Kõrghariduses eesti ja inglise keele koos kasutamine tekitab tõsiseid probleeme ja kas äkki ka uue keele, muretseb TLÜ kommunikatsooni eriala magistrant Jane Niit Postimehe arvamusportaalis.
Jane Niit: estonglish kui uus suund Eesti kõrgharidusmaastikul?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas on võimalik, et riigis, kus on üksainus riigikeel – eesti keel –, on vaja riigiülikoolis õppimiseks osata inglise keelt? Tegelikult ei tunne ma muret niivõrd inglise keele oskamise vajalikkuse pärast, kuivõrd pean probleemseks seda olukorda, mis on tekkinud kõrgharidusmaastikul just eesti ja inglise keele kooskasutamise tulemusena.
Väga paljud ülikoolides kasutusel olevad teadustekstid ja õppematerjalid on kirjutatud inglise keeles, kuid meie, üliõpilased, peame kirjutama esseid, lahendama koduülesandeid ning sooritama eksameid aga eesti keeles. Siinkohal tulevadki mängu esmalt just tõlgendusprobleemid.
Isegi kui Eesti noor oskab inglise keelt heal või väga heal tasemel, siis näiteks ilukirjanduslikud tekstid on kirjutatud tavaliselt piisavalt lihtsas vormis, et seda osata emakeeles oma sõnadega ümber jutustada. Seal ei ole faktid nõnda olulised. Samas kui me räägime teadustekstidest ja õpikutest, siis üliõpilasel, kes ei räägi inglise keelt emakeelena, on väga raske seda üheselt mõistetavana tõlgendada.
Inglise keeles on juba nii, et erinevatel sõnadel on mitmesugused tähendused, mis kõik sõltuvad kontekstist. Selle tulemusena arenebki üliõpilaskeel kui üldistav emakeelne kokkuvõte võõrkeelest.
Akadeemilises keskkonnas, ülikoolis, toimiv teaduskeel pole mõeldud kokkuvõtete tegemiseks, vaid selle eelduseks on täpne ja spetsiifiline keelekasutus. Kas ülikoolid eeldavad, et mistahes õppekaval õppides peame olema samal ajal ka tõlkimisasjatundjad?
Teine probleem on eesti- ja ingliskeelsete lausete struktuurierinevused. Inglise keele laialdane kasutamine mõjutab otseselt eesti keele kasutamist ja seda just negatiivselt. Kui enamik õppematerjale, ja tulevikus ka võib-olla loengud, on inglise keeles, siis tahes tahtmata hakkab ka mõte liikuma selles keeles. See loob omakorda väga soodsa pinnase võõrsõnadest, kantseliidist, kohmakatest liitlausetest ja sõnavahust läbipõimunud eestikeelsete tekstide tekkeks.
Eesti ja inglise keel on oma struktuurilt nii erinevad, et neid kaht keelt ei saa viljakalt koos kasutada – nad hakkavad segama teineteist ning seetõttu kahandavad kogu kirjutatud teksti grammatilist kvaliteeti ning keeletunnetust.
Kõigel sellel on laiemgi kontekst. Inimesed tunnetavad maailma läbi keele ning võõrkeeles õppimine viib pikemas perspektiivis selle ulatuslikuma kasutamiseni ka töökultuuris. Seda kõike soodustabki ühiskondlik konjunktuur, mis kujunenud väga pro-ingliskeelseks.
Näiteks, Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia (2006-2015) üheks eesmärgiks on võõrkeelse õppe mahu kasv. Ka Tartu Ülikooli rektori, Volli Kalmu, hinnangul on aastaks 2020 enamik Eesti ülikoolide magistri- ja doktoriõppest ingliskeelne. Seda ideed toetab ka seadus, mis kohustab koole hakkama õpetama esimest võõrkeelt esimeses õppeastmes ehk esimeses, teises või kolmandas klassis.
Mõeldes loogiliselt – mida varem hakatakse võõrkeelt õppima, seda paremini on see ka omandatud täiskasvanuikka jõudes – näiteks, Euroopa Komisjoni algatatud keeleoskusuuringu kohaselt asuvadki Eesti koolinoored neljandal kohal inglise keele oskuse poolest.
Viimati kirjeldatud lähenemisviisile tuginedes jäävad õhku rippuma mõned küsimused. Kas me liigume pikemas perspektiivis kakskeelse Eesti poole, täielikult inglise keelse Eesti poole või hakkab meie ühiskonda hoopistükkis domineerima uus lingua franca estonglishi näol? Ja kuidas mõjutab see tendents Eesti ühiskondlikku mentaliteeti tervikuna ning seda just eesti keele kui rahvusliku identiteedi säilimise vaatevinklist?