/nginx/o/2017/06/21/6805777t1hb69f.jpg)
/nginx/o/2012/09/27/1341938t1h5996.jpg)
Justiitsminister Kristen Michal ütleb nn vihakõne-eelnõule laekunud vastukajade kommentaariks, et see ei saa tema allkirja, kui hirmud sõnavabaduse piiramise pärast pole maha võetud ja läbi räägitud.
Kristen Michal: hirmud tuleb maha võtta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palusin justiitsministeeriumi ametnikel ja karistusseadustiku muudatuste väljatöötajatel võtta hea õigusloome põhimõtete vaimus kokku osapooled, kes on arvamust avaldanud.
Justiitsministeeriumi üks ülesanne on kaitsta inimeste põhiõigusi – sõnavabadus on üks neist õigustest. Suhtun mõistmisega nii Kirikute Nõukogu kui advokatuuri küsimustesse ja arvan, et neid tuleb arutada.
Euroopa Liidu raamotsuse eesmärk ei ole piirata õigust oma mõtteid vabalt väljendada, vaid kaitsta avalikus ruumis nõrgemat osapoolt süstemaatilise vaenuõhutamise eest.
Et võtta alusetud ja sotsiaalmeedias levitatavad mured kohe maha, siis ütlen otse – eelnõu ei saa minu allkirja ja justiitsministeeriumist ta teele ei asu, kui need hirmud pole maha võetud ja läbi räägitud, sealhulgas mure sõnavabaduse piiramise pärast.
Järgmised sammud selle eelnõuga on novembri keskpaigas algavad arutelud, kuhu saavad kutsed kõik osapooled, kes on arvamust avaldanud ning kes on ühiskonnas sõnavabaduse teemal kaasa rääkinud.
See ring saab olema päris lai – Kirikute Nõukogust advokatuurini ja Eesti Interneti Kogukonnani. Enne seda saadavad justiitsministeeriumi ametnikud välja ka eelnõu juba muudetud versiooni, kus eelnõu autorid on arvestanud tagasisidega ja võimalike kitsaskohtadega.
Ja veelkord, enne kui laua taga olevad osapooled pole leidnud ühist arusaama, eelnõu minu allkirja ei saa ja siit majast edasi ei lähe. See peaks ka kõigile andma selge signaali, et vaenu õhutamise probleemidega tuleb Eestis sisuliselt laua taga tegeleda ja ühisosa otsida.
Kui tuua lisaks ELi raamotsusele näide, siis reaalne probleem, mida selle eelnõuga lahendama peame, on küsimus, kas inimeste kaitseks on piisav tänane praktika, kus nõrgema poole ähvardaja saab vastustuse võtta alles siis, kui on reaalne oht ehk õhku tõstetud kirves kellegi pea kohal.
Enamus ju ometi vastab, et ei, tänane seadus vajab parandamist – õiguskaitsel võiks olla võimalus juba varem sekkuda, kui on reaalne probleem, ja reaalse ohu tõestamine ei pea minema viimase hetkeni. Selleks aga on vaja lahendusi, sest õiguskaitse ei saa tegutseda ja kohus otsustada seaduseväliselt.
Alternatiiv on, et lahenduse leidmata jäämisel kaotame ühiskonnana kõik koos. Ühist tasakaalu ja ka seda eelnõud ei tule ning probleemid jäävad hea lahenduseta.
Loodan seda kinnitust andes, et kõik osapooled töötavad selle valdkonnaga edasi heas usus ja panustavad sisuliselt ning, mis peamine – hirmuta, et avalikkuses nõrgema poole kaitse saab sõnavabadusele ohuks olla.