Sel nädalal lahvatas seoses Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) jagatud toetustega järjekordne riigiabi reeglite rikkumise skandaal. Postimehe juhtkirjas (22.10) öeldi, et EASi tehtud vead võivad seada ohtu Eesti hea nime ning tekitavad Eestile valemänguri maine. Minu arvates on sellest olulisem hoopis negatiivne mõju ettevõtjatele.
Kuigi riigiabi reeglid on üldiselt suunatud ELi liikmesriikide vastu, siis tegelikult on riigiabi andmise keelu rikkumise puhul suurimaks kahjukannatajaks erinevad ettevõtjad. Esiteks need, kellele keelatud riigiabi anti. Olenevalt sellest, millal see avastatakse, jäävad nad kas ilma tulevastest oodatud maksetest või muudest
eelistest või peavad juba saadud maksed või muude eeliste rahalise väärtuse koos intressiga tagasi maksma.
Teiseks kannavad kahju need ettevõtjad, kelle konkurentidele keelatud riigiabi antakse, kuna nad on riigi tegevuse tulemusena pandud ebaõiglasesse konkurentsiolukorda.
Kehtib üldine keeld riigiabi anda. ELi õigus teeb vaid konkreetsed erandid, millest osa puhul on riigiabi andmine lubatud ilma Euroopa Komisjonilt luba küsimata (nt vähese tähtsusega abi, grupierandi tingimustele vastav abi), enamikul juhtudel on vajalik komisjoni eelnev luba.
Sellega seoses on oluline eristada teatamata riigiabi ja keelatud riigiabi. Abi võib olla küll teatamata (formaalselt ebaseaduslik), kuid pärast abi hindamist võib Euroopa Komisjon otsustada, et abi ei ole keelatud, kuna sobib ühisturuga. Ka EASi eraldatud toetuste osas on viidatud võimalusele küsida komisjonilt riigiabi luba tagantjärele, see tähendab, et loodetakse, et komisjon ei pea teatamata riigiabi keelatud riigiabiks.
Väidetavalt on EASi makstud toetuste puhul tegemist riigiabi ergutava mõju nõude (toetust ei või anda siis, kui ettevõtja on vastavad kulutused juba teinud) rikkumisega, mis on üheks riigiabi regulatsiooni alustalaks. See tähendab, et komisjoni positiivne otsus ei ole tõenäoline.
Kui komisjon leiab, et juba antud riigiabi on keelatud, on ta kohustatud tegema abisummade tagasinõudmise otsuse, välja arvatud juhul, kui leitakse, et abisummade tagasinõudmine oleks vastuolus ELi õiguse üldpõhimõttega.
Üldpõhimõtete all on eelkõige silmas peetud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet, kuid kohtute praktikast tuleneb, et kuigi tuleb arvestada ka konkreetse abisaaja suurust ja võimet riigipoolset riigiabi nõuete täitmist kontrollida, peab tagasinõudmisest loobumiseks tegemist olema siiski erakordse olukorraga. Lisaks tuleb arvestada, et komisjon võib nõuda, et enne lubavat otsust antud abi tuleb siiski tagastada.
Komisjon on oma praktikas läbivalt rõhutanud, et abisummade tagasimaksmise eesmärgiks on taastada abisaaja selline konkurentsiseisund, mis tal oli enne ühisturuga kokkusobimatu (keelatud) abi saamist. Seejuures ei ole oluline, kas abisummade tagasimaksmine võib kaasa tuua abisaaja maksejõuetuse. Selle põhimõtte range järgimise näiteks on Ungari lennukompanii Malev kaasus, kus abisummad nõuti tagasi ning seejärel saabus Malevi pankrot.
Eeltoodust on selge, et tegelikult vastutavad riigiabi reeglite rikkumise eest ettevõtjad. Ei piisa sellest, et nad murravad end läbi toetuste saamiseks vajalike taotluste ja dokumentide rägastikust ning täidavad täht-tähelt toetuse andja tehtud ettekirjutusi.
Nad peavad kahju vältimiseks täiendavalt viima läbi põhjaliku analüüsi, kas toetust andval riigiasutusel üldse on õigus talle vastavaid summasid eraldada ning kas toetust andes on järgitud kõiki protseduurireegleid. Pärast pankrotti on ettevõtjal hilja EASi juhtide moodi väita, et ELi määrused on pikad ja raskesti mõistetavad.