sarnaneme ja milles mitte, nii et las inimesed räägivad, mida tahavad. Ja anti-Lutsust ma hoiduksin küll iga hinna eest, sest mida see tähendaks, kirjutada nagu anti-Luts? Ilmselt siis igavalt, kuivalt ja keeruliselt. Ei, aitäh! Seda ma küll ei soovi.
Mati Unt on öelnud, et tal on Lutsuga ühine saladus – eesti rahvus. Mis võiks olla teie ja Lutsu ühine saladus?
Ma usun, et ma võin lugeda end Lutsu ja Undiga samasse salaseltsi kuuluvaks. Sest tõesti, eesti rahvus on meie kõigi saladus. Lutsu teavad ja armastavad ikkagi ju ainult eestlased. Aga sellest pole midagi, see ongi tore. Ega ei peagi kõiki oma kalleid asju võõrastega jagama.
Oskar Lutsu «Kevade» – 100
• «Kevade» I osa ilmus esmakordselt 5. novembril 1912 25-aastase autori enda kulu ja kirjadega 2100 eksemplaris.
• «Kevade» on Eduard Bornhöhe debüütraamatu
«Tasuja» kõrval teine esikraamat eesti kirjandusloos, millest sai ühtlasi kirjaniku peateos.
• «Kevade» on ilmunud 21 trükis, kokku ligi 380 000 eksemplaris ja tõlgitud 13 keelde.
• Esimest korda dramatiseeris ja lavastas «Kevade» Andres Särev 1937. aastal, sõjajärgsel perioodil osutusid menukaks Voldemar Panso lavastused.
• 1970. aastal linastus Arvo Kruusemendi käe all tehtud film, mille eestlased valisid 20. sajandi parimaks filmiks.