On selge, et euroraha hulk järgmisel perioodil (2014–2020) ei kasva ja suurema arenguhüppe saavutamiseks peame Eestis seda summat sihiteadlikumalt kasutama, kirjutab Katrin Pihor, Praxise majanduspoliitika programmi juht. See tähendab üksiti seda, et mõned valdkonnad ja head ideed jäävad struktuurifondide raha toeta.
ELi uue rahastamisperioodi läbirääkimised koguvad tuure ja kütavad kirgi nii Brüsselis kui meie koduses Eestis. Kui ELi pealinnas käib tuline arutelu selle üle, kui palju raha ja milliste valdkondade vahel jagada, siis Eestis püüame leida, kuhu seda seni täpsustamata suurusega rahahulka suunata nii, et luua tugevam alus Eesti edasiseks arenguks.
Üks on selge, raha järgmisel perioodil käesolevaga võrreldes ei lisandu ja suurema arenguhüppe saavutamiseks peaksime seda summat sihiteadlikumalt ja läbimõeldumalt kasutama. Sellised otsused eeldavad kaalutletud valikuid. Valik aga tähendab, et rahulolematus kasvab – alati on keegi, kes jääb ilma või saab liiga vähe.
Euroopa võlakriis on jätnud selge jälje ka ELi tulevasele, 2014–2020 kestvale eelarveperioodile – rahastamise kasv on käimasoleva rahastamisperioodiga võrreldes peaaegu olematu. ELi vaesemate regioonide toetuseks mõeldud ühtekuuluvuspoliitika summad vähenevad viie protsendi võrra. Kokku tõmmatakse ka ühise põllumajanduspoliitika eelarvet, komisjoni esialgses pakkumises lausa kümme protsenti.
Raha tahtjaid on aga eelmise perioodiga võrreldes tublisti rohkem – vaevlevad ju mitmed rikkamadki liikmesriigid kõrge tööpuuduse ja olematu majanduskasvu käes. ELi ühisest eelarvest loodetakse tuge ka nendes riikides. Ja vaatamata sellele leidsid liikmesriigid Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, et komisjoni juunis tehtud pakkumine oli liigagi helde. Praeguseks on selge, et esialgses ettepanekus tehakse olulisi kärpeid ja seda peaaegu kõigis valdkondades. Lõplikku paketti siiski enne detsembris oodatavat ministrite tippkohtumist ei avalikustata.
Uue perioodi lemmikteemadeks on kujunemas ELi liikmesriikide konkurentsivõime, eriti teaduse kvaliteedi ja ettevõtete innovatsioonivõimekuse kasv. Eeldatakse, et liikmesriikide tasandil panustatakse struktuuriraha kasutamisel nn targa kasvu toetamisele. Esmakordselt on ellu kutsutud ELi-ülene teadusuuringute ja innovatsioonistrateegia finantsinstrument «Horizon 2020» – programm 80 miljoni euroga. Eestile tähendab see mitme väljakutsega tööd.
Peame looma silla teaduse tippsaavutuste ja ühiskonna vajaduse vahel. Seni ei ole meie teadlaste maailmatasemel uurimistöö suutnud kaasa tuua Eesti majanduse struktuuri muutumist teadmistepõhisemaks ja kõrgemat lisandväärtust loovaks. Viimane on eeltingimuseks, et töötasud Eestis kasvaksid ja me ei piirduks vaid odava allhankega oma Skandinaavia naabritele.
Ettevõtete ja teadusasutuste koostöö on rohkem kui tagasihoidlik, piirdudes sageli vaid ülikoolide töötajate hulgast välja kasvanud ettevõtjatega. Teaduslike ideede väljaarendamiseks täisväärtuslikeks toodeteks napib ettevõtetel kapitali. Meie eelisarendatavate teadussuundade valikul ei arvestata piisavalt Eestis kasutada olevate tootmisvaradega – mets, sood, turbarabad, põlevkivi. Kõik need valdkonnad vääriks oluliselt enam teadlaste tähelepanu.
Vajalik on vaadata valdkondade arengut tervikspektrist, mis eeldab erinevate poliitikavaldkondade (loe: ministeeriumide) suuremat koordineeritust. Kuid ainuüksi teadus- ja innovatsioonitegevuste rahastamisest ei piisa. Peame rohkem mõtlema, kuidas muuta Eestit atraktiivseks elukohaks tippteadlastele. Ainuüksi maailmatasemel töötingimustest jääb väheks, kui kogu elukeskkond – alates lasteaia- ja koolivõrgust kuni ühistranspordi ja arstiabini – ei ole oodataval tasemel.
Eesti on uue perioodi ettevalmistamisega suhteliselt heas seisus. Pingutatud on selle nimel, et sõeluda välja Eestile kõige olulisemad teemad ja arenguvajadused. Arengufond on koostanud põhjaliku ülevaate globaalsetest trendidest, mis võivad mõjutada Eesti ühiskonna arengut järgmisel kümnendil.
Nende hulgas on esile tõstetud rahvastiku vananemisega seotud väljakutseid, mis tõstavad tervishoiu- ja sotsiaalkulusid, kuid pakuvad ka uusi ärivõimalusi. Eesti areng sõltub ka loodusressursside nappusest, mis avaldab mõju nii toidu- kui energiahindadele. Maailma majanduskeskme nihkumine Aasiasse sunnib üle vaatama ärimudeleid. Need on vaid mõned näited meie kõigi igapäevaelu mõjutavatest globaalsetest muutustest.
Rahandusministeeriumi koordineerimisel on valminud Eesti arenguvajaduste analüüs, mis rõhutab näiteks vajadust tõhusamalt kasutada energiaressursse, suurendada majanduse teadmistepõhisust, viia haridus paremini vastavusse tööturu vajadustega, saavutada kõrgem hõivatus tööga ning hoolitseda selle eest, et ka nõrgemad ühiskonnaliikmed saaksid majanduse arengust kasu. Kõik need dokumendid on avalikkusele tutvumiseks üleval ka struktuurifondide kodulehel www.struktuurifondid.ee.
Ometigi on keeruliste otsuste tegemine alles ees. Laiemate sihtide asjus on üksmeelt kerge leida. Kõrge tööhõive, terved inimesed, majanduse stabiilne kasv, hariduse kvaliteet ja kättesaadavus on iseenesest mõistetavad sihid, mille poole pürgida. Kuid see, kuidas neid sihte saavutada, tähendab valikute tegemist ning tekitab vaidlusi.
Kas peaksime keskenduma gümnaasiumireformile või panustama alushariduse kättesaadavuse arendamisele? Või lahendama ennekõike erivajadusega õppijate muresid? Kvaliteetse ja kõigile ligipääsetava haridussüsteemi saavutamiseks on vajalikud kõik need tegevused.
Millised kasvualad tagaksid Eesti majanduse konkurentsivõimelisuse maailmaturgudel? On see biotehnoloogia või IKT või hoopiski loomemajandus? Või ehk kõik need ja veel mitmed teisedki? Millised teelõigud ja transpordisõlmed millises järjekorras valmis teha? Kuidas tagada, et euroraha ei kuhjuks niigi kiiresti arenevatesse tõmbekeskustesse Tallinna ja Tartusse?
Euroraha toel oleme Eestis suutnud väga palju häid asju korda saata, kuid käimasoleva perioodi kogemus on näidanud, et mitte alati ei ole tehtud otsused olnud Eesti arengu seisukohast kõige mõistlikumad. Maakonnahaiglatesse tehtavad investeeringusüstid ei päästa Eesti tervishoiusüsteemi, ilma et oleks otsustatud, millised haiglad tulevikus alles jäävad ja ennekõike, milliseid teenuseid seal pakutakse.
Ka kõrghariduse kvaliteet ei parane, kui ei tehta vahet mõttetu dubleerimise ja edasiviiva konkurentsi vahel. Groteskseim näide on siinkohal kahe tuumaenergeetika magistriõppekava väljaarendamise plaan kahes ülikoolis, millele õnneks siiski viimasel hetkel pidurit tõmmati. Niisamuti ei too elu küla vahele tagasi euroremonditud vabaajakeskus, mille edasiseks ülalpidamiseks omavalitsusel raha ei jätku.
Ka teaduse areng on küsitav, kui toome siia välismaalt küll maailmaklassi teadlasi, kuid ei leia raha, mille eest palgata neile uurimismeeskonda. Küsitavad on mastaapsed liiklussõlmed, mis sobiks pigem Kesk-Euroopa kiirteedele. Mitte et mööda neid halb sõita oleks, vaid kuidagi nukker on jälgida üksikuid vuravaid autosid nendel võimsatel betoonhiiglastel, seda eriti tõusvate kütusehindade ja väheneva rahvastiku kontekstis. Need on vaid vähesed näited käimasoleva perioodi valikutest, mis tõenäoliselt ei vii meid loodetud eduni.
Seetõttu on äärmiselt tähtis, et uue perioodi planeerimisel pöörataks tähelepanu nii meetmete koosmõjule kui sellele, milliseid kulusid väljaarendatud süsteem või investeering endaga kaasa toob. Raha hulk on piiratud ja valikud tuleb teha nii selles, mida teha, kui ka selles, kuidas seda teha.
Rahajagamise kõrval on tähtsal kohal vajalike eelduste loomine selleks, et raha liiguks nendele objektidele ja valdkondadesse, mis on meile ka tulevikus tähtsad. Kui lükkame järjepidevalt edasi otsuseid tervishoiusüsteemi rahastamise, koolivõrgu korrastamise, omavalitsussüsteemi reformi või teiste valikute kohta, riskime järgmisel perioodil raha tuulde lennutamisega.
Käimasolev rahastamisperiood on olnud Eestile hea võimalus õppimiseks ning nüüd saame näidata, et suudame saadud kogemuste toel järgmisel perioodil senitehtud vigu vältida. Isegi kui see tähendab, et mõned valdkonnad jäävad struktuurifondide raha toeta. Riigina on meil vabadus ja võimalus häid plaane ellu viia ka oma rahva raha eest riigieelarve kaudu, mille maht on struktuurifondidega võrreldes mitu korda suurem.
Kindlasti tuleb leppida ka sellega, et mõned head ideed jäävad ootama tulevikku, mil oleme seniste valikute toel kogunud piisavalt rikkust ja tarkust, et neid ellu viia.
5 mõtet
• Rahatahtjaid on eelmise perioodiga võrreldes tublisti rohkem – vaevlevad ju mitmed rikkamadki liikmesriigid kõrge tööpuuduse ja olematu majanduskasvu käes.
• Euroraha toel oleme Eestis suutnud väga palju häid asju korda saata, kuid käimasoleva perioodi kogemus on näidanud, et mitte alati ei ole otsused olnud Eesti arengu seisukohast kõige mõistlikumad.
• Kui lükkame edasi otsuseid tervishoiusüsteemi rahastamise, koolivõrgu korrastamise, omavalitsuste reformi või teiste valikute kohta, riskime järgmisel perioodil raha tuulde lennutamisega.
• Seni ei ole meie teadlaste maailmatasemel uurimistöö suutnud kaasa tuua Eesti majanduse struktuuri muutumist teadmistepõhisemaks ja kõrgemat lisandväärtust loovaks. Viimane on aga eeltingimuseks, et töötasud Eestis kasvaksid.
• Küsitavad on mastaapsed liiklussõlmed, mis sobiks pigem Kesk-Euroopa kiirteedele. Nukker on jälgida üksikuid vuravaid autosid nendel võimsatel betoonhiiglastel, seda eriti tõusvate kütusehindade ja väheneva rahvastiku kontekstis.