Kärbetega peab kaasas käima pikaajalisem pensionikassa päästmise plaan
Juhtkiri: ise annan – ise võtan
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsuse ettepanek peatada alates maist riigi sissemaksed pensioni teise sambasse võib ju olla mõistlik plaan, kui uue majandusprognoosi valgel on vaja veel kord eelarves lisakärpeid teha. Kuid sellega peab kaasnema läbimõeldud kava, kuidas kahe aasta pärast pensionisüsteem uuesti käima saada. Ning mis veel olulisem, valitsus peab leidma viisi, kuidas inimeste usaldust säästa.
Kui ulatuslik pensionireform omal ajal ette võeti ja pension kolmest sambast sõltuma pandi, tähendas see kokkulepet inimese ja valitsuse vahel nagu iga säärane suurem ettevõtmine. Kui valitsus nüüd pensionipõlve kindlustamiseks mõeldud kokkulepet rikub, võib inimestele jääda mulje, et iga pikaajaline ja tulevikku suunatud kokkulepe võib rikutud saada.
Ise-annan-ise-võtan-suhtumine, mida selle taga näha võib, ei tule kindlasti valitsuse usaldusväärsusele kasuks. Seda enam, et üsna samasuguse mulje jätab ka uus töölepinguseadus, mida pärast vastuvõtmist ebasoodsamas suunas väänama hakati.
Et vältida sõnamurdlikkuse kujunemist käitumisnormiks, peaks valitsus suutma näidata, millised on garantiid, et kaheks aastaks külmutatud pensionisüsteem hiljem uuesti käivitada suudetakse. Pensionikassa kipub nagunii miinusesse tiksuma, ja seda isegi juhul, kui palgad ja sellega koos sotsiaalmaksu laekumine oleksid jäänud samale tasemele nagu headel aegadel. Nüüd, mil tööpuudus suureneb ja sotsiaalmaksu laekumine väheneb, juhtub see veel kiiremini, kui varem prognoositud. Kas keegi saab lubada, et kahe aasta pärast, mil sissemakseid teise sambasse plaanitakse jätkata, on selleks üldse võimalusi? Ja kui, siis kust vajaminev summa võtta kavatsetakse?
Tõsi, kui tööhõive taas kasvab, kosub tasapisi ka sotsiaalmaksu laekumine, ent see ei kaota juba varem teada olnud probleeme. Jõuame ikka ja jälle välja sinna, et lisaks pakilisele – ehk riigi tulude ja kulude kiirele kordaseadmisele – oleks vaja tegeleda ka põhilisega. Vaja on struktuurseid reforme ja otsuseid, mis tooksid pikaajalised lahendused. Ja vaja on ka näidata, et kord läbivaieldud ja vastuvõetud otsuseid suudetakse ellu viia. Kõik need teemad on olnud arutlusel juba aastaid, aga lahenduste otsimisse ei ole tõsiselt suhtutud. Ning valitsuse rabe käitumine viimastel kuudel ei kinnita usku, et pikki plaane tegelikult tehakse.
Praeguse kava kohaselt peaks riik uuesti alustama sissemaksetega teise sambasse pärast 2011. aasta valimisi. Kui selleks ajaks ei ole suudetud korraliku plaani rakendamisega hakkama saada, tähendab see, et kõik praegused ja ilmselt ka lisanduvad probleemid lükkuvad tulevase valitsuse kaela. Ja see ei ole koorem, mida kellelegi soovida.